Välgust tabatud. Artur Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Georgi sünnipäeval käisime, siis mulle igatahes tundus nii!”

      Meeril tekkis tuttav meelekibedustunne, ent ta surus selle kohe maha ja naeris: „Mine nüüd! Ta on ju Georgist poole noorem.”

      Greta seisatas korra, parem jalg tegi talle veidi valu.

      „Kas lähme kohvikusse!” tegi Meeri ettepaneku.

      „Ei tea, liiga ilus ilm on kinnise ruumi jaoks. lstume siiasamasse tiigiäärsele pingile!”

      „Istume pealegi.” Meeri ei öelnud õele, et see juhtus sama pink olema, kus ta kunagi ammu Pauliga koos oli istunud. Ta uued kingad veel pigistasid tookord. Meeri oli võtnud kinga jalast ja Paul, noor kadett, suudles tema jalga siinsamas, mille pärast Meeri tundis tänapäevani häbi. Ah, mis sest meenutada! Meeri tegi käega ebamäärase liigutuse, otsekui tõugates mälestuspilve endast eemale.

      Siis avas ta käekoti, võttis sealt värvifoto ja näitas seda Gretale. „Näe, Olli saatis pildi! See on võetud nende villa ees!”

      Greta haaras foto veidi kärsitult enda kätte ja vaatas seda kaua. Lõpuks ütles ta, silmad endiselt pildil: „Dorrit läheb aina kenamaks, lausa kaunitar. Aga tema mees on tume nagu grusiinlane!”

      „Ehtne prantslane. Sul oli ju ka kunagi üks prantslasest õpetaja suur austaja!”

      „Ah, mis sa tühja meelde tuletad,” lõi Greta käega ja ütles siis muigamisi: „Kas sa vanasõna ei tea, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja!”

      „Mõnda vana asja on päris mõnus meenutada, mõnest aga ei taha mõeldagi,” arvas Meeri.

      Greta uuris ikka veel vanema õe perekonnapilti ja kommenteeris: „Olli näeb küll noor välja, ei paista ainsatki kortsu!”

      „Ilus värvipilt, sellepärast. Aga võib-olla on ta ka lasknud endale iluoperatsiooni teha, ega seegi võimatu pole,” arvas Meeri.

      „Ma ei tahaks uskuda, vana inimene ikkagi, mõni aasta puudub seitsmekümnest.”

      „Kes teab.”

      „Aga Bernhardil on kuidagi tehtud naeratus. Ta on ikka väga haige. Laine kirjutas mulle, ütles, et ta hoiab end üleval vaid suure tahtejõu najal.”

      Meeri sirutas käe juba pildi järele. Kuid Greta ei andnud seda veel tagasi, ta ei olnud küllalt vaadanud. „Bruno on igal pildil koos oma sõbraga, nagu laulatatud kohe.”

      „On jah, mulle tundub see isegi veidi imelik. Ja Olli pole kunagi kirjutanud, et tal mõni tütarlaps ka oleks,” ütles Meeri.

      „Sa arvad, et… on ehk lilla.”

      „Mulle tundub küll.”

      „Vaene Bernhard,” kahetses Greta.

      „Miks just tema?”

      „No ma arvan, et talle see nüüd küll ei meeldiks! Olli on teistmoodi ja tema õigustab kõike, mis tema perekonnas ka juhtub. Aga ehk näeme tonti. Kuid Bernist on mul kahju juba seepärast, et ta on nii palju elus pidanud vaeva nägema ja nüüd, kui võiks ükskord õnnelikult elada, jäi lootusetult haigeks,” rääkis Greta ja ulatas foto Meerile tagasi. Siis jäi ta mõtlikult tiigil liuglevat luike vaatama.

      „Ma olen ammu tahtnud sinult, Greta, küsida, nüüd võid sellest ju rääkida, – kas sul kunagi oli Bernhardiga midagi?”

      „Mida sa mõtled?” Greta ei vaadanud Meerile otsa, kuid Meeri märkas ikka, et õe päevitunud nägu muutus veelgi tooni võrra.

      „Te olite teineteisesse armunud? Ma mäletan kordi, kus Olli oli sinu peale armukade!”

      „Ma ei tea isegi, võib-olla et olime, Bernhard on mulle alati meeldinud. Kuid ma armastasin väga oma meest, armastasin Antonit.”

      Meeri vaikis.

      Mõne aja pärast ütles Greta: „Ühte asja võin sulle nüüd küll rääkida. See oli siis, kui Adu, see kommunist, minema sõitis ja mina olin kurb. Varsti pärast seda tuli Bernhard meile, ta kurameeris siis alles Olliga. Pärast me läksime mere äärde jalutama – ma ei mäleta, miks me just kahekesi läksime, ehk pidi Olli õhtusööki valmistama – ja rannas ütles Berni mulle, et kui ma ainult tahan, siis teeb ta päevapealt Olliga lõpu ja võtab minu. Mulle tundus see jutt kohatu, ise mõtlesin Adule, ja pealegi poleks ma ju iialgi oma õelt peigmeest üle löönud. Aga ta meeldis mulle, kahtlemata. Kuid ma ei usu, et oleksin temaga nii õnnelik olnud kui Antoniga.”

      Õed vaikisid viivu, siis ütles Meeri: „Mina küll sain aru, et teie vahel midagi oli. Mingi side. Ja ma arvasin, et ehk see ongi platooniline armastus.”

      „Jah,” nõustus Greta, „kui nüüd järele mõelda, siis tõepoolest meid sidus miski.”

      VIII

      Oli varajane sügisõhtu ning aeg-ajalt laperdas mõni puuleht kõndijaile jalge ette, kes kontserdisaalist pikkamisi Lehti kodu poole jalutasid. Vallo võttis Lehti käe alt kinni ja hoidis teda nii ligidal, et nende vahele poleks puulehtki mahtunud.

      „Ma ehk ikka tulen!” nuias mees.

      „Ma ju ütlesin, ei!”

      „Ehk mõtled veel ümber?”

      „Ära nüüd kauple niiviisi, Vallo!”

      „Tähendab, sa ikkagi ei taha, et sinu juurde tulen?”

      „Tahan küll, aga ma juba ütlesin, et nii hilja ei sobi, minu emale see ei meeldiks. Ta on Eesti-aegne inimene ja tal on hoopis teistsugused vaated.”

      „Vaated vaadeteks. Aga sa ju tead, et meeldin talle. Ise rääkisid, et olen jõudnud teda juba ära võluda. Ja samuti meeldin ma pisi-Gretale, aga see meeldimine on, ausõna, vastastikune!”

      „Kas mu emaga siis sul pole vastastikust sümpaatiat?”

      „Noo, kuidas nüüd öelda? Su ema meeldib mulle küll, imetlen teda kui tasakaalukat ja kena daami, aga olen tema juuresolekul ikka veidi kammitsetud. Niisugune maapoisi tunne tuleb peale ja kardan, et ei oska korralikult käituda ja võin laua ääres kogemata noa alla neelata.”

      Lehti naeris. „Minu ema pole üldse nii range, ta on igasuguseid päevi üle elama pidanud. Oleksid sa minu tädi Ollit näinud, noh, tema meele järele oli küll raske olla! Aga minu ema oskab igasuguste inimestega suhelda, ka matsidega! See oli väike nali, ega sa ei solvunud?” Lehti tõusis kikivarvule ja suudles meest põsele.

      Samal ajal möödus neist keegi härrasmees, kes tunnistas Lehtit pika pilguga ja kergitas siis kaabut. „Tere õhtust, seltsimees Pahl!” ütles mees ja Lehti oskas sellest häälest tabada nii pilget kui ka kiivust.

      „Tere!” vastas Lehti ja tundis, et punastab. Seda juhtus temaga harva. Ta ei mäletanudki, millal viimati näkku puna lahvatas. Seevastu ta ema punastas veel nüüdki vanas eas üsnagi tihti. Aga praegu oli tal piinlik, et Räni Karm pidi neist just siis mööduma, kui tema nagu mingi tobe edvistaja suudles meest, ehkki ainult põsele.

      Ta ei olnud mitu aastat Ränit kohanud. Ja tõtt-öelda, see mees ei tähendanud talle enam mitte midagi, kui kunagi üldse tähendanud oligi. Ent praegu tundis ta ikkagi piinlikkust. Ja hetke vältel СКАЧАТЬ