Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis jõuab Zviad varsti Kahhaile järele, nad ühinevad, lähevad koos Torgvani ja lõikavad didolased Phovimaast ära.

      XVI

      Leebe sügispäike soojendas orgu. Mäeveerude kriidikarva lõhedest kostis põldpüüde kõketamist. Parvedes ronisid linnud mööda nõlvu üles, koirohupõõsad olid nende sahistamist täis. Üks linnuparv jõudis künkaharjale ja tardus ootuses, siis häälitses juhtlind ja kogu parv tõusis õhku, tema järel teine, kolmas, sügava mäekuru kohal kajas lakkamatu kädin.

      Oru põhjas ahtal teerajal ratsutas sale, pikakasvuline noormees. Ta kandis phovi rõivaid ja phovi mütsi, seljal rippus kilp, vasakul käel istus pistrik, vöö külge oli jalgupidi kinnitatud ligikaudu kakskümmend vutti.

      Väsinud hobune vehkis loiult peaga ja sörkis rada mööda edasi. Pistrik vahtis ringi ja kuulatas põldpüüde häälitsemist.

      Muretult laulis noormees:

      «Haralo, hariaraluu,

      haralo, hariaraluu…

      Kotkast, hunti, vahvat meest

      taltsaks ükski võim ei tee…

      Haralo, hariaraluu…»

      Otse kaljuserval oru kohal mäkkeviival teel peatas oma ratsu phovi rõivais naine.

      «Konstantine, auu, Konstantine!» hõikas ta.

      Naine tõstis käe päikesevarjuks silmade ette, vahtis kord läände, tasandiku suunas, kord jälle alla orgu ja hüüdis valjusti:

      «Konstantine, auu, Konstantine!»

      «Haralo, hariaraluu,

      hunt see murrab uttesid,

      mees teeb mehetegusid.

      Haralo, hariaraluu…»

      Noormees laulis. Hobune laskis rahulikku sörki piki rada, mis ülesmäge viis. Mäekuru põhjas kohises jõgi, põldpüüd kõketasid, noormees ümises edasi:

      «Haralo, hariaraluu,

      kotkas kõrgelt saaki näeb,

      loom ei pääse küti käest.

      Haralo, hariaraluu.»

      Naise hõikest ehmunud põldpüüd kadusid künkaharjalt. Lähima pühamu varemetelt tõusid kraaksudes lendu varesed ja tiirutasid õhus ringi, kattes pärlmutrikarva taeva otsekui tindiplekkidega.

      Mees jäi vait ja kuulis naise häält.

      «Tule ruttu, kihuta,» karjus naine, viibates käega.

      Mees kiirustas hobust, kuid ei saanud nelja sõita, kuna teda takistas pistrik ta vasakul käel. Kui naine teda uuesti kiirustama hakkas, kannustas ta hobust, toetades lindu parema käega.

      Naine sõitis kaljuservale ja peatus noormehe pea kohal.

      «Kappa kohe Otšani kindlusesse ja teata, et kuninga sõjavägi on tulemas. Siis sõida Kvetarisse ja ütle, et eristav peab saatma Otšanisse abiväge.»

      Mees andis pistriku naisele üle, silitas linnul peoga üle selja, kohendas ta tiibu ja õpetas, kuidas teda vasakul käel kanda. Siis võttis ta ümbert vöö tapetud lindudega ja ulatas ka selle naisele.

      Pistrik ajas end turri ja välgutas naise poole oma merevaigukollaseid silmi.

      «Ega ma sulle järele ei jõua, pojuke, mul on kotis kannud, ma ei saa kiiresti sõita. Kihuta lühimat teed pidi, otse üle Kaarnanõo.»

      Noormees tõusis sadulas püsti.

      Teisel pool orgu nägi ta üle mäeharja ratsutavat sõjamalevat. Päikese käes helkisid kiivrid. Ta istus sadulasse ja andis hobusele kannuseid.

      Naine võttis räti peast ja mässis pistriku ettevaatlikult rätikusse, nõnda et ainult linnu pea välja jäi, ning pistis ta hellalt põue. Vöö tapetud vuttidega pani ta endale ümber ja sundis oma äraaetud hobuse liikvele.

      XVII

      Kui Otšani kindlus paistma hakkas, jaotas Zviad järelejäänud maleva veel kord pooleks, ühe rühma etteotsa pani ta Tao üliku Phanaskerteli, teist rühma juhatas ta ise. Phanaskerteli pidi lähenema kindlusele põhjapoolsest küljest püha hiie poolt. Zviad arvas, et phovid ei julge nagunii pühasse sallu taplema minna. Ta ise liikus edasi piki mäelõhet; jõudnud Otšani kindluse kohale, hakkasid mehed kiiresti mööda nõlva üles ronima. Kui neile pantvange antakse, siis lähevad nad edasi; kui pantvange ei anta, siis võtavad nad kindluse pihtide vahele.

      Põhjast piirasid Otšani kindlust mäekünkad, läänest ja idast ligipääsmatud kaljud, lõuna pool laius lauge tasandik, mis piirnes kuivanud jõesängiga. Jõesängi kaldal kasvas harv künnapuumets, vaheldumisi kibuvitste ja astelpõõsastega.

      Mäelõhe oli nii sügav, et ratsanik ennast seal vabalt varjata võis. Tõusuks kasutati kariloomade tallatud radu. Sealtkaudu tuligi sõjaväel jõeorust tasandikule jõuda.

      Zviad oli saratseenidega sõdides kogenud, et ründava ratsaväe selja taha jääv kuristik mõjub lahingus soodsalt – siis ei tule kellelgi tahtmist taganeda. Saratseenid kaevasid mõnikord meelega selliseid kraave. Seekord abistas väeülemat loodus ise.

      Zviad andis käsu, et iga teine ratsanik jätaks hobuse orgu ja järgneks ratsutavale kaaslasele jalgsi. Kaasa tuli võtta kas viskoda, ling või piik. Zviad teadis, et mägilastele annavad eelise phovide ja didolaste tugevajalgsed mägihobused. Lahingutes püüdis ta alati kõigepealt vastase hobuseid võitlusvõimetuks teha, lastes neid rünnata piikide, odade ja viskelingudega.

      Veel enne kui Konstantine Otšanisse jõudis, teatasid vahisõdurid kindluse ülemale Zviadi vägede lähenemisest. Vaevalt olid vahid lähenevat malevat märganud, kui kindluses hakati trummi lööma. Tornide otsas süüdati lõkked. Kindlus valmistus kaitseks.

      Põhja poolt läbi püha hiie hiilis kindluse poole Phanaskerteli rühm.

      Harv künnapuumets aga ei varjanud Zviadi malevat.

      Hetke pärast oli lagendik täis phovi ja dido ratsanikke. Esmalt astusid vaenlase vastu välja didolased, nemad torkasid läbi esimeste pealetungijate hobused. Puude vahel ja põõsarägastikus ei tulnud taplusest midagi välja, Zviadi sõjamehed ei saanud siin oma mõõku kasutada.

      Kitsas mäelõhe oli Zviadi ratsanikke täis. Üles viisid vaid mõned ahtad rajad ja hobused ei pääsenud üksteisest mööda. Ülal ootasid neid didolased, kes halastust tundmata mehi ja hobuseid tapsid.

      Noolte ja odadega läbitorgitud ratsanikud kukkusid hobustelt ja veeresid alla mäelõhesse. Heitunud hobused ajasid end tagajalgadele ja langesid hirnudes rüngastelt alla.

      Äkki lendas võitlejate peade kohale kaarnaparv, kurjakuulutavalt kraaksudes laskusid mustad linnud künnapuudele.

      Hirnusid peremeheta jäänud hobused, oigasid haavatud, didolased ja phovid kisendasid metsikult.

      Zviadi hobune sai haavata ja langes maha. Kannupoiss kihutas ta juurde, virutas didolasele odaga ja Zviad tõukas hiiglasekasvu mehe kaljunukalt alla.

      Džavahheti maleva vasak tiib hakkas järele andma, ratsanikud pöördusid mäekuru poole.

      Siis väeülem Zviad vihastas, «ta hõikas oma sõdalasi, pasunad puhusid СКАЧАТЬ