Leemuripoeg Ville teeb sääred. Kairi Look

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talveks,” pühkis Robert ähkides otsmikku ja rapsas ninalt saepurutolmu. „Ma saen Pierre’i pähkleid kuubikuteks. Külalist ei või ometi kehakinnituseta minna lasta, ja Pierre ütles, et sindrid lähevad kotis veerema. Pealegi mahub nii rohkem. Mis siis ikka – saeme! Ei saa mina sugulast tühjade kätega teele saata.”

      Ville silmitses Robertit pungis silmil ja kaalus, kas ausameelne peremees külalise ümmardamisega ehk pisut liiale pole läinud. Siis aga astus koopasse peategelane ise – ja veel milline! Pierre oli end täna erakordselt peenelt riidesse pannud. Liivakarva kaabu ja tumedad päikeseprillid pärinesid kahtluseta mõnest kallist Pariisi kaubamajast. Orava küüned olid värskelt viilitud ja helkisid nooblilt.

      Särava Pierre’i kõrval tundis Ville end tõeliselt vaese ja püksata leemurina. Igaks juhuks varjas ta hullema päästmiseks oma palja taguotsa ja mõtles punastades kurgede soovitatud villamütsile, mis Pierre’i kõrval kahtlemata kohatu välja näeks. „Kaasa võtta, kuid kasutada üksnes hädaolukorras,” otsustas ta lõpuks ja naeratas oravale häbelikult. Ei või iial teada, millal võib saabuda lumelaviin!

      „Bonjour, jünger!” hõikas Pierre muiates ja kergitas koketselt kübarat. „Väljas on suurepärane reisiilm! Robertil on mu kohver peaaegu koos, ja siis asume teele. Hea töö, vanamees,” patsutas ta higistavat oravat heatujuliselt ja istus, jalg üle põlve, tumbale piipu toppima. „Kui palju sul neid pähkleid veel teha on? Sa ära seal liiga palju sae, mul tarvis veel siidsallid ja hommikuülikond ära mahutada.”

      Ville kotist imbus tugevat seebilõhna ja ta tundis, kuidas kuum higinõre sabapidi allapoole veereb. Polnud kahtlustki, kes oli selle koopa kõige suurem maakas. Hea, et tal Pierre’i pähklite juurde vähemalt rosinaid oli pakkuda. Ville polnud ometi mõni tühjade käppadega nälgiv sugulane, vaid aus ja tõhus reisikaaslane.

      „Valmis,” pomises lõpuks Robert ja viskas viimase pähklikuubiku kohvrisse. „Ole lahke ja pole tänu väärt.”

      „Muidugi tänu väärt! Sa oled mul üks hüva võõrustaja, vanaonu Robert,” tähendas Pierre suureliselt ja laksas higise sugulase palgele plaksuva põsemusi. Robert punastas. Ta polnud meeste musitamisega harjunud.

      „Mis nüüd mina… Sa, linnaloom, ju pole saagimiseks loodud,” rapsas ta käpaga. „Viska nüüd hilbud koti peale ja ongi asi ants.”

      Pierre naeratas nii laialt, et isegi ta tagumised silmahambad hämaras koopas särasid. Ta voltis lillelised siidrätikud kohvrisse. Lukk särises kutsuvalt ja orav klõpsas kohvri läikiva tabalukuga kinni. „Et bandiidid jaole ei saaks,” õpetas ta Villet. „Linnades liigub igasugust rahvast. Mitte kedagi ei saa tänapäeval enam usaldada.”

      Orav ja leemur jätsid kõigiga südamlikult hüvasti ja asusid teele. Ville piidles veel kaua üle õla Robertit, kes neile kaugelt korstna otsast lehvitas. Seiklused võisid alata.

      TEINE OSA

      Teekond algab

      Esimesed reisisammud

      Ränduritel oli seljataga väsitav päev, kui mets lõpuks hõrenema hakkas. Nii kaugel polnud Ville oma noore leemurielu jooksul veel kunagi käinud. Valgus puudesalus muutus säravamaks ja kaugel põõsarisu vahel sätendas pärlikarva silmapiir. Vanade leemurite sõnul asus metsa lõpus moodsa elu piir ja algas uus, õudne reaalsus. Ville juurdles, kas sinine riba polegi mitte Juuliuse kardetud pimeduseriik.

      „Mis pärast metsa tuleb?” oli Ville kord päris pisikesena Juuliuselt pärinud.

      „Sein,” vastas vana leemur kindlalt. „Kõrge kivist müür, mis ulatub otse kuu servani.” Ta naeratas uhkelt oma parimat leemurinaeratust ja õnnitles end laia silmaringi puhul.

      „Ja pärast seina?” päris Ville põnevusega.

      Juulius puuris Villet nördinud pilgul, et teda piisava hoolega ei kuulatud. „Seina taga algavad teised maailmad, kuhu ausatel ahvidel asja ei ole. Välja pressivad vaid nõrgad, kes kodus hakkama ei saa ja hõlpsa elu lootuses üle müüri ronivad. Kõik lollikesed tulevad muidugi varem või hiljem haavu lakkudes tagasi.” Juulius suunas karmi pilgu kaugusse ja lausus hauatagusel häälel: „Selliste reeturitega pole muud kui minema ajada ja pähe süljata.” Ta kissitas süngelt silmi ja urgitses tüvest oma konksus küünega rasvase tõugu.

      Villel oli too päev siiani selgelt meeles. Kuigi Juuliuse juttu ei saanud alati sõna-sõnalt uskuda, piidles ta igaks juhuks siiski arglikult ümbrust. Kuuni kõrguvat müüri ei paistnud kusagilt.

      „Järjekordne Juuliuse luul,” otsustas Ville. Vana leemuri seisukohad olid tihti muutlikud. Ka rändajaid ei narrinud ta viimasel ajal enam reeturiteks, sest oli kangesti uudishimulik, mida leemuritest mujal maailmas räägitakse. Kõik ärakäinud kutsuti Juuliuse koopasse aru andma. „Seetõttu nad mul minna lasidki,” mõtles Ville ja ohkas. Suguvõsa oli temast vähese vaevaga tõhusaks spiooniks treeninud. Teise maailma uhutud vana Aadnieli tuttav tuli tähelepanelikult üle kuulata.

      Silmapiiril sädelev riba paisus piirituks veekoguks ja Ville mõttelõng katkes. Pierre toetas kohvri maha, lükkas kaabu kuklasse ja silmitses kissitades ookeani.

      „See on meri ja tema hääl,” lüüritses ta higist pärlendavat otsaesist pühkides ja viipas Ville enda kõrvale istuma. „Teisel pool algab Pariis.”

      Lained loksusid vastu kallast ja Ville uuris vett õhevil näoga. Linnud olid talle merest jutustanud, kuid esmakordne kohtumine pani sellegipoolest käpad värisema. Vesi oli rohekas ja sahises uinutavalt.

      „Tšau, meri!” hõikas Ville ja lippas täiel aurul kalda poole. Ta jaksas vaevu oodata, et käpad merre likku panna.

      „Head suplemist, leemur,” viskas Pierre kohvrile siruli ja lükkas kaabu silmile. „Aga kohe, kui huuled sinised, tuled välja soojenema.” Õigupoolest polnud ta kindel, kas leemurid üldse siniseks värvuvad, kuid manitsus tundus kohane. „Ja ole lainetega ettevaatlik!”

      Ville siputas madalas vees ja kriipis varbaküüntega liivas. Korraks katsus ta merd ka limpsata, ent tõmbas keele kiiresti suhu tagasi. Vesi oli tulisoolane. Öökullid olid teda kord vastiku köha ajal samasugust vett kuristama sundinud. Ville saatis neile heldinult tasase tervituse ja otsustas lindudele Pariisist kindlasti postkaardi saata.

      Kaldale tagasi jõudes kostis Pierre’i kaabu alt vaid kurruvat norinat. Ville kontrollis orava päikeseprillide peegeldusest, ega ta ujudes siniseks ei ole tõmbunud. Asi polnud hull. Leemur viskas kergendusega orava kõrvale liivale kuivama. Taevas ujusid väikesed tupsukujulised pilved ja ta asus neid loendama. „Üks, kaks, kolm…” Uni kippus silma ja Ville vajus sügavasse unne.

      Teki vallutamine

      Ville ärkas valju vilina peale. Pierre oli kadunud. Orava asemel vedelesid kohvril liivased päikeseprillid ja pooleldi näritud pähklikuubik. Ville hõõrus uimaselt silmi ja märkas õhtupäikest, mis rippus vee kohal nagu küps õun. Hõõguva õuna kõrval hõljus hiigelsuur kandiline kast. Ville veeris kastilt sõnu. Sellel seisis valgete rasvaste tähtedega „Ookeaniaurik Aurora”.

      Ville silmad paisusid pisikeste melonite suuruseks ja sädelesid sumedas õhtuvalguses. Kui ta nüüd kõvasti mööda ei pannud, polnud siin tegu mõne tavalise kasti, vaid laevaga! Ka neist veesõidukitest olid linnud talle varem jutustanud. Euroopa-lendudel käisid nad sageli salaja paatidel pikutamas ja tiibu puhkamas. Lisaks sai laevadel kaunis korralikult süüa. Lindudele maitses eriti küpsise- ja kringlipuru. Nad tundsid СКАЧАТЬ