Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pagendusest tagasi Moskvasse kutsus.

      Hodorkovski üheksandal vangla-aastal hakkab rahva igatsus muudatuste järele alles vaevu-vaevu ilmnema. Praegu on see tahe veel väga nõrgalt tajutav. Kuid üha enam ilmuvad tänavatele inimesed, kes nõuavad põhiseaduse järgimist, ausaid valimisi ning oma regiooni, linna või rajooni konkreetsete kitsaskohtade kõrvaldamist. Putini ajastu (mida on viimastel aastatel hakatud nimetama stabiilsuse ajastuks) tegelikest vigadest ja puudustest alles hakatakse vaikselt rääkima. Kuid need tärkavad kodanikuühiskonna alged põrkuvad võimude otsesele ja tugevale vastureaktsioonile, mis ei tunnista endale oma kasvavat hirmu kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ees. Hirm ongi märksõna, mis iseloomustab Putini Venemaa võime kõige paremini. Putin kardab omaenda rahvast, ta kardab, et ilmub välja tugev liider. Putin kardab Hodorkovskit, sest Hodorkovskil on karismaatiline ja tugevate liidriomadustega isiksus, kellest Vene opositsioon tunneb hetkel suurt puudust.

      Hodorkovski kriminaalasja lõpetamine oleks enamat kui lihtsalt ühe inimese saatuse muutumine. See oleks märk ja indikaator selle kohta, millise suuna on Venemaal praegu valitsev võim enda ja kogu riigi jaoks lähimateks aastateks valinud: kas jõule toetuva ja paratamatult allakäigule viiva tee või moderniseerimise ja integratsiooni tee, nagu seda varianti on hakatud nimetama. Venemaa tuleviku kohta pole täpsemat ja selgemat indikaatorit kui Hodorkovski – ei meil, ei Venemaa ega ka teiste riikide vaatlejatel.

      Putini tugevaks küljeks pole kunagi olnud oskus mõelda strateegiliselt. Seevastu on Hodorkovski, kelle Putin oleks nagu hetkel neutraliseerinud, peites ta vanglamüüride taha, vaatamata oma pikkadele aastatele trellide taga ajakirjandusele enim kõneainet pakkunud isik Venemaal. Kusjuures hoolimata sellest, et tema suhtes on kõikides peamistes Venemaa infokanalites kehtestatud täielik infoblokaad. Enamgi veel: ärimees, keda vaevu keegi üldse nägupidi tundis, on oma vangistuse jooksul muutunud üheks kõige olulisemaks inimeseks Venemaa poliitilisel areenil. Ei usu, et Putin tol 2003. aasta külmal oktoobrikuu hommikul Hodorkovski tulevikku endale sellisena ette kujutas.

      1. peatükk 10

      BORISSÕTŠ VÕÕRAS, KUID AUSTUST VÄÄRT

       Mihhail Hodorkovski

      Rääkides oma elust vangilaagris pean märkima, et ma ei viibinud seal kuigi kaua. Olin laagris ajavahemikul 2005. aasta oktoobrist kuni 2006. aasta detsembrini, kui mind viidi Tšita linna eeluurimisisolaatorisse. Veebruarist 2009 aga viibisin taas Moskva eeluurimisisolaatoris nr 99/1.

      Olmelises mõttes on koloonia märksa parem koht kui vangla. Vanglas peab kinnipeetav viibima päev päeva järel ühes ja samas ruumis ühtede ja samade inimeste keskel. Ainsaks vahelduseks on tunnine jalutuskäik värskes õhus. Laagris on kõik teisiti: nii barakis kui laagri territooriumil elu lausa keeb ja sa võid ringi liikuda nii palju, kui vaid ise tahad. Päike, mida vanglakambris ei näe, taevas, looduse rohelus – see kõik on inimesele väga oluline. Vanglas tekib umbes aastaga terav puudustunne sellistest väga lihtsatest asjadest. Vangla hävitab ka tervist: kunstvalguses kannatavad silmad, paigalolekust atrofeeruvad lihased, väheneb vastupanuvõime haigustele… Inimene pole loodud selliselt, et ta võiks oma elu sissemüürituna ära elada. Kõik tema kehasüsteemid hakkavad ägedalt sellise ebaloomuliku olukorra vastu protesteerima. Eriti kannatavad suletuse tingimustes just noored.

      Üleviimine vanglast kolooniasse – see on aga omaette lugu. Kuhu sõit läheb, on suur saladus. Kui kaua sõit kestab – saladus. Sõidad nii oma nn Stolõpini vagunis, ümber vaid hulk valvureid. Üks neist seisab pidevalt otse mu vastas ja vaatab mind, pilku ära pööramata. Esimeses jaamas, kus rong peatuse teeb – umbes tund pärast väljasõitu Moskvast – on vagunisse siiski kuulda raudteejaama valjuhääldist kostvat plekist häält: „Moskva–Tšita rong väljub teiselt teelt.”

      Nii möödub kuus päeva raamatute seltsis (neid on mul kaasat terve kohvritäis) ja siis: „Tervitus sulle, Krasnokamensk!“

      Vagunist väljumine käib otse vanglaautosse, kuid seekord ilma traditsiooniliste valvekoerte spaleerita. Saatjateks on vaid valveseersantide huvitunud pilgud.

      Tsoon. Saabumine rivis seisva valvemeeskonna pilgu all. Haukuvad koerad. Olen huvitatud, mis toimub, samas on kõik veidi naeruväärne.

      Mind on vastu võtma tulnud grupp ohvitsere. Nõutakse, et võtaksin mütsi peast ja esitleksin ennast. Võtan mütsi peast, kuigi see nõue on ebaseaduslik – tean seda. Seadused on aastatega juba pähe kulunud. Kuid ma ei taha, et mingitest pisiasjadest kohe vastasseis tekiks.

      Mind viiakse trahviisolaatorisse. Hiljem saab minust selle asutuse sage külastaja. Läbiotsimine. Võetakse ära kõik, mis selles laagris „pole ette nähtud“. Ma ei hakka vaidlema ja pealegi ei jää ma millestki olulisest ilma. Peamine, et mulle raamatud ja vihikud alles jäeti.

      Mööduvad mõned päevad, siis toimub nn määramine. Komisjon eesotsas laagri ülemaga küsib: „Kes sa tavaelus oled?“ Ma ei tee küsijale märkust, vaid vaatan teda lihtsalt imestunult. Ta taipab üle minna teie-vormile. „Olgu. Küll me selle aja jooksul välja selgitame.“

      Küsitlus jätkub: „Mis teie elukutse on – millega te tahate tegeleda?”

      „Mul on mitu eriala ja ma võin tegeleda õpetamisega.“

      „Pakume teile tööd õmblustsehhis. Me ei soovita teil pakkumisest keelduda.“

      Mõni kuu hiljem rääkisid noored operatiivosakonna poisid (kes olid kõik veel lapsed) mulle, et nad tahtsid mind alguses pagaritöökotta saata. Pagaritöökoda on laagrist eraldi ja seal ei teki teiste kinnipeetavatega probleeme. Siis aga tuli telefonikõne Moskvast ja mind kästi suunata õmblustsehhi.

      Õmbleja elukutse nõuab väljaõpet. Vaatasin sisseseadet ja mõtlesin: see on lõks. Selliste masinatega pole võimalik mingit normi täita, pealegi on õmbluste kvaliteet lihtsalt räbal.

      Kirjutasin oma esimese kaebuse töö kohta õmblustsehhis. Viitasin selles oma halvale nägemisele ja kui tuli oskuste kontrollimise ja eksami aeg, kukkusin eksamil lihtsalt läbi. Hoiatasin eksamineerijaid: kui mu eksamitulemust võltsima hakkate, korraldan skandaali.

      Eksamineerijate esimene reaktsioon mu eksamitulemustele oli väga selge: me sülitame su nägemise peale, me sülitame su eksami peale – mine ja tee tööd!

      Siinkohal märkus: kui kolm aastat hiljem tookordse koloonia ülema üle kohtu mõisteti, siis teatas ta kohtunikele otse: „Mul kästi pidada Hodorkovskit kõige rangemates tingimustes, aga kuna ta muudkui kaebas ja protsessis, siis ei saanud ma seda teha.“

      Nii et siis selline reaktsioon minu kaebuste, nägemisprobleemide ja eksamitulemuste peale? Kirjutan kolm kaebust: koloonia ülemale, prokurörile ja… riiklikule tööinspektsioonile.

      Lisaks kaebusele võimaldab mu inseneriharidus, tehases ja noorena ka ehitusel töötamise kogemus mul kahel leheküljel kirja panna, milliseid ohutustehnika nõudeid tsehhis rikutakse, ning nõuda tsehhi sulgemist ja puuduste kõrvaldamist, enne kui seal võib taas tööd teha.

      Annan oma kaebused väga viisakalt ülemusele.

      Kaks päeva hiljem määratakse mind tööle samasse tsehhi komplekteerijaks (transporttööliseks). See rahuldab mind. See on vaheaegadega töö ja ma ei pea õnneks tegelema nende vanade masinatega – minu töö tulemus sõltub ainuüksi minu kätest.

      Koloonia ülem kutsub mind välja. Et „vestelda“. Mõistan: ta sai käsu kätte ja püüab nüüd selgust saada, kuidas seda täita. Olen avameelne ja ütlen otse, СКАЧАТЬ