Skvotterid. Hugo Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma ettevalmistatud kava lõpetanud ja edasise osas tundus väga ebakindel. See olukord sobis mulle, sain rooli jälle enda kätte nagu õige mees.

      „Mul on jumala hea meel, et ma seda tegin. Minu poolest kas või homme.”

      Baari sisenesid kiilaspead ja asusid oma tavapärasesse nurka ukse juures. Riku läks leti äärde.

      Ma tundsin survet. Timeli pidi kohe minema.

      „Kus teenindus on!” räuskas Riku. „Tii-mee-lii!”

      Ta teadis tema nime! Ah, mida seal teada, Timelil oli ju silt rinnas.

      „Oi! Leks!” hüüdis Riku siis omade suunas. „Mida sulle?”

      „Võta kaks Alexandrit!” kostis nurgast.

      „Ooii!” hüüdis Riku nüüd ja tagus peopesaga vastu letti.

      „Ma pean minema, oled sa veel siin?” Timeli ajas end püsti.

      „Ma olen siin,” ütlesin ja tundsin, kuidas ärevus minus maad võtab.

      Mind häiris midagi.

      Kui Timeli leti taha astus, siis küünitas Riku üle selle ja sosistas midagi. Tema paljastunud kaelal võis näha sinna tätoveeritud haakristi. Neid oli ka kätel ja ma olin neid varemgi tähele pannud, aga ma ei olnud neil kujutatule viitsinud pikemalt süveneda.

      „Kuule, tõmba uttu siukse jutuga. Ole normaalne!” kostis Timeli.

      Mida ta rääkis seal? Köögist astus baarileti taha turskem patsikeeratud habemega mees ja viibutas näppu. Riku tõmbus tagasi.

      Pubi nurgast loivas kohale tema kamraad, ilmselt Leks. Samamoodi laigulistes pükstes, paeladega tanksaabastes, T-särgis ja olematu juuksekasvuga.

      Ma ei kannatanud skinne. Olin lugenud lehest ja netist nende vägitükkide kohta siin linnas ja mul ei olnud mingit soovi nendega kokku puutuda. Nad norisid tüli, otsisid kedagi, kellega poksida. Ja see heil, ette ja taha. Nende seltskonnas liikus nii skinne kui oma tegelikku maailmavaadet kodumaaarmastuse taha varjavaid nõndanimetatud patrioote. Puhas Eesti. Vaba Eesti. Neegrivaba, pilusilmadevaba.

      Ülikoolis õppis üha enam välistudengeid ja vahetevahel rääkis Tarvi mulle öises linnas toimuvast. Muidu oli siin turvaline, palju parem kui pealinnas, aga teatud kellaaegadel teatud kohtadesse ilmuda ei olnud tervislik. Eriti siis, kui sul midagi paremäärmusluse vastu on, või sa ise maarahvast kuidagi erined, kas siis nahavärvi või emakeele tõttu. Samas ei olnud nii, et oleks mingi hull sõda. Taluti üksteist. Kodurahu nimel. Aga mulle näis, et mõnikord läks see tolerants liiga kaugele. Oleksin soovinud näha mingit reaktsiooni. Paikapanekut. Kui meedia mustanahalise õppejõu ründamist kajastas, siis kadusid embleemidega lendurijakid ja laigulised traksidega püksid mõneks ajaks linnapildist. Tarvi rääkis, et vahepeal oli päris mõnus, ei pidanud öösiti koju vantsides eriti selja taha vaatama, kuigi ta tundis paljusid skinheede ja igaühega neist kokkupõrkamine ei tähendanud veel pahandusi. Nüüd oli olukord aga jälle veidi vabam. Selle sõna hirmutavas mõttes. Ühtegi tõsisemat intsidenti ei olnud toimunud ja seetõttu võisid neonatsid end mõnusamalt tunda. Nad ei trüginud aga kõikjale. Oli kohti, mis teatud ürituste puhul oli nende territoorium. Oli aga ka kohti, kus pind oli neutraalne, aga vahelduva eduga nihutati piire siia-sinna. Kord norisid skinnid tüli ja sai keegi punkaritest kolki, siis tekkis jälle selline seis, kus mõni kiilaspea pidi rullis kulmuga koju minema. Väike nagelemine käis asja juurde, aga seda oli neutraalsetel pindadel harva. Tarvi ütles, et tegelikult saab mõne skinniga ka juttu ajada, kui asja poliitiliseks ei aja. Pealegi ei olnud kõik skinnid neonatsid. Tarvile ei valmistanud probleeme lobiseda ja isegi nalja visata mõne tuttavaga, kes juhtus „patrioot” olema, aga minul puudus igasugune soov nendega mingisugustki puutumust omada. Olin ma siis oma eelarvamustes nii kinni või kartsin ma neid. Küllap nii seda kui teist. Kokkuvõttes, mulle olid nad ebasümpaatsed tegelased ja ma ei saanud aru, kuidas üldse võis selliseid tüüpe kannatada. Nad kaitsesid ideoloogiat, mis rajanes kurjusel ja vägivallal. Enamasti olid siinsed skinheedid ikka natsid mis natsid. Mulle oli see täiesti vastuvõetamatu. Olin patsifist ja hingelt suur antifašist. Kui minult oleks keegi küsinud, siis parem-vasakskaalal oleksin ma end üsna vasakule liigutanud. Ma olin lugenud palju anarhiast, mulle need ideed meeldisid. Vägivallatu ühiskond, kus selle asemel, et riigile makse maksta, tehakse asjad ise ära. Kui ma vaatasin skinne või lugesin päevapoliitikast ajalehtedest, siis leidsid alati kinnitust mu kahtlused, et kõik see, millest mina unistan, on utoopia. Neid kahtlusi lasin ma siis omakorda kõigutada Hispaania ajalool, kus anarhia tõepoolest mingil ajahetkel, küll üsna üürikest aega, toimis. Kõik algas inimesest endast ja seetõttu pidin ma end püüdma kujundada selliseks ühiskonnaliikmeks, kes oleks valmis sääraseks riigivabaduseks. See tähendas võimalikult suurt taluvusläve, heasoovlikkust, ümbritsevast hoolimist. Tundsin oma suhtumise pärast paremäärmuslastesse mõnikord süümekaid. Soovisin, et ma ei peaks kedagi põlgama. Vihkama. Aga kuidas sa sallid selliseid? Viskavad igal võimalusel heil’i, on ülbed, lollid. Mitte kõik neist. Aga suurem osa ju. Jätsin enesele alati sisimas ruumi eksimiseks. Aga mis siis kui … – see variant pidi lihtsalt olema, kui sa usud inimese headusesse. Teadsin omast kogemusest, et mõnikord on ülbitsemine ja vägivald poos, mille taha poetakse. Ja põhjus selliseks põgenemiseks on sageli sügavalt isiklik. Hea, kui see oleks vaid noorusest tingitud eneseotsing või tõestamine teistele. Halvemal juhul leidis selliste vägivallatsejate hingest karme elusaatusi, purunenud perekondi, naisepeksjatest isasid, alkohoolikuid. Neile ei antud võimalustki, nad ei osanud teisiti. Seda pidasin ma meeles. Aga nii olin ma hakanud mõtlema hiljuti. Mõned aastad tagasi mõtlesin ma üksnes sellele, kuidas neid lihtsalt olemas ei oleks, kuidas keegi võiks neile tappa anda, et nad oma nägu enam ei näitaks. Vanemaks ja targemaks saades hakkasin mõtlema, et maailma asju saab ka teisiti ajada ja vihkamine ei ole lahendus, mis peidaks eneses väljavaateid paremale tulevikule. Mul oli olnud tuttavaid, kes hilisteismelistena muutusid rahulikuks, kuigi mõne aja eest peksid kõike ja kõiki ning neid ei huvitanud see, mida keegi neist arvab. Kui nad targemaks said, siis kasvas ka nende enesehinnang, nad nägid, et nad on midagi väärt ja seepärast ei pidanud nad end tõestama munadega möödasõitvaid autosid loopides või bussiootepaviljonide klaase lõhkudes.

      See Riku ajas mind aga närvi. Mind häiris tema hoiak – tema on boss, kummarda või käi persse! Juba tema olekust õhkus teatud hoiakut, talle oli viha näkku kirjutatud. Ja kummaline, et kui selline tüüp oleks näiteks tulnud juurde ja õlle välja teinud, siis oleks vaata et tundnud end väljavalituna. Oleks tundnud end erilisena. Ma teadsin seda tunnet. Aga ma teadsin ka, et see austus põhineb hirmul. Sellel ei ole midagi pistmist isiku selliste omadustega, mida peaks hindama ja millest lugu pidama. See õnnis tunne, mis valdas tüüpe, kellele Riku-laadsed tähelepanu pöörasid, oli võlts. Nad kartsid teda, seetõttu tundus tema positiivne tähelepanu lotovõiduna. Kellele see osaks langes, see tundis end nagu pilvedel. Mis ei tähendanud aga seda, et Riku-laadne sell ei oleks võinud järgmisel hetkel sind õllega üle valada. See oli mingi kummaline mäng. Sa pidid olema kogu aeg valvel. Ja mulle ei meeldinud selline jama.

      Riku ja Leks istusid juba uuesti oma lauas. Rüüpasid õlut ja olid enesega üsna rahul.

      Timeli viipas leti tagant mulle käega. Läksin tema juurde.

      „Kui sa viitsid, siis istu siin veidikene, mida sa seal ikka üksi passid,” ta naeratas mulle.

      „Kaua sa siin juba töötad?” küsisin.

      Timeli seadis köögist toodud klaase leti alla ritta.

      „Kevadest. Elamiseks oli raha vaja. Miks ikka tööle minnakse? Sa käid tööl?”

      „Ei-ei,” mühatasin. „Ma alles lõpetasin keska. Tulen õppima siia.”

      „Ohoo, СКАЧАТЬ