Leemuripoeg Ville teeb sääred. Kairi Look

Чтение книги онлайн.

      Vee äärde jõudes sai Ville mõistatus lahenduse. Laeva ülaosas kõrgus rauast serv, millel rippus silt kirjaga „Esimene tekk”. Serva äärest lookles lainetava veepiiri suunas hiiglaslik rauast ahel. Selle poole Pierre kiirustaski. Ta tõukas kohvri külili madalasse vette ja sättis end alusele ettevaatlikult istuma. Pierre’ile ei meeldinud seda tunnistada, kuid ta oli külma vett peljanud juba sünnist saadik.

      „Hüppa pardale,” hõikas orav ja patsutas sõbramehelikult vaba kohvrinurka. „Ja käpad tööle, sest keegi peab kohvri laevani aerutama. Mina – tüürin.” Ta torkas koheva sabaotsa vette ja asus Villele takti lugema. „Üks-ja-kaks-ja-kolm-ja-neli-ja…”

      Villel polnud aerutamise vastu midagi. Ta seadis oma pambu kohvrile ja andis käppadele vatti. Alus liikus tasakesi laeva suunas.

      Varsti olidki Ville ja Pierre kuiva nahaga laevaketi kõrval. Leemur tõstis käpa otsmikule ja mõõtis päikesesse kissitades ahela pikkust. Kõhedust tekitav mustjas uss lookles kaugele ja lõppes alles kõrgel reelinguserval, ent Ville ei tahtnud olla mõni argpüks. Pealegi hõõrus kohvril vibelev Pierre ägedalt käppi ja viibutas soojenduseks võimelda. Pääsu ei olnud. Ville haaras ketist ja kribas kärmesti ning allapoole vaatamata pleekinud reelingu suunas. Pierre oli tihedalt kannul.

      Juhuslikule möödujale oleks avanenud sel õhtupoolikul rannalt päris iseäralik pilt. Laeva ankruketil kõõlusid noor leemur ja oma parimates aastates, pisut napaka välimusega orav, nahast kohvrisang hammaste vahel tilpnemas. Neil näis kiire.

      Merereis võib alata

      Ville ja Pierre piilusid üle reelinguserva tekile. Õhk oli puhas. Pleekinud põrandal vedelesid kummuli vaid tühjad rummipudelid ja kellegi higised säärikud. Loomad vinnasid end kergendusega pardale.

      Pierre toetas kohvri maha ja ringutas. „Meie seiklusliku missiooni esimene etapp on edukalt läbitud,” patsutas ta Villele isalikult õlale ja tõmbas ümbrust uurides ninaga. „On aeg otsida pelgupaik kruiisiks. Isegi rumalad oravad teavad, et pole midagi mõnusamat kui kuiv pesa, kus reisides silm looja lasta.” Ta haigutas magusasti. Punane õhtupäike rippus juba õige madalal, et peagi mere mere taha kaduda. Pimedus polnud enam kaugel.

      Ka Ville tundis rammestust. Väikese mõnusa uinaku vastu polnud tal kõige vähematki. Pealegi soonis seepi ja rosinaid täis reisipaun koonu ning varbad valutasid. Ta haaras pambu kaenlasse ja jäi orava juhtnööre ootama.

      Pierre luusis mööda laevanurki nagu kogenud spioon. Ta kergitas luuke nii siin kui ka seal ja pistis oma kammitud oravapea igasse auku ning avasse, et õõnsusi lähemalt uurida. Viimaks vilistas ta tähendusrikkalt ja koputas käpaga väikesele luugile laeva tagaosas.

      „Pakiruum!” pilgutas Pierre Villele silma. „Igati kuiv ning kobe pesa. Ja puhtalt meie päralt. Siia pole enne reisi lõppu kellelgi asja.”

      Ville pistis pea õõnsusse ja uuris ümbrust. Kitsas madal avaus oli tihedasti kohvreid ja pampe täis. Õhus heljus vana panipaiga soe ja kopitanud hõng. Nii lõhnas ka oravate koopas pärast pikka talveund. Ville tõmbas kopsud kodust lõhna täis ja noogutas rahulolevalt. Siin sobis pikutada küll.

      „Kas kolime sisse?” pööras ta luugi juurest pea Pierre’i suunas, kes kõrgel reelinguserval istudes piipu toppis. „Siin on ruumi isegi kukerpalle lasta!” Ville naeratas õnnelikult ja nuhutas kindluse mõttes veel kord luugi alt ruumi. Punasest nahkkohvrist immitses erakordselt isuäratavat hõngu. „Mina magan seal,” viipas ta kiiresti lõhnava paki suunas ja lipsas luugi vahelt sisse.

      Pierre noogutas, piip suunurgas, ja lehvitas käpaga nii, nagu teevad riigipühadel rahvast tervitavad isandad. Tehku leemur, mida tahab. Pierre ei tunnistanud seda meelsasti, kuid oli tõsiasi, et ta oli Pariisi-aastatel tubakast pisut sõltuvusse jäänud. Ja praegusel hetkel ihaldas ta kõigepealt üht korralikku piibutäit enne ööd umbses pakiruumis.

      Ville jättis tossutava Pierre’i tekile ja sikutas pambud luugist sisse. Ta ronis kärmelt üle pagasimäe ja nuuskis mõnuga punast kohvrit. Kaasavõetud villane müts padjaks, seadis leemur end sellele pikutama. Oli siin alles viisakas äraolemine! Kohvrist leviv hõng ja lainete vaikne loksumine uinutasid Ville peagi sügavasse ränduriunne. Ta isegi ei liigutanud, kui tubakalõhnaline Pierre mõne aja pärast luuki paotades sisse kolis.

      Saabumine arenenud maailma

      Ville ärgates heljus õhus halvaendeliselt vaikne pimedus. Ta avas kindluse mõttes esialgu üksnes ühe silma ja piilus ettevaatlikult ümbrust. Kus ta oli? Juuliuse ja vanameeste norskamise asemel kostis nurgast ainult tasast vilinat. Ville katsus ettevaatlikult käpaga põrandat ja tardus õudusest. Keegi oli koduselt tohletava leemuripesa põranda sileda vaiba vastu vahetanud! „Kas mõni õel loom on mind öösel kurikavalalt uude pessa liigutanud,” haaras ehmunud leemur käppadega peast. Asi võis vabalt olla halb!

      Siis tundis Ville aga õhus tuttavlikku lõhna ja märkas punast kohvrit, millele ta end ennist magama oli sättinud. „Oh mind leemurit! Ma olen ju laevas!” ohkas ta kergendatult ja piilus ümbrust. Siinsamas kõrval lebaskles ka Pierre, saba keras ja käpad harali.

      Liikumatut oravat silmitsedes tärkas Villes aga uus ja õudsem hirm. Oravatel oli sügiseti rumal komme talveunne jääda ja Pierre’igi norskamine oli halvaendeliselt sügav. Ville loendas ärevalt käppadel möödunud kuid: „Juuli, august, september, oktoober… Oktoober!”

      Leemur kattis käppadega silmad ja halises õnnetult. Kui üks orav juba talveunne jääb, ei ärata teda isegi tõhus külameeste pasunakoor. Pealegi polnud nad veel isegi Euroopasse jõudnud. Tukastavast reisikaaslasest on matkadel teadagi vähe kasu, eriti kui tegu on talvituva oravaga. Sellist asja ei saanud Ville endale lubada.

      „Mõtle, mõtle, mõtle,” pomises ta närviliselt Pierre’i ümber sibades ja kratsis СКАЧАТЬ