Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja mitte millegi eest ei saanud midagi. Tegemist oli ju äriga, pealegi selle kõige metsikumas arengufaasis – faasis, kui sind võidakse reeta, sind ei usaldata, keegi ei tea midagi ja kõik kardavad kõiki.

      Minu esimene idee (see polnud küll minu välja mõeldud, aga esimene, mille ma kasutusele võtsin) oli väga lihtne. Instituudis oli noorte spetsialistide nõukogu, kuhu kuulusid aspirandid ja noored õppejõud. Kõik nad olid mu tuttavad. Nad olid instituudi baasil võimelised täitma teiste teaduslik-tehniliste instituutide tellimusi. Nad võisid näiteks valmistada värvilise glasuuriga kaetud silikaattahvleid või vähendada põletusahjude elektrikulusid. Tehnilisi lahendusi (paberil) oli palju, aga nende rakendamine konkreetsetes tootmistingimustes oli juba omaette ülesanne.

      Selliste lahenduste tootmisse juurutamiseks oli tavaks sõlmida majanduslepingud instituudi ja huvitatud ettevõte vahel. Instituut esindas vastava tööga tegelema hakkavat allüksust. Kuid instituut töötas kindla plaani alusel ja keegi ei hakanud millegi plaanivälise pärast end liigutama.

      Minu pakkumine oli: las ma teen selle ametniku töö ise ära. Sõlmin tellijaga lepingu, maksan kinni vajalikud vahendid, aparatuuri ja materjalid. Ja saan selle kõige eest oma osa lepingulisest tasust, kusjuures väiksema, kui oleks võtnud instituut. Raamatupidamine, aruandlus, pank – need on kõik minu probleemid. Ja ma hakkan ise asju ajama ning ametkondade vahet jooksma. Poisid rõõmustasid mu ettepaneku peale ja tõid esimese lepinguprojekti. See oli leping kõrgete temperatuuride instituudiga (KTI). KTI direktor akadeemik Šeindlin võttis riski ja lubas oma alluvatel selle lepingu sõlmida. Meenutan teda senimaani suurima tänutundega. Meie poisid tegid oma töö korralikult ära. Mäletan, et see oli kuidagi seotud kunstlike teemantidega. KTI maksis lepingus ettenähtud summa. Mina omakorda maksin, nagu ma olin lubanud, töötasu spetsialistidele ja kulud, mis tööga kaasnesid. Pärast kõike seda jäi mul tolle aja kohta suur summa raha üle. Kuid mis tähtsam – me olime täitnud oma esimese tõsise lepingu, mida võis näidata juba võimalikele järgmistele tellijatele.

      Räägin veidi lähemalt, kuidas tollane nõukogude majandus töötas. See töötas väga oskamatult. Rahal oli nõukogude majanduses teisejärguline roll, sest kõiki materiaalseid ressursse jagati riikliku plaanikomitee allorganite kaudu. Enamgi veel – ka kõik tootmisvahendid jaotati ettevõtete vahel riikliku plaani alusel. Isegi kui sul oli raha, et osta uus tööpink, oli vaja saada jaotusluba riiklikust varustuskomiteest.

      Tööpingi saamisel ei saanud maksta hankijale ei rohkem ega vähem, kui oli ette nähtud. Sa maksid hinna, mille määras sulle ette riiklik varustuskomitee. Vähe sellest – ilma varustuskomitee loata ei tohtinud hankija sulle seda uut tööpinki isegi kätte anda. Kui tööpinkide tootja tahtis toota mõne tööpingi rohkem, kui plaan ette nägi, siis oli ka selleks vaja varustuskomitee luba.

      Selline süsteem oli aeglane ja ebaefektiivne. Sageli juhtus, et sama kaupa saadeti teise riigi otsa, selle asemel et kasutada seda kohapeal, kus seda vajati, või siis jäid hädavajalikud saadetised mingisse lattu lihtsalt tolmu korjama. Igal ametkonnal oli oma plaan ja need rohked plaanid polnud omavahel üldse kooskõlas. Kannatasid aga need, kellel vajalik kaup saamata jäi.

      Loomulikud olid selles kaubaringluse süsteemis ka omad kaupade n-ö vabamad alaliigid, nimelt laiatarbekaubad. Ka neid jagati poodide vahel vastavalt plaanile, kuid keegi ei käskinud enam konkreetsel poe juhatajal mingit kindlat kaupa oma poodi tellida (nagu see oli tööstustoodangu puhul).

      Aja jooksul tekkisid disproportsioon, mittevõrdelisus. Sageli juhtus, et ettevõttel oli raha olemas, kuid ta ei saanud osta seda, mida vajas, kuna polnud vastavat jaotuskava. Lahendus oli silmanähtav – seega tuli selle raha eest osta midagi muud või leida võimalus maksta see raha töötajatele töötasuks.

      Sellist raha ärakulutamise praktikat soodustas kord, et kui ettevõtte polnud mingit raha aasta lõpuks ära kulutanud, siis vähenes järgmisel aastal selle finantseerimine, sest riik rahaliste jääkidega ettevõtte fondidesse enam uut raha ei eraldanud.

      Sedamööda, kuidas varises selline nn liigsete ettevõtete majandus, millele ei jätkunud materiaal-tehnilisi vahendeid, kasvas nendel ettevõtetel tagavaraks oleva raha hulk.

      Seda raha polnudki kokkuvõttes nii palju (ehk umbes 20 % finantseerimise üldmahust), kuid seda oli ikkagi väga palju võrreldes sellega, mida väga kesisel tarbekaupade turult selle eest reaalselt osta sai.

      Riik ei püüdnud liigset raha kelleltki ära võtta, kuid ta üritas vältida igati sellise üleliigse raha sattumist tarbekaupade turule ja käibesse. Tekkis olukord, kus üleliigse raha eest oli lihtsam osta endale ebavajalik kraana kui näiteks vajalik televiisor.

      Loomulikult leidsid inimesed võimalusi seadusest mööda minna. Riigiettevõtete seadus püüdis küll reguleerida nii kooperatiive kui ka NTTLK-sid ning luua ühtset turgu, kuid kogu majandus oli käest lastud.

      Inflatsiooni tempo kiirenes, töö tootlikkuse kasv ja tootmismahtude suurenemine ei jõudnud kuidagi järele vaba raha hulga suurenemisele. Suured tööstusgigandid raiskasid oma vahendeid mittetootlikel eesmärkidel.

      Näiteks ei vähenenud tankide tootmine ja ka kulutused mõttetult suure, 5-miljonilise armee ülalpidamisele. Suures ja globaliseeruvas maailmas üritati lootusetult üles ehitada oma autonoomset majandust.

      Kooperatiivide ja teiste uute majandusüksuste tähtsust hinnati nende suurte, lausa tektooniliste protsesside taustal kõvasti üle. Uute ettevõtete osakaal majanduses moodustas riigi SKT-st vaid tühised paar protsenti. Võimalik, et isegi vähem kui ühe protsendi.

      Tulen tagasi selle juurde, mida ma juba eespool ütlesin: kogu majanduse laev oli vaja pöörata uuele kursile ja seda uut kurssi igati soodustada, mitte loota, et mõned tuhanded hakkajad suudavad midagi terves suures riigis muuta. Neile hakkajatele ei antud ju isegi aere, et seda suurt laeva liikuma panna. Selle asemel levitati hiljem aastaid legendi, nagu oleks majandus seepärast kokku varisenud, et kooperatiividel lubati ülekannetega arvelduste kõrval ka sularahaga arveldamist, mistõttu raha liikus majandusest välja.

      See on puhas mõttetus. Nii suurt raha äravoolu majandusest ei saanud tol ajal lihtsalt olla ja kui midagi sellist olekski toimunud, siis oleks neid protsesse saanud väga lihtsalt peatada. Piisanuks ühest riigipanga instruktsioonist ja see äravool oleks lõppenud. Sellised põhjendused mõeldi välja hiljem ja need ei rajanenud millelgi. Selliste legendide levitamine pidi vaid varjama kogu tollase juhtimissüsteemi saamatust ja oskamatust.

      Tollastel majandusprotsessidel olid hoopis teised, poliitilised juured, mis on samalaadsed nendega, mida me praegu Venemaal näeme.

      Veel kord: teoreetiliselt oli Gaidaril õigus, kui ta ütles, et kaubadefitsiidi tingimustes on rahamassi suurendamisel hukatuslikud tagajärjed ja see üksnes kiirendab majanduse kokkuvarisemist. Meie NTTLK teenis 1988. aastal umbes 80 miljonit rubla. Loomingulistele kollektiividele maksime sellest rahast umbes 10 %. See 10 % raha liikus reaalsele kaubaturule, läks käibesse. Umbes 30 % maksime tehnilise sisseseade eest, mille me ostsime rahvatarbekaupade turult (arvutid). 10–15 % kulus tehnikute, programmeerijate ja juhtivtöötajate palkadeks. 20 % kulutasime sularahata maksetele ja meie puhaskasum oli umbes 30 %. See kogunes meie arvetele ja me saime selle rahaga arveldada vaid ülekannete teel. Seega läks kogu meile laekunud rahast sularahana tagasi raharinglusse umbes 50–55 %. Kui arvestada, et normatiivide kohaselt moodustas palgafond meie rahast 25–40 %, siis 1988. aastal me n-ö emiteerisime juurde 20 miljonit rubla.

      Olime terves NSV Liidus kõige suurem NTTLK (ja ma olen selle üle uhke). Oli veel üks analoogne kooperatiiv (Tehnik). Kui võtta kokku kõikide kooperatiivide ja NTTLK-de kasum, siis me emiteerisime kõik kokku riigile juurde ehk 1–2 miljardit katteta rubla! Seejuures olgu võrdluseks öeldud: ainuüksi kogu riikliku sektori palgafond oli samal ajal 300 miljardit rubla!

      Ma СКАЧАТЬ