Välgust tabatud. Artur Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Selleks on mitu põhjust. Esiteks on see ju mulle lisasissetulek. Kümme rubla ühe tunni lobisemise eest polegi paha, või mis teie arvate?”

      Lehti vaatas meest veidi üllatunult. „Ah siis raha pärast.”

      „Loomulikult. Raha on ju tarvis, et ära elada. Raamatu eest, kui see üldse läbi läheb, saan ehk alles aasta lõpuks honorari. Aga ma tahtsin veel seda öelda, et mõnikord on niisugune üritus ka huvitav, saab uusi mõtteid, laeb mind veidike kah, nagu akut. Ja et ma täna lubasin raamatukokku tulla, olen täitsa õnnelik, niiviisi sain ju teiega tuttavaks.” Ta vaatas veidi peiarlikult Lehtile otsa.

      „Ja raiskasite nüüd kohe oma kümme rubla ära!” naeris ka Lehti. „Aga nüüd peaksime küll minema hakkama.”

      „Ei veel. Mina rääkisin teile oma elust siin nagu elav ankeetleht, aga teist ei tea ma veel mitte midagi.”

      „Ma arvan, et teate küll. Teie viimane raamat oligi nagu minu elust maha kirjutatud. Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin ise, et keegi oli ehk teile minu elu ümber jutustanud.”

      Nüüd oli Vallo kord imestada. „Ei,” ütles ta, minu raamat oli puhas fantaasia ja tegelased välja mõeldud. Kuid kokkusattumisi on elus lõpmatult palju.”

      „See on küll imelik juhus, et te just minu eluloo oskasite välja mõelda.”

      „Elu ju koosnebki pea ainult juhustest.”

      „Nüüd pean ma küll koju minema,” ütles Lehti.

      „Enne tuleb meil järgmine kohtumine kindlaks määrata!”

      Ja seda nad ka tegid.

      Vallo saatis Lehti koju. Ja Lehti ruttas trepist üles, naeratus huulil ning kirjanikule kingitud lilled pihus.

      III

      Nagu igal hommikul, nii kõndis Bernhard Baumvald tänagi kõik ruumid läbi ja kontrollis oma valdusi. See kauplus, mis asus Chicago südalinnas, oli moodsalt avar ja hiigelsuurte maitsekalt kujundatud vaateakendega. Sellega tegeles Greta tütar Laine, kes kohe, kui Bernhard kaupluse ostis, talle oma oskuslikku abi pakkus. Esialgu tegi ta seda oma põhitöö kõrvalt, ent järk-järgult pühendas end ikka enam ja enam tädimehe ärile. Ja kui Laine soovitas kauplusesse ka lõngaosakond teha, oli omanik sellega kohe nõus ja andis osakonna täiega Laine juhtida. Bernhardi abikaasa Ollile see eriti ei meeldinud. Võib-olla ehk sellepärast, et tema oli ju ise soovitanud – kauplusesse võiks ka valmisriiete osakonna luua. Kuid Bernhard polnud sellega nõustunud, tema kui väljaõppinud riidekaupmees oskas ainult kangastega tegelda. Ei aidanud Olli seletused, et tänapäeva ameeriklane ei taha enam riiete õmblemisega vaeva näha – valmisriided on hulga mugavamad, eriti kui neid sageli vahetatakse. Bernhard nägi isegi, et ostjaid just ei voorinud tema ärisse. Kuid vähesed kliendid, kes tema kaupluses oste tegid, kuulusid kõik jõukamasse kihti ja see tasus end ikkagi ära. Asus ju riidekauplus rikaste linnaosas, otse Kuldse Avenüü põiktänavas. Lõngaosakond või lõngasalong – nagu Laine seda nimetas – tõi aga kõige rohkem tulu. Laine, kes oli ise osav kuduja, hoidis oma valmiskootud eset tükk aega mannekeeni seljas, mis püüdis kauplussetulija pilku. Nii hakkasid ostutegijad kohe soovima just samasugust lõnga, et kududa täpselt sama kaunist sviitrit või vesti.

      Ollile ei meeldinud ka see, et tema mees ikka veel igal hommikul kauplusesse ruttas ja ise kliente teenindas.

      „Me oleme küll nii jõukad, et selle töö võiksid poesellid ära teha!” kordas ta ilmast-ilma oma mehele.

      Kuid see just oligi Bernhardi lemmiktegevus. See oli nii tema noorpõlves olnud ja selle järele oli ta peaaegu kakskümmend aastat puudust tundnud. Nüüd oli ta jälle kangaste keskel ja hingas mõnuga sisse seda riidepoe ainulaadset hõngu. Iga päev libistas Bernhard käega üle täissiidikangaste, siid nagu rahustas tema kätt, mille värisemist oli juba raske teiste eest varjata. Kui Olli selle ikkagi avastas, siis soovitas ta mehel arsti juurde minna. Kuid Bernhard lükkas selle käigu päevast päeva edasi. Kuni lõpuks Olli kannatus katkes ja ta mehe teadmata arsti koju kutsus, kes konstateeris algava Parkinsoni tõve ning kirjutas mitu kanget ravimit. „Millest see tal küll hakkas?” hädaldas Olli. „Paljustki võib parkinson tulla. Eluraskustest, soodumusest, ka vapustustest,” ütles arst ja nimetas veel midagi ladina keeles, kuid Olli ei saanud sellest aru ja tal ei sobinud seda välja näidata.

      „Kas sul vangis ka juba käsi värises?” päris Olli hiljem oma mehelt.

      „Ei mäleta küll.”

      „Aga pärast, kui sa end Eestis varjasid?”

      „Siis ma ka ei tundnud seda.”

      „Millal sa siis seda värisemist tähele hakkasid panema? Või ei tea sa sedagi?”

      „Tean küll. See oli ikka siin, varsti pärast seda, kui Ameerikasse jõudsin.”

      „Siis tuli see haigus ilmsiks suurest rõõmust, mitte vapustusest,” leidis nüüd Olli ise haigusetekitaja üles.

      „Kes teab, ja mis kasu see teadmine ka tooks. Peaasi, et värisemine veelgi hullemaks ei läheks ja et saaksin ikka edasi oma äris kaasa lüüa.”

      Kuid Bernhard mäletas ise väga hästi seda päeva, kui märkas, et käsi väriseb nagu raugal, ja kui kohvitass, mida ta parajasti hoidis, alustassil hädakellana klirisema hakkas.

      Ta oli õnnelikult Eestist mootorpaadiga Gotlandile jõudnud, seal end võimude kätte andnud ja vist nädalapäevad interneerituna oma saatust oodanud. Siis saabus Stockholmist teade, et talle on asüül võimaldatud. Küllap Rootsi valitsus tahtis sellega ehk veidi leevendada seda ülekohut, et ta varsti pärast sõda, alludes suurriigi survele, rikkus neutraalse riigi põhimõtteid ja eesti mehed koos teiste baltlastega Nõukogude Liidule välja andis. Rootsi rahvas ei olnud unustanud pilti, mida Rootsi päevalehes näha võis: kuis üht väljaantuist, kes oma käeveenid läbi oli lõiganud, kui loomakeret Vene sõjalaevale lohistati.

      Alles siis, kui Bernhardile asüül anti, otsis ta kontakti oma naise Olliga, kes talle kohe sõiduraha saatis. Kuid esimene käik, mida Bernhard pärast asüüli saamist tegi, oli Visbys Püha Maria toomkirikusse. Seal, kõrgete sammastega pühakojas, vaadates apostlite ja pühakute pilte, teadis ta, et imed on sündinud siin maises maailmas enne ja sünnivad ka edaspidi. Ta seisis altari ees ja tänas Kõigevägevamat, kes kaitses teda tormisel merel ja nende paadi Vene patrulllaevade vahelt kui nõelasilmast läbi juhtis ja talle uue võimaluse andis veelkord vaba inimesena eksisteerida.

      Jõudnud Ameerika pinnale, tundis Bernhard, et energiat jätkub veel teisekski eluks. Jällenägemine oma perega tundus otse uskumatu. Bernhardile paistis, et tema naine Olli ega tütar Dorrit polegi nende aastatega muutunud. Bernhard ise oli küll vananenud, kuid temas pulbitsev energia tegi teda ikkagi nooruslikuks. Brunot ta saabumisel ei näinud. Bruno viibis koos sõbraga Euroopa-reisil. Aga Bernhard kohtus kohe ka Greta tütre Lainega ja tema perekonnaga. Ja Laine oli muutunud väga oma ema sarnaseks. Kõik olid Bernhardi vastu südamlikud. Varsti muretses Bernhard endale taas elegantsed riided ja ta oli jälle härrasmees. Temale nii omane huumorimeel oli ka raskustele vaatamata säilinud. Olli korraldas kohtumisi endiste tuttavate ja sõpradega. Isegi Eesti Majas toimus suurem koosviibimine. Ja Olli oli elevil, kuna seda tehti ju tema mehe auks. Seal kohtas Bernhard hulganisti endisi kolleege ja tuttavaid. Enamik võttis teda vastu kui kadunud poega. Ainult üks endine ärisõber käitus temaga kummaliselt. Bernhard ei taibanud, milles on asi. Ja temale omase humoorikusega päris ta tollelt ärisõbralt: „Ütle mulle nüüd otse, ega ma Eestis ehk sulle raha võlgu ei jäänud?” Mispeale СКАЧАТЬ