Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kohtusaali lakke oli kinnitatud kolm videokaamerat. Üheski teises Hamovniki rajooni kohtumaja saalis ma mingeid kaameraid ei näinud. Üks kaamera oli suunatud kohtunikule, teine prokuröridele ja kolmas kohtualustele. Oli ilmne, et kogu protsess salvestati. Aegajalt edastati pilti ka alla saali ajakirjanikele. Pole teada, kes neid salvestisi veel vaatas, kuid see kõik oli nagu Orwelli romaanis „1984“: nii kohtunik, prokurörid kui ka kõik saalis viibijad teadsid kogu aeg, et Suur Vend ei maga ja näeb ning teab kõike. Kaamerad kohtusaalis tuletasid seda vähemalt igaühele kogu aeg meelde.

      Hodorkovski ja Lebedevi juhtumit ei peetud piisavalt raskeks kuriteoks, et anda asi üle vandemeeste kohtu menetlusse. Arvestades seda suurt klassiviha, mida vene inimesed tunnevad rikaste vastu ja mis alatasa lipsas ka üle prokuröride huulte, pole põhjust arvata, et vandekohus oleks suutnud oma otsuses objektiivseks jääda. Kuid selge on ka asja teine pool – paljusid vandekohtunikke on märksa raskem mõjutada kui ühtainsat kohtunikku. Kusjuures „mitte piisavalt raskeks” hinnati kuritegu, mille eest Hodorkovskit ja Lebedevi võis maksimumkaristusena ees oodata 22 aastat vanglat. Protsessi ajal muutus seadus „humaansemaks“ ja neid ähvardas maksimumkaristusena 15 aasta pikkune vabaduskaotuslik karistus.

      Kogu protsessi tegelik ohtlikkus seisnes selles, et see lõi illusiooni täiesti korrektsest ja sisulisest kohtupidamisest, kuigi reaalselt oli asi sellest väga kaugel. Tõsi on, et kohtusaali võis igaüks otse tänavalt sisse astuda ja kohtuistungit jälgida. Kuid sama tõsi on ka see, et hämmastavalt sageli jäi kohtunik nõusse süüdistajate täiesti mõttelagedate väidetega ja ei vaevunud isegi protsessi käigus tehtud enda otsuseid motiveerima (kohtuniku tavaline vastus mistahes taotlusele oli: „Kohus ei näe selleks seaduslikku alust.“) Sama sageli ignoreeris kohus kaitse advokaatide täiesti loogilisi argumente ja jättis arvestamata kohtualuste saatust kergendavad asjaolud. Näiteks jättis kohtunik tähelepanuta Venemaa presidendi enda parandused seaduses, mis keelas vahi all pidada isikuid, keda süüdistatakse majanduskuritegudes. Muudatus puudutas neid samu paragrahve, mille alusel hoiti eeluurimisisolaatoris Hodorkovskit ja Lebedevi ning mille alusel hoitakse Venemaa vanglates vahi all veel tuhandeid samasuguseid majanduskuritegudes süüdistatavaid ärimehi. Hodorkovski kuulutas iseenda ja kõikide teiste alusetult kinni peetavate ärimeeste õiguste kaitseks välja näljastreigi. Seejuures ei keeldunud ta protsessi jätkamast. President Medvedev ja Venemaa ülemkohtu esimees Vjatšeslav Lebedev kiirustasid sedamaid pressile teada andma, et nad on sündmuste arenguga kohtusaalis igati kursis. Midagi aga ei muutunud ja Hodorkovski lõpetas oma näljastreigi. Kuid selle episoodi kaudu sai kogu maa teada, et presidendi seadusandlusse viidud parandused ei toimi, sest neid lihtsalt ei järgita. Kõik see ei seganud kohtunik Danilkinil hoopis pikendamast Hodorkovski ja Lebedevi vahi all pidamise tähtaega ja kordamast seda korraldust veel ka kolm kuud hiljem. Need kaks kohtualust olid ju „erilised kohtualused“, kelle suhtes kohaldati „eriliselt“ ka seadusi.

      Erinevalt esimesest kohtuistungist, kus Hodorkovski püüdis ilmselgelt vältida kahju tekitamist Jukose töötajatele ja kogu firmale tervikuna, mida loodeti veel päästa, ja kus ta jäi ta oma sõnavõttudes õiguslikule pinnale, väljus ta teises protsessis õiguse raamistikust ja viitas protsessi käigus kahel korral otseselt selle poliitilisele taustale. Ta tegi seda kohe kohtuprotsessi algul ja ka viimases sõnas. Ta alustas oma esinemist teisel protsessil poliitilise avaldusega vaatamata sellele, et prokurör üritas teda igati takistada. Teatades, et ta ei tunnista oma süüd, ütles Hodorkovski nii: „Minu arvamus on, et käesolev protsess on poliitiline ja tingitud korporatiivsetest huvidest. Protsessi põhjuseks on minu vastaste kartus, et ma vabanen pärast karistuse ärakandmist. Protsessi poliitiline motiiv on võimude sallimatus minu opositsioonilise hoiaku suhetes, samuti soov omastada mulle kuuluv Venemaa suurim ja kõige edukam naftat tootev firma Jukos.“

      Võim kardab Hodorkovskit ja ei usu, et ta ei hakka pärast vabanemist võimu esindajatele kätte maksma ja ei ürita oma vara tagasi saada – et temast ei saa omalaadset krahv Monte Cristot. Võimud ei suuda teda lihtsalt uskuda, et ta on selle lehekülje oma elus lõpetanud ja tal on tulevikuks täiesti teised plaanid, kuigi Hodorkovski on seda ise mitmeid kordi avalikult kinnitanud. Ma usun Hodorkovskit, kui ta räägib oma uutest plaanidest ning teistsugusest tulevikust, ja ma ei arva, et ta plaanib mingit kättemaksu.

      Kuid ma usun ka, et Hodorkovski ei unusta ja ei andesta neid aastaid, mis võõraste tahtel tema elust lihtsalt maha tõmmati.

      On ilmne, et selle show režissöörid ülehindasid oma kokkuklopsitud süüdistust ja alahindasid kohtualuseid. Avalik kohtuistung Moskvas muutus avalikuks farsiks. Neis tingimustes oli uut süüdimõistvat kohtuotsust märksa raskem teha kui mõned aastad varem. Protsessi autorid ei osanud ette näha ega arvestada muutunud asjaolusid: kriisi, nafta hinna langemist, Vene majanduse taandarengut, eelneva foonil tekkinud usalduse vähenemist valitsuse ja õiguskaitseorganite vastu, looduskatastroofe, mille lahendamisega valitsus toime ei tule; protestimeeleolude kasvu, kohtualuste taktika muutust, välismaiste kohtute kaasamist, kes võtsid oma menetlusse Hodorkovski ja Lebedevi hagid nende süüdimõistmise asjas; samuti otseste rahaliste nõuetega hagisid Vene riigi vastu, mille Jukose endised aktsionärid esitasid välismaa kohtutele; sümpaatia kasvamist süüdistatavate suhtes nii Venemaal kui piiri taga. Kohtusaali hakkasid üha sagedamini ilmuma tuntud näitlejad, muusikud, kunstnikud, kirjanikud, rahvusvahelised vaatlejad, välismaised ja Venemaal opositsiooni kuuluvad poliitikud, teletähed ja õiguskaitsjad.

      Teise kohtuprotsessi teisel aastal sai ilmseks, et projektil „Hodorkovski trellide taha“ pole tegelikult enam mänedžeri. Enam ei osatud otsuseid vastu võtta, kogu protsess hakkas venima. Näis, et riik ei tea, mida teha ja kuidas olukorrast, millesse ta on ennast ise asetanud, välja tulla. Illusioone, et kohtualused võidakse õigeks mõista, polnud kellelgi. Vähemalt minul mitte. Telekanalites lõpetati igasugune protsessi kajastamine ja asjade käiguga olid kursis vaid need, kes leidsid endale koha Hamovniki rajoonikohtu saalis nr 7. Oli ka selge, et Venemaal ei muutu sellest, kuidas protsess lõppeb, mitte midagi – rahvas ei jälgi seda enam ja ei tea sellest midagi.

      Kohtunik Danilkin pidi hakkama kohtuotsust ette lugema 15. detsembril 2010. aastal. Kuid nii advokaate kui kohale tulnud ajakirjanikke ootas sel päeval Hamovniki rajoonikohtu saali uksel väike sedel: otsuse väljakuulutamine on edasi lükatud 27. detsembrile. See polnud võimudel paha mõte. Panus tehti sellele, et enne aastavahetuse pidupäevi töötab ajakirjandus tavaliselt n-ö puhkuserežiimil. 16. detsembril toimus Vladimir Putini pressikonverents, kus ta ütles veel enne ametlikku kohtuotsust välja oma kohtuotsuse Hodorkovskile ja Lebedevile. Putin teatas tele- ja raadiojaamade otse-eetris: „Ma olen nagu üks tuntud tegelane ühest Vladimir Võssotski laulust ja arvan nagu temagi, et varga koht on vanglas. Hodorkovskit aga süüdistatakse teatavasti küllaltki mastaapsetes kuritegudes. Tegemist on nii maksude maksmisest kõrvalehoidumise kui kelmusega ja summad ulatuvad miljarditesse rubladesse.“ Putin eksis veidi, kui väitis, et „toimub kohtupidamine“, et „Hodorkovski on ise süüdi“ ja et ta lähtub oma väidetes üksnes sellest, mis on kohtus tõendamist leidnud.

      Pärast seda Putini esinemist ei jäänud enam isegi kõige suurematel optimistidel, kes tegid oma panuse siis veel presidendi ametit pidanud Medvedevile, vähimatki kahtlust, milline kohtuotsus Hodorkovskit ja Lebedevi ees ootab.

      Hodorkovski oli ja jääb ühe isiku isiklikuks pantvangiks senikauaks, kuni see isik jääb tegutsema Venemaa poliitilisel laval. Putin ei varjagi seda ise eriti.

      Poolteist kuud pärast seda, kui Hodorkovskile ja Lebedevile oli ette loetud süüdimõistev kohtuotsus, andis ajakirjandusele intervjuu kohtunik Danilkini abi Natalja Vasiljeva. Ta kinnitas: „Kohtuotsus toodi kohale Moskva linnakohtust.“ See tähendab, et kohtunik, kes selle tegi, polnud oma otsuses iseseisev ja sõltumatu.

      Saatus oli määranud Hodorkovskile erakordselt raske rolli, millest ta ise – ma olen selles täiesti kindel – pole muidugi kunagi unistanud. Tema saatus on olla meie ajastu ainus täpne Venemaa poliitilise vabaduse indikaator, samamoodi nagu see oli omal ajal ka dissidendist akadeemik Sahharovil. Gorbatšov tõi Sahharovi pagendusest tagasi, kui kogu maa СКАЧАТЬ