Skvotterid. Hugo Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Või autotehnik,” lisasin kähku, taibates, et olin vea teinud.

      „Miks nii erinevad valikud?” päris Timeli.

      „Elu on mitmekülgne. Kust ma tean, et ma täna selle õigusega õige valiku tegin. Ma ei ole üldse kindel.”

      „Õige. Ma ise õpin aasta otsa juba arsti ja kui aus olla, siis esimene aasta oli ikka sitaks raske.” Timeli naeratas jälle mulle ja oleks nagu punastanud oma keelekasutuse peale.

      „Arstiks? Lahe ju. Mul ei olegi tuttavate hulgas ühtegi arsti.”

      „Kuule, pea nüüd. Mul läheb veel kümme aastat, enne kui ma kellekski saan. Jõuan veel sada korda pooleli jätta.”

      „Vana sa oled?” küsisin otse.

      „Hahaa,” pani Timeli käed puusa. Ta nägi väga seksikas välja. Tema madala lõikega püksid lisasid ta poosile parasjagu värvi. Oleks värvel veel madalam olnud … jah. „Ah et sa tahad teada, kui vana ma olen? Vana sa ise oled?”

      „Mina? Öö, üheksateist,” vastasin.

      „Rohkem nagu kaheksateist,” sähvas Timeli.

      „Kaheksateist ja pool,” täpsustasin.

      „Kui inimene on vaid kaheksateist, siis on ka pool aastat väga oluline,” muigas Timeli.

      „Kaheksateist ja pool!” hüüatasin. „Ja sina, vana sa siis oled?”

      „Mina olen üheksateist. Ja pool!” venitas Timeli end ettepoole kallutades.

      Mulle meeldis siin. Mulle meeldis Timeli.

      „Kas meil on samal ajal sünnipäev?”

      „Mul on märtsi alguses,” ütles Timeli.

      Uskumatu! Mul ka ju.

      „Mul ka, mul ka. Oota, las ma pakun kuupäeva.”

      Timeli kissitas silmi. „Sa ju kohe näo järgi oskad öelda, on ju?”

      Suunasin oma harali sõrmedega käe ta näo poole ja sulgesin silmad, teeseldes selgeltnägijat, kes üritab oma võimeid kokku võttes üliolulist teavet hankida. Tundsin, kuidas mu käe vastu puutus midagi pehmet. Avasin silmad ja nägin, et Timeli oli oma põse korraks mu peopesa vastu pannud. Siis ta naeratas ja tõmbas oma pea tagasi. Olin hämmeldunud.

      „Sul on väga suured silmad, kui sa imestad,” täheldas ta itsitades.

      „Kuues. Kuues märts!”

      „Kuues … hm … Tegelikult on neljas.”

      Mu silmad muutusid vist veelgi suuremaks. „Mul ka!”

      Naersime. Väga kummaline kokkusattumus. Selline, mis muudab meid kuidagi eriliselt lähedaseks, kuigi me tunneme teineteist alles mõned tunnid. Timeli tundus eriline. Timeli oli eriline.

      Mind müksas keegi õlast.

      „Hei, tellid ka midagi või? Võta koomale, raisk, lase meestel õlut osta.”

      Müksajaks oli Riku. Ma tõmbusin kõrvale, aga ei öelnud midagi. Lihtsalt vaatasin.

      „Mis passid?” küsis Riku ähvardavalt.

      Ju ma olin liiga pikalt seda lõusta jälgima jäänud. See oli tavaline taktika, rünnak ründe järel. Ei anna aega mõtete kogumiseks. Psühholoogiline värk. Trambib mu vaimselt puruks.

      „Ei midagi.”

      „Siis ära mölise, mine oma lauda parem.”

      Mul ei olnud vähimatki soovi selle skinniga siin hakata maid jagama. Ta oli agressiivne ja küllap juba mitu õlut ära joonud, aga ma teadsin, et vajadusel ilmub köögist patsikeeratud habemega turva.

      „Ma ikka olen siin edasi. Sa telli oma õlu siis ära ja ära niisama aega raiska.”

      Riku vidutas silmi ja põrnitses otse ette. Sealt võis tulla midagi. Võis ka mitte tulla.

      „Mulle ei ütle keegi, mida ma tegema pean!” sisistas ta.

      „Mulle ka mitte. Võta vabalt.”

      Olin just talle järgmise käsu andnud. Kogemata. See pidi ta küll nüüd pöördesse viima. Riku seisis aga vaikselt. Tema põskedel mänglevad mügarikud andsid märku kokkusurutud hammastest. Ilmselt ta kas soovis jätta muljet või üritas tegelikult ka end vaos hoida.

      „Mida sulle? Õlut veel? Kaks? Alexandrit?”

      Riku viskas osavõtmatult käega ja vaatas, kuidas Timeli topse täis valama hakkas. Siis viskas ta letile kortsus raha ja võttis topsid kätte.

      „Sa oled siin mingi ülemus või? Ma ei ole sind varem näinud. Uus nägu,” ütles ta ümber pöörates vaikselt selja taha.

      „Korra oleme ikka näinud. Astusid mulle mõned päevad tagasi tee peale ette, kui ma rattaga mäest alla tulin. Napikas.”

      „Oli. Oli napikas.”

      Need sõnad tähendasid, et napikas oli seetõttu, et oleksin võinud talle otsasõitmise eest vabalt ka peksa saada.

      „Ja täna oli napikas!”

      See tähendas, et ta läheb nüüd oma lauda, aga kui ta oleks tahtnud, siis oleks ta võinud mulle ka siinsamas tappa anda. Rikule ei meeldinud absoluutselt, et teda tüdruku ees sitta seisu pannakse. Talle käis ilmselgelt pinda see, et ma eemale ei tõmmanud. Ta oli veidi kahevahel, sest ta ei tundnud mind. Ta ei teadnud, kes ma olen. Nüüd lahkus ta oma lauda, et sealt siis koos sõbraga mind põrnitsema hakata ja välja selgitada, mis puust ma olen. Tundsin, kuidas adrenaliin voolab verre. Surusin erutusest värisevad käed baarileti külge.

      „Tead,” ütlesin siis ükskõiksust teeseldes, „vala mulle ka üks.”

      Timeli valas õlut.

      „See on üks idioot,” ütles ta mulle klaasi andes.

      „Sa tunned teda?”

      „Ma tean teda. Mu venna sõber käib nendega koos aegajalt. Mulle ei meeldi ta absoluutselt. Õudne tüüp.”

      Timeli vaatas nurgalauda. Riku nägi seda ja lehvitas.

      „Uu, Timelike, musike!” hüüdis ta.

      See oli ilmne provokatsioon. Timeli aga näitas talle keskmist sõrme. Seepeale pani Riku oma kaks sõrme V-kujulisse asendisse ja surus oma keele sinna vahele. Teadsin küll, mida ta silmas peab. Timeli hingas järsult välja ja pööras end tagasi minu poole.

      „Parem on teda mitte tähele panna.”

      „Mulle tundub, et ta lööb sulle külge?”

      Ma soovisin teada, mida Timeli siiski tollest vennast tegelikult arvab.

      „Äh, lõpeta. Ta ei ole minu tüüp absoluutselt. Ole nüüd mõistlik.”

      Ta СКАЧАТЬ