Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sündmustiku keskpunktiks trükipress. Sõja ajal kasvas ringluses olevate markade arv Saksamaal neljakordseks. Samas ei läinud hinnad valuutavaru infleerumisega kaasa. Seetõttu ei tunnetatud inflatsiooni.

      Selle kummalise fenomeni põhjus peitus asjaolus, et inimesed kalduvad ebakindlatel aegadel iga senti korjama. Esimene ilmasõda oli kahtlemata ebakindel aeg. Seega, vaatamata asjaolule, et Saksa valitsus pumpas süsteemi tohutul hulgal valuutat, ei kulutanud seda keegi – veel mitte. Kuid sõja lõpuks tulvas kindlustunne koos kõrvalepandud valuutaga tagasi ja kogu riigis algas tohutu laastustöö, kui hinnad tõusid, et toimunud inflatsioonile järele jõuda.

      Vahetult enne sõja lõppu oli marga ja kulla vahetuskurss 100 marka untsi eest. Kuid 1920. aastaks kõikus see 1000–2000 margani untsi eest. Jaehinnad järgisid rutakalt eeskuju, tõustes 10–20 korda. Kõik, kellel oli sõja ajal kogutud sääste veel alles, olid hämmingus, kui avastasid, et selle aasta- või kahetagusest ostujõust oli järel ainult 10 % või vähem.

      Siis, 1920. aasta lõpus ja 1921. aasta esimesel poolel inflatsioon aeglustus ning pealtnäha hakkas tulevik tunduma helgem. Majandus toibus, ettevõtlus ja tööstuslik tootmine hoogustusid. Kuid sõjahüvitiste maksmiseks raha polnud, seega trükkis valitsus lakkamatult raha juurde. 1921. aasta suvel hakkasid hinnad taas tõusma ja 1922. juuliks olid need tõusnud veel 700 %.

      See oli murdumispunkt. See, mis murdus, oli rahva usaldus majanduse ja nende valuuta vastu. Kuna nad olid näinud oma säästude ostujõu kahanemist 90 % võrra 1919. aastal, olid nad seekord targemad. Nad olid selle juba kord läbi teinud.

      Korraga täiesti ootamatult kogu riigi suhtumine valuutasse muutus. Inimesed mõistsid, et kui nad oma valuutast veel natukenegi kinni hoiavad, saavad nad kõrvetada … tõusvad hinnad hävitavad nende ostujõu. Äkki hakkasid kõik valuutat saades seda kohe kulutama. Riigi valuuta muutus kuumaks kartuliks ja mitte keegi ei tahtnud seda sekunditki oma käes hoida.

      Pärast sõda tasus Saksmaa Prantsusmaale esimese poole sõjahüvitisest, mis koosnes peaaegu kogu riigi kullast, makstes puudujäänud osa rauas, söes, puidus ja teistes loodusvarades, kuid teiseks makseks ressursse polnud. Tulemusena tungisid Prantsusmaa ja Belgia 1923. aastal Ruhri ning vallutasid selle (Saksamaa tööstuskeskuse). Sissetungivad väesalgad hõivasid raua- ja terasetehased, söekaevandused ning raudteed.

      Vastuseks võttis Saksmaa valitsus kasutusele passiivse vastupanu ja mittekoostöö poliitika, makstes tehaste töölistele, keda oli kokku 2 miljonit, et nad ei töötaks. Sellega lõi Saksamaa viimase naela oma kirstu.

      Vahepeal pani valitsus trükipressid huugama. 1923. aasta 9. veebruari päevalehe New York Times esileheküljel teatati, et Saksamaal oli 33 trükitehast, mis paiskasid iga päev 45 miljardit marka välja! Novembriks tõusis see arv 500 kvadriljonini päevas (jah, selline arv on tõesti olemas).

      Paraku kahanes Saksa rahva kindlustunne kiiremini, kui valitsus jõudis uut raha trükkida. Valitsus jäi majandusliku allakäiguspiraali lõksu. Tagasipöördumise hetk oli mööda lastud. Ükskõik kui palju markasid valitsus trükkis, langes valuuta väärtus juba enne selle ringlusse jõudmist. Niisiis ei jäänud valitsusel üle muud, kui trükkida üha rohkem ja rohkem.

      1923. aasta oktoobri lõpus ja novembri alguses oli Saksamaa rahandussüsteem kokku varisemas. Enne sõda 12 marka maksnud kingapaar maksis nüüd 30 triljonit marka. Leivapätsi hind tõusis poolelt margalt 200 miljardile margale. Ühe muna hind tõusis 0,08 margalt 80 miljardile margale. Enne sõda 88 punkti tasemel olnud Saksamaa börs tõusis pärast sõda 26 890 000 000 punkti tasemele, kuid selle ostuväärtus langes rohkem kui 97 %.

      Inflatsiooni edestasid ainult kuld ja hõbe. Kulla hind oli tõusnud umbes 100 margalt 87 triljonile margale untsist, mis tähendab 87 triljoni protsendist hinnatõusu. Aga tähtis pole hind, vaid väärtus, ning kulla ja hõbeda ostujõud oli eksponentsiaalselt tõusnud.

      Kui Saksamaa hüperinflatsioon 1923. aasta 15. novembril viimaks lõppes, oli valuuta hulk kasvanud 1919. aasta 29,2 miljardilt margalt 479 kvintillionile margale, mis tähendab, et valuuta hulk kasvas rohkem kui 17 miljardit korda. Aga samas oli valuutavaru koguväärtus kahanenud kullaga võrreldes 97,7 %.

      1. graafik. Kullauntsi hind Saksa markades aastail 1914–1923

      Allikas: Bernd Widdig, „Culture and Inflation in Weimar Germany” (Univ. of CalPress, 2001)

      Vaesed olid juba enne kriisi vaesed ja sellepärast olid mõjud neile kõige väiksemad. Rikkad – vähemalt nutikad rikkad – said tunduvalt rikkamaks. Kõige enam kannatas aga keskklass. Tõtt-öelda oli see peaaegu hävitatud.

      Kuid olid mõned erandid. Oli neid, kellel olid õiged omadused ja leidlikkus seda majandusolukorda ära kasutada. Nad olid nutikad, asjatundlikud ja kiire taibuga, kuid ennekõike kohanemisvõimelised. Need, kes suutsid neile võõra ja pea peale pööratud maailmaga valutult kohaneda, saavutasid edu. See polnud oluline, millisesse klassi nad kuulusid, vaeste või keskklassi hulka, sest kui nad suutsid kohaneda, ja hästi kohaneda, said nad vaid mõne kuuga rikkaks.

      Toona oli võimalik Berliini kesklinnas terve kvartalitäis kommertshooneid osta kõigest 25 untsi kulla eest (500$). Põhjus peitub selles, et need, kes hoidsid oma vara riigi valuutas, muutusid üha vaesemaks, vaadates pealt, kuidas valitsus hävitas nende ostujõudu. Seevastu need, kes hoidsid oma vara kullas, vaatasid, kuidas nende ostujõud kasvas eksponentsiaalselt ja nad muutusid eelmistega võrreldes rikkamaks.

      Siinkohal on tähtis õppetund: rahanduslike muutuste, mulli lõhkemise, turukrahhi, majandussurutise või niisuguse valuutakriisi ajal, nagu see, rikkus ei hävine. See jaotub lihtsalt ümber. Weimari hüperinflatsiooni ajal kuld ja hõbe mitte ainult ei võitnud, vaid nad suisa põrmustasid oma vastase, lüües fiatvaluuta taas kord hävitava löögiga nokauti. Nii lõikasid need, kes hoidsid riigi valuuta asemel pärisraha, mitmekordset kasu.

      3. peatükk

       Vana hiilgus

      Loodetavasti hakkate juba märkama kujunevat mudelit. Minu kõikides seni esitatud näidetes (ja neid on veel palju rohkem) on mudel sama.

      1. Iseseisev riik alustab hea rahaga (s.t rahaga, mis on kuld või hõbe või täielikult tagatud kulla ja hõbedaga).

      2. Majanduse ja ühiskonna arenedes hakkab riik võtma endale üha rohkem majanduslikke kohustusi, lisades kiht kihi järel ühiskondlikke projekte ja sotsiaalseid kavu.

      3. Käsikäes riigi majandusliku jõukuse kasvamisega kasvab ka selle poliitiline mõju ning riik suurendab tohutult sõjaväelisi kulutusi.

      4. Lõpuks rakendab riik sõjaväge ja kulutused tõusevad plahvatuslikult.

      5. Et rahastada sõda, inimkonna kalleimat püüdlust, varastab riik oma rahva vara, asendades nende raha valuutaga, mida saab tekitada lõpmatutes kogustes. Seda tehakse kohe sõja puhkemisel (nagu I maailmasõja juhul), sõja või sõdade käigus (nagu Ateena ja Rooma juhul) või eelmiste sõdade põhjustatud majanduslike kahjude likvideerimise nähtava lahendusena (nagu John Law’ Prantsusmaa juhul).

      6. Lõpuks tunnetab elanikkond suurenenud valuutavaru tõttu rikkuse ümberjaotumisest põhjustatud ägedat tarbijahindade inflatsiooni ja kaotab usu valuutasse.

      7. Massilise valuuta vahetamise tõttu väärismetallide ja teiste materiaalsete varade vastu kukub valuuta kokku ning toimub massiline rikkuse ümberjaotumine nendele, kellel oli piisavalt ettenägelikkust koguda juba varakult kulda ja hõbedat.

СКАЧАТЬ