Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muud polnudki teha kui leida kuskilt raha ja maksta ise nende eest, kes maksmisega venitasid. Kust seda raha leida? Just sel hetkel ilmus valitsuse määrus „Noorte kohvikutest ja huviklubidest“. See määrus tuli veel enne kooperatiivide loomist lubavat seadust. Noortekohvik saigi mu esimeseks äriettevõtteks.

      Rääkisime oma plaanist linna komsomolikomitees ja palusime abi linna noortekeskuse loomisel. Sealt anti lubadus: kui selline keskus luuakse, siis selle direktoriks määratakse mind. Mu sõbrad olid mulle noortekeskuse loomisel abiks. Meid kutsuti asja kinnitamiseks linnavalitsusse. Ooteruumis tuli üks instituudi päevilt tuttav noormees minu juurde. Ta töötas linnakomitee üliõpilasosakonnas. Ja ütles: sind direktoriks ei panda – sinust saab direktori asetäitja. Pöörasin ringi ja läksin minema. Mul on selline iseloom. Ma ei talu, kui lubadusi ei täideta.

      Mõni kuu hiljem helistas mulle seesama noormees – ta oli tööle määratud Moskva linna Frunze rajooni komsomolikomiteesse. Kas ma tahan tulla ja sinna NTTLK luua? See võimalus oli puhas juhus!

      Selleks ajaks oli tekkinud juba mingi vabaduse õhkkond. Vanal ajal poleks mind pärast mu uhket minema marssimist enam kuhugi tööle kutsutud. Samas oli veel vara rääkida mingitest muutuste tuultest. Uudiseid saime ikka vaid ametlikest kanalitest ja need olid igati ümmargused. Kord tuli Jeltsin meie partei rajoonikomiteesse. See oli mu esimene kohtumine temaga. Mingeid teravusi keegi temalt ei kuulnud ja ta oli oma jutus igati korrektne.

      Üldiselt läksid kõik need kõrged poliitmängud minust ja mu sõpradest mööda. Suur poliitika polnud meie teema ei instituudi komsomolikomitees ega ka hiljem Frunze rajooni parteikomitees. Mina olen tehnikainimene ja mul jätkus oma tegemisi. Tegelesime vaid sellega, mis otseselt meisse puutus (näiteks NTTLK). Me ei üldistanud sel ajal riigis toimuvat. Tsoi laul „Me ootame muutusi“ haaras minu tähelepanu ja kõnetas mind hiljem, 1990.–1991. aastatel.

      Hakkasin NTTLK-d looma. Minu šeff instituudis, sealne parteikomitee sekretär, pani tähele, et käin pidevalt partei Frunze rajoonikomitee vahet. Meie instituut aga kuulus Sverdlovski rajooni alla. Ta tuli kord minu juurde ja ütles: sa pead valima, kas oled siinse komsomolikomitee sekretär või mängid edasi oma „isemajandamise mänge“.

      Mina – tema jaoks eikeegi – pomisesin: „Isemajandamise mänge…“ Ta vaatas mind nagu lollikest. Ei öelnud midagi. Mõni kuu hiljem läksingi ära NTTLK-sse.

      Oli 1987. aasta oktoober. Mulle anti üks tuba ja mu paberitele löödi vajalikud templid. Plaanimajandus ju! Kõik oli segane. Kuidas pangas arve avada? Kuidas pitsat saada? Mismoodi ruume üürida? Mööbel? Oli kaks võimalust: kas anda altkäemaksu või hankida partei rajoonikomiteest vastav paber. Altkäemaksu ma anda ei osanud. Aga jah, oleks võinud osata.

      Sain toa ühes majas Klement Gottwaldi tänaval. Töötajateks olin mina, minu tulevane naine ja tema sõbranna. Mõned kaasa elajad olid ka poole kohaga tööle vormistatud. Kuna meil polnud üldse raha, siis töötasin kojamehe ja puusepana edasi. Aga meil olid vähemalt oma ruumid ja pitsat, ja see oli juba midagi. Kuid samas oli seda väga vähe. Samasuguseid keskusi oli tol ajal Moskvas 33. Järgmisel aastal ilmus kooperatiivide kohta käiv seadus.

      Hiljem hakkasid paljud rääkima NTTLK-le antud õigusest teha sularahata arvelduste asemel sularahaga arveldusi. Jah, selline õigus meil oli, kuid täpselt sama õigust kasutasid kõik kooperatiivid juba alates 1986. aastast. Registreerisime koos hr Tarassoviga22 oma ettevõtte Moskva linnavalitsuses Jelena Baturina juures samal päeval. Tarassov registreeris oma kooperatiivi Tehnika, mina oma keskuse. Pärast riigiettevõtete kohta käiva seaduse23 ilmumist oli kõigil selleks võimalus. Lihtsalt oli vaja tegutseda ja mitte oodata, millal hakkavad puhuma soodsad pärituuled.

HARIDUSE PUUDUMINE MÄNGIS VALITSEJATELE VINGERPUSSI

      See on huvitav küsimus: mida riik õieti mõtles, kui lubas NTTLK-del tekkida ja võttis vastu riigiettevõtete seaduse? Vastust teab vist Gorbatšov. Ja Aleksander Jakovlev.24 Arvan, et nendes seadustes oli rohkem poliitikat kui majandust. See oli poliitiline mäng. Keegi seadis kellegi löögi alla, keegi provotseeris kedagi. Võitlus ei käinud mitte raha, vaid poliitilise kapitali pärast.

      Tol ajal ei kujutanud veel keegi ette, milline mõju neil seadustel on kogu riigi majanduslik-poliitilisele korraldusele.

      Rõžkovil25, Pavlovil26 ja kõikidel teistel ei olnud nii palju haridust, et tunda turumajandust ja oma otsuste tagajärgi ette näha.

      Kui rääkida muudatuste majanduslikest põhjustest, mis – ma kordan– olid minu silmis otsuste vastuvõtmisel teisejärgulised motiivid, siis siin võib nimetada rahvatarbekaupade turu kokkukukkumist ja inflatsiooni, mis tähendas fikseeritud hindade tingimustes lihtsalt kaupade kadumist poelettidelt.

      Üldisem põhjus on enam kui selge: kogu NSVL-i tööstus oli nihutatud grupi A27 ja mõeldud tegutsema kaitsetööstuse suunal. 84 % kõikidest ettevõtetest täitsid sõjatööstuse tellimusi. Tarbekaupu toodeti vaid sellises mahus, mida oli võimalik toota põhitellimuste kõrvalt. Elanikkonna käes olev raha kulutati peamiselt kas importkauba hankimisele või joodi lihtsalt maha.

      Alkoholi tootmise ja joomise piiramine tekitas tohututes kogustes raha ülejääki, mille eest polnud midagi osta. Impordikraanide kinnikeeramine, sest importkauba ostmiseks välismaalt ei jätkunud riigil enam naftadollareid, ei pakkunud kaubadefitsiidile mingit lahendust.

      Kõigele sellele lisandus veel laiatarbekaupade tööstuse alafinantseerimisest ja tootmisbaasi amortiseerumisest tulenev üha suurem mahajäämus. Selle taustaks oli üldine väga madal tööefektiivsus ja juhtiva kaadri vähene pädevus. Selline olukord oli aastaid kestnud seisaku tagajärjel paratamatu.

      Tekkinud kompleksset probleemi püüti lahendada kossõginlike28 reformidega 1960. aastate stiilis. Isemajandamine. Riigiettevõtete seadus.

      Kuid selleks oli liiga hilja. Tohutut disproportsiooni ei saanud enam kõrvaldada palja entusiasmiga, kui samas jäid alles sotsialismile omased riiklik plaanimajandus ja finantseerimine. Laiatarbekaupade tootmine sotsialistliku majandussüsteemi A grupi suurettevõtetes tõi kaasa toodangu kvaliteedi kadumise ja omahinna meeletu tõusu. Tootmiskulud kasvasid 700 %! Nägin seda ja lugesin sellest oma silmaga.

      Sellises meeleheitlikus olukorras lubati inimestel hakata looma kooperatiive, lootuses, et need suudavad tekitada vajaliku pöörde majanduses ja täita poeletid laiatarbekaupadega. Paraku seda ei juhtunud. Need väikesed katsetamised jäid liiga jõuetuks, et kutsuda esile põhimõttelisi muudatusi.

      Iga majandusteadlane või tootmisjuht oleks osanud tol ajal riigile selle edasise arengu ette öelda. Meie riigijuhtidele sai saatuslikuks nende harimatus. Nad valisid kõikidest arenguvariantidest selle halvima. Pärast aga, kui kõik kokku varises, polnud enam midagi parata.

      Ajalugu ei paku kellelegi teist võimalust. Oli vaja murda riikliku plaanikomitee ja varustuskomitee võim ja struktuurid ning viia riigi ressursside jaotussüsteemis läbi põhimõttelised muudatused; oli vaja lammutada harukondlikke tööstusi piiravad raamid ning kogu juhtivkaader välja vahetada. Selle asemel otsustasid meie muudatuste esivõitlejad jäta kõik nii, nagu on. Ning nad otsustasid selle kõige kõrval anda tegutsemisloa millelegi, mis pidi nende meelest tühjenenud turu kaupadega täitma. Ja seda juba homme. Või mis homme – nad unistasid, et see oleks juhtunud juba eile! Iseenesest, ilma vahendite, juhtivstruktuuride, ilma mingi poliitilise toetuseta.

      Kui ma praeguseid juhte СКАЧАТЬ