Välgust tabatud. Artur Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paista, Gretakene, minu Hansi lubas varsti uuesti tulla! Ja ma tean, ta tuleb! Ütles veel enne lahkumist mulle: Alla, ich liebe Dich! Seda oli imehea kuulda! Kas sa, Greta, mäletad veel, mis tunne on, kui sulle neid sõnu lausutakse?”

      Greta noogutas. Mäletas küll. Alles eile õhtul hüüdis pisi-Greta oma võrkudega voodist: „Vanaema, kas sa ikka tead, et ma armastan sind!”

      Kui Greta õe juurest lahkus, tundis ta, et kõrvus lausa huugab. Võib-olla, et õde ajas oma põneva jutuga tal koguni vererõhu üles.

      V

      Aastad on kiired kaduma, mis siis veel kuudest ja päevadest rääkida, mõtles Georg. Aga näe, elujõu on nad mulle tagasi andnud. Või on see ehk tõepoolest Pärnu mereõhk, nagu Meeri talle selgeks püüdis teha? Oli ta ju tänu Meerile sanatooriumisse pääsemise nimel tegutsema hakanud. Ja nüüd olid nad siis siin, see tähendab – Georg sanatooriumis, Meeri aga oma lapsepõlvekodus. Ent raviprotseduuridest vabadel aegadel liikusid nad ikka koos.

      Praegugi istusid nad kahekesi soojal rannaliival suure päevavarju all – arst oli keelanud Georgil päikesevannide võtmise. Supelda aga tohtis ta nii palju kui soovis.

      Georg armastas merd sama palju kui Meerigi, kelle lapsepõlve suvedes ei puudunud päevagi, mil päike ja merevesi poleks oma soojust ja mõnusat jahedust temaga jaganud. Nüüd hoidus Meeri päikesest ning pidas sõprust ainult mereveega. Selle jaapanlastelt õpitud elutarkuse oli ta vanemaks saades omaks võtnud.

      Georg aga oli optimistlik: „Veidike päikest ei teeks sulle paha. Muudab sind veel kaunimaks, süda on sul ju terve!”

      „Rumalus,” pomises Meeri, hoidudes ütlemast, et päike toob kortsud välja. Kuid päikest täielikult vältida oli võimatu, tänavalgi liikudes tuli sellest kiirtekullast paratamatult osa saada. Ta tõusis.

      „Ma lähen kastan ennast. Või tahad sa enne minna?”

      „Mine pealegi.”

      Georg silmitses naist, kelle kaelakumerus sulas ühte heleda trikooga, ning pidi teda ikka ja jälle imetlema.

      Naine astus kiirete sammudega veele lähemale, tõstis peopesadega jahedat merevett näole ja käsivartele ning liikus pikkamööda sinetavas vees edasi. Meri vedas ta kaasa ning Georg, tõusnud isegi püsti, pani käe kaitseks silmade ette, et mitte kaotada endaarust kaunist vaatepilti. Ta nägi, kuidas vesi silus Meeri keha ja juukseid, ning tundis sellest vaatepildist ilmselt sama suurt rõõmu kui merevoogudes pikkamööda ikka kaugemale ja kaugemale ujuv nainegi.

      Korraga hakkas Georg muretsema – kuhu see Meeri nüüd ometigi ujuda mõtleb? Ja kohe valgus kergendusilme ta näole – naine tegi pöörde ja laskis end lainetel kalda poole tagasi kanda.

      Kui Meeri veest välja tuli, viipas Georg talle.

      „Kuidas oli?” hõikas ta juba eemalt ning astus naisele vastu. „Ei tohi nii kaugele minna, ega sa enam plikake ole!”

      Meeri naeris, plikatunne oli tal tõepoolest sees. Ta võttis ujumismütsi peast ning piserdas sellest merevett Georgi poole. Siis surus ta kätega trikookülgedelt allavalguvat merevett liivale ja lubas lahkelt: „Ma jään riideid valvama. Sinu kord.”

      Ise aga mõtles, et rumal komme see kordamööda vees käimine. Enamik paare käivad koos, keegi ei pelga midagi ja keegi ei hooligi teiste varanatukest võtma. Kas tuleb aastatega ka selle ettevaatusepisikuga Georgi juures leppida? Küllap vist.

      Georg suples kaua ja mõnuga. Pärnu mere vastu ei saa miski, mõtles ta. Meelde tulid ammumöödunud noorusajad, mil ta veel noore ohvitserina koos Meeriga tema vanemate pool suvitades pikki päevi mere ääres oli veetnud, õhtuti aga ohvitseride kasiinos tantsimas oli käinud. Meeri oli siis veel noor, oo kui noor ja kui kaunis! Ning Georg tundis, kuidas Meerile mõtlemine temas vanu mälestusi esile kutsus. Miks tuli talle just nüüd meelde Paul, tema õnnetu vend? Ja Georgi silme ees vilksatas Pauli hulljulge sukeldumine, kui ta kord kaugemale ujus – rannavetes päästeoperatsioonil ringisõitva mootorpaadi tulekut märkamata.

      „Ettevaatust! Keerised võivad sind kaasa viia!” oli Georg läbi lainetemühina vennale karjunud. Paul ei kuulnud. Siis oli Georg kogu jõudu kokku võttes lähemale kroolinud, vennal turjast kinni haaranud ning ohtlikust piirkonnast eemale tirinud. Miks ei osanud ta hiljem venda kõigist ohtudest kõrvale hoida? Ehk oleks siis Paul veel elanud? Tookord aga järgnes Paulilt tänu asemel ainult pahameelepurse. Tal lihtsalt puudus ohutunnetus.

      Ja veel meenus Georgile, kuidas Paul, tollal alles viieteistkümneaastane poisike, veel samal õhtul ära kadus. Hommikul aga oli ta ise jutustanud, kuidas ta kasiino juures kõndides sealt väljunud kahte meest võidetud rahasummat lugemas oli näinud. Ka tema tahtis seejärel kaardimängus oma õnne proovida, teda aga ei lastud sisse. Siitpeale muutuski mängukirg Pauli haiguseks ning aastate möödudes sai temast mängupõrgu sagedane külastaja ja kaotaja… Mis küll temas Meerile meeldida võis?

      Ah, eemale sünged mõtted! Georg neelas suhuvalgunud soolase merevee alla ja puristas vastumeelselt. Siis hakkas ta ranna poole tagasi ujuma.

      „Kahju, et mamma enam ei ela,” ütles Georg, kui nad läbi pargi kodu poole sammusid.

      Meeri noogutas ja haaras mehel käevangust. „Ega sa ennast ära ei väsitanud?”

      „Ei. Õnneks on hommikused protseduurid läbi. Ma saadan sind koju.”

      „Ja mina mõtlesin just sama teha,” naeris Meeri ning jäi korraga seisma. „Sa vaata, kes sealt tulevad!” Ta osutas jahmunult käega ettepoole.

      Nad ei uskunud oma silmi.

      Ka neid oli märgatud. Naerusuine Ulvi astus kiirete sammudega otse neile vastu, nii et Hillaril, kes poega süles kandis, oli võimatu oma naisega sammu pidada.

      Ulvi silmist säras tõeline meeleliigutus.

      „Tere, tere!” Ta võttis Georgi ümbert kinni, haaras siis mehe käed oma pihku ja hoidis neid tükk aega, kuni Hillar ta kõrval köhatas.

      Siis alles märkas Ulvi ämma teretada. „Me tulime hommikuse bussiga,” seletas ta õhinaga ja kinnitas: „Ma ju lubasin tulla ja tulingi! Võtsin vaba päeva ja sain Hillari ka nõusse. Eks temalegi kulub see väike puhkus ära.”

      „Ma olen tegelikult komandeeringus,” täpsustas Hillar. „Üks pretensioon on vaja kohapeal läbi vaadata!”

      „Kui tore!” Meeri kaelustas poega ja pojapoega korraga.

      Georgi silmad nägid nüüd ainult Reneed, kes isa sülest maha ronides otse vanaisa käte vahele lendas.

      „Missugune üllatus!”

      „Istume veidi siin pargis,” tegi Ulvi kohe ettepaneku. „Kuidas su tervis on?” Teisi polnud tema jaoks enam olemas, oli ainult Georg.

      „Tervis tuleb mühinaga, kõik on korras!”

      „Tõesti või? Sa ei näe just sedamoodi välja… Aga ma olen rõõmus, kui see nii on,” ütles Ulvi kuidagi laulvalt, heitis siis Hillarile piinleva pilgu ja ohkas: „Me oleme kohutavalt mures. Sa arvesta, Georg, et ma tajun juba eemalt, kui sul raske on. Ütle mulle, kas kõik on tõesti korras?”

      „On küll,” vastas Meeri mehe eest. „Näe, pink. Istume!”

      Rohetavate põõsaste varjus kõrgete pärnade СКАЧАТЬ