Tellis. Ernst Miil

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõin nii palju.

      ALO: Mina jõin konkreetselt sellepärast, et mai julgend ühelegi tüdrukule muidu öelda, et ta meeldib mulle.

      ÜLO: Siljale sul jäigi ütlemata.

      ALO: Jäi jah. Hilja juba.

      ÜLO: Parem hilja kui mitte kunagi. Helistame talle.

      Hakkab helistama.

      ALO: Hull oled peast, pane telefon ära. Pane parem saun sooja.

      ÜLO: Nalja pärast. Inimesel on õigus teada.

      ALO: Pane ära.

      ÜLO: Ei pane. Mis ta number on?

      ALO: Ära helista. Kuule. Ära tee.

      Alo telefon heliseb pintsakutaskus.

      ÜLO: Sulle on kõne. Naine helistab?

      ALO: Halloo. Aa… tere. Kuidas sul läheb? Asju ajan. Ma tulen hiljem. Mai saa praegu rääkida. Ei kuule. Ei kuule. Tšau.

      ÜLO: Miks sa talle tõtt ei rääkind?

      ALO: Ta läheb vihaseks. Ta meeldib mulle, kui ta vihastab. Sellepärast valetangi. Ausalt. Silmad pilluvad sädemeid. Tuld lendab.

      Telefon heliseb uuesti, aga Alo lülitab selle välja.

      ÜLO: Peaks sauna sooja panema.

      Ülo ei liiguta. Siis tõuseb ja hakkab toimetama. Tagaruumis sauna kütma. Avab saunaukse ja lävel seisab Sirje, kes temast möödub ja elutuppa siseneb. Alo ei märka naist. Ülo askeldab tagatoas puuhalgudega ja kortsutab ajalehti. Samal ajal räägib.

      ÜLO: Mina jõin sellepärast, et maailm tundus mulle jaburana… liiga kontrolliv. Süsteem pold loogiline, mille järgi teised… siiamaani joon aeg-ajalt sellepärast. Mai suuda sellega leppida.

      ALO: Mulle ei ole see süsteem kunagi loogiline old.

      ÜLO: Need joonised ei ole arusaadavad, mille järgi inimesed liiguvad… tahtsin mingit skeemi… valemit leiutada… proovisin korda luua… hakkasin end kontrollima… dikteerima, mida tohib ja mida mitte… nii et läksin sisuliselt kaheks… ma olin ju vahepeal hullumajas, mai tea, kas sa tead?

      ALO: Ei tea. Kaua sa olid?

      ÜLO: Päris kaua. Ma ilmselt jõin, et seda teist mina kandadelt maha raputada. Tahtsin vabaks saada. Märatsesin sisemuses. Kaine peaga aga käisin ainult äsjapressitud ülikonnas ja nii edasi. Viigipükstes. Pingutasin üle. Päris pikka aega olin hull… Selline asi teeb teistele ka haiget…

      Äkki hakkab Alol valus. Teda tabab ootamatu tuim valuhoog, mida Ülo ei märka. Alo hakkab südant masseerima ja ilmselt teab, milles on asi. Tuim valu annab tasapisi järele. Ta joob ahnelt peaaegu terve pudeli. Vaatab sauna Ülo suunas ja näeb hoopis Sirjet, kes teda jälgib. Alo tardub. Naine möödub temast ja läheb akna alla. Võtab aknalaualt kohvitassi ja rüüpab paar lonksu aknast välja vaadates. Alo vaatab teda kui ilmutust. Tõuseb püsti. Ülo tuleb tuppa ja joob terve pudeli.

      ÜLO: No vot… nii oligi, läksin lolliks ühesõnaga… üks mina hakkas teisele diagnoose määrama… ja lõpuks see kontrolliv mina sõigi ära minu ilusa mina, mis mulle kunagi nii meeldis. Minu südamliku mina… kahju… väga kahju.

      ALO: Seda see maailm kipub tegema jah.

      ÜLO: Minu lõbus mina langes selle koletise ohvriks. Ma sain teiste peale väga pahaseks. Hakkasin teisi ka kontrollima. Iga pisiasja. Kõik pidi olema nii, nagu mina seda ette kujutasin. Vastasel juhul ähvardas mu maailm kokku kukkuda. Ja kukkuski.

      Alo annab märku, et keegi on toas.

      ÜLO: Aa, see on Sirje. Kuna mul naist pole enam, siis Sirje. Ma ütlesin talle, et mul tuleb külaline. Ta teeb kohe korda. Sirje, see on Alo. Alo, see on Sirje. Väga karske naisterahvas. Usu või ära usu, käib kirikus. Uskumatu. Ja iga pühapäev.

      ALO (tõuseb püsti): Ah tõsi? Mis sa elad siis päris üksi?

      ÜLO: Tütar ikka ka elab veel mõnda aega siin… ta üüris kuskil linnas vist plikadega korteri, teevad seal remonti… Terviseks. Kuidas tervis on?

      ALO: Pole viga.

      Pimedus.

      ÜLO: Äh…

      ALO: Pirn läks läbi.

      ÜLO: Lamp läks läbi jah. Peab uue panema.

      Ülo tuulab ringi. Otsib tikke. Põrkab kellegagi pimedas kokku.

      ÜLO: Sirje, sina või? Anna andeks, mai näind. Sina panid selle avaja sinna nagisse või?

      ALO: Sul küünlaid ei ole?

      ÜLO: Peaks olema.

      ALO: Pimedas on paha juua.

      Ülo leiab küünlad ja paneb mõned põlema. Istuvad Aloga vastamisi ja vaikivad.

      ÜLO: Tore, et sul meeles oli. Kuidas sa mind leidsid üldse?

      ALO: Eks ma ikka hoian silma peal.

      ÜLO: Millest me siis räägime?

      ALO: Sinust.

      ÜLO: Mis minust rääkida. Mai ületa uudisekünnist.

      ALO: Teed ikka oma kujusid?

      ÜLO: Teen jah – endiselt kujur. Ega ma palju ei tee. Niisama võtan konkursist mõnikord osa. Põhiliselt joon. Ja teen lumeskulptuure. Aga lund ei ole. Kliima soojeneb.

      ALO: Sa ju osalesid just hiljuti ühel konkursil. Tulid teiseks. Lehest oli lugeda.

      ÜLO: Oli, jah, üks Vabadussõja värk siin vahepeal. Püüdsin ametnikele heameelt valmistada – tegin suure risti ja panin graniidist alusele, las nad siis mõtlevad, mida ma sellega öelda tahtsin. Orjapõlvele oleks lihtsam teha – paned mingi tööriista kerge kalde alla ja valmis. Aga mis on vabadus?

      ALO: Tee mingi pääsuke või lendav kotkas, tiivad laiali, rahvale meeldiks, kui oleks mõned fauna esindajad.

      ÜLO: Kuidas ma teda sinna õhku kinnitan?

      ALO: Riputa posti otsa.

      Vaikus.

      ÜLO: Sa oled seal riigiduumas ikka või? Või oled arst endiselt?

      ALO: Ei, arst ma enam ei ole, põhiliselt istun komisjonides ja käin vastuvõttudel. Ametniku töö – rist ja viletsus. Aga arst ei ole ma kunagi old, niisama panin diagnoose inimestele… Sa hakkasid siis usumeheks vahepeal? Usudki jumalat või?

      ÜLO: Kust sa seda võtad?

      ALO: Sul on see ikoon seina peal.

      ÜLO: Küsi Sirje käest. Tema pani selle sinna. Mina pole midagi teind.

      ALO: Mind hakkas huvitama. Mul naine loeb ühte raamatut lihtsalt…

      ÜLO: СКАЧАТЬ