Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajaloo suurim ühe panga pankrot kuulutati välja 11. detsembril 1930. aastal. 62 harukontoriga Bank of the United States kukkus kokku. See pankrot tõi kaasa doominoefekti, mille tagajärjel tabas pankrot ainuüksi sellel kuul 352 panka, mille hoiustel oli kokku rohkem kui 370 miljonit dollarit. Mis kõige halvem, see juhtus enne hoiusekindlustuse rakendamist. Inimeste eluaegsed säästud haihtusid vaid silmapilguga.

      Seejärel kõigele lisaks loobus Suurbritannia 21. septembril 1931. aastal kullastandardist, paisates maailma rahanduslikku kaosesse. Nii välisriikide valitsusi kui ka USA ja kogu maailma äri- ning erainvestoreid haaras hirm, et USA võib järgida eeskuju. Ühtäkki tormati sularaha välja võtma.

      USA pankadel lõppesid kuldmündid otsa ja samal ajal algas Föderaalreservi hoidlatest tohutu kulla väljavool kaugetesse maadesse. Kulla vahetusstandardi püramiidskeem hakkas kokku varisema. Et väljavoolu peatada, enam kui kahekordistas Föderaalreserv USA-s valuuta hinda, tõstes vahetuskursi ühe nädalaga 1,5 %-lt 3,5 %-le.

      Selle tulemusena peatasid 1931. aasta augustist kuni 1932. aasta jaanuarini oma tegevuse 1860 panka, mille hoiustel oli kokku 1,4 miljonit dollarit.

      Aga 1932 oli valimiste aasta. Pärast kolme rasket depressiooniaastat ihkas rahvas meeleheitlikult muutust, ja novembris valiti presidendiks Franlik Delano Roosevelt. Ehkki tema ametisse pühitsemine pidi toimuma alles märtsis, läksid liikvele kuuldused, et ta devalveerib dollari. Jällegi voolas kuld hoidlatest välja, kui välisvalitsuste, välisinvestorite ja Ameerika elanikkonna usk dollarisse kahanes veelgi ning algas Ameerika ajaloo hävitavaim pangajooks. Kuid seekord ei lasknud Ameerika avalikkus ennast lollitada.

      Finantsajaleht Barron’s kirjutas 27. märtsil 1933 ilmunud numbris: „Nagu väga tabavalt on täheldatud, on alates 1929. aastast deflatsooni etapid järgmised: kõigepealt põgeneti varalt (peamiselt väärtpaberites) pangahoiustele, edasi põgeneti pangahoiustelt valuutale ja lõpuks põgeneti valuutalt kullale.”

      Tundub küll uskumatuna, aga USA valuutavaru kahanes sedavõrd kiiresti, et sama tempoga jätkates oleks aasta pärast järel olnud veel ainult 22 %. USA majanduse tulevik paistis tume ja tundus, et dollar vajub unustusehõlma.

       Valitsuse määrus

      4. märtsil 1933. aastal pühitseti Roosevelt ametisse ja mõne päeva pärast allkirjastas ta valitsuse otsuse, mille alusel suleti kõik pangad n-ö pangapühadeks, külmutati välisvaluuta vahetus ja keelati pankadel pärast taasavamist sooritada väljamakseid kuldmüntides. Kuu aega hiljem allkirjastas ta valitsuse määruse, mis käskis USA kodanikel eraomanduses vara (kulla) Föderaalreservile selle pangasedelite vastu üle anda.

      20. aprillil allkirjastas ta järjekordse määruse, mis keelas USA kodanikel välisvaluutat omada või sellega tehinguid teha ja/või kanda valuutat välisriigis asuvale kontole. Samal päeval saadeti kongressile põhiseaduse parandusettepanek (Thomas Amendment), mis andis presidendile õiguse oma äranägemise järgi vähendada dollari kullasisaldust kuni 50 % endisest massist. Seadus jõustati 12. mail ning seejärel täiendati seda, et anda Föderaalreservi pangasedelitele seadusliku raha staatus.

      Kuid tuli ületada veel üks oluline takistus, enne kui Roosevelt sai dollari devalveerida: kuulus kullaklausel.

      Kodusõja ajal oli president Abraham Lincoln sunnitud leidma viisi, kuidas sõjaväele maksta ja ta emiteeris riigis teise puhtalt fiatvaluuta, greenback– ehk rohelise dollari, mida ei taganud kuld. Alguses oli greenback’i väärtus sama mis kullakviitungil ehk kullaga tagatud dollaril. Kuid kodusõja lõpuks oli nende väärtus kahanenud kolmandikule kullaga tagatud dollari omast. Paljud inimesed, kes olid enne sõda sõlminud lepingud või võtnud laenu kullaga tagatud dollarites, tasusid oma võla odavnenud greenback-dollarites. Enesestki mõista oli tegu võlausaldajate petmisega ning esitati hulganisti kohtuhagisid.

      Kodusõja lõpus sisaldas enamik lepinguid kullaklauslit, et kaitsta võlausaldajaid ja teisi valuuta odavnemise vastu. Kullaklausel nõudis tagasimakset kullas või valuuta hulgas, mille väärtus kullas oli sama mis lepingu sõlmimise hetkel. Roosevelti suur probleem seisnes selles, et enamikku valitsuse lepingutesse ja kohustustesse oli samuti vastav klausel sisse kirjutatud. Seega oleks dollari devalveerimine suurendanud samal määral ka valitsuse kohustusi.

      Niisiis võttis kongress 5. juunil president Roosevelti käsul vastu tagasi- ja edasiulatuva mõjuga ühisotsuse, mis keelas kullaklausli kasutamise kõikides, nii era- kui ka riiklikes lepingutes. Põhimõtteliselt ütles valitsus Ameerika kodanikele ja ettevõtetele lihtsalt: „Me ei pea teile maksma.” Solvatud valitsusepoolsest ameeriklaste õiguste jultunud eiramisest, kurtis senati rahanduskomisjoni esimees senaator Carter Glass: „See on teotus, söör. See võimas valitsus, kullast rikas, murrab oma lubadused maksta kullas leskedele ja orbudele, kellele ta on müünud riigi võlakirju kohustusega osta need tagasi kehtiva kullastandardi alusel. See on häbematus, söör.” Kuid Oklahoma senaator Thomas Gore oli oma väljenduses veel teravam ja täpsem, kui küsis retooriliselt: „Aga see on ju sulaselge varastamine, kas pole, härra president?”

      Paraku kõlasid need protestid kurtidele kõrvadele. 28. augustil 1933. aastal kirjutas Roosevelt alla valitsuse määrusele „Executive Order 6260”, tühistades USA kodanike põhiseadusliku õiguse omada kulda. Et hoida ära kohustuste täitmata jätmist (pankroti väljakuulutamist) ja varjata kohustusliku reservmääraga panganduse pettust, oli pangandussüsteemi ainuke võimalus sundida valitsust välja kuulutama, et USA kodanikel on ebaseaduslik omada kulda – seaduslikku raha põhiseaduse tähenduses, liikumatut elementi. Roosevelt osutas rõõmuga selle teene.

      Ähvardades kõigepealt kullavarujate nimed ajalehes avaldada ning hirmutades seejärel trahvide ja reaalse vangistusega, käskis USA, vabade ja julgete maa, oma kodanikel nende isikliku omanduse (oma taskus oleva raha) ükskõik millisele Föderaalreservi pangale üle anda. Tundub, et keegi ei tea, kes täpselt need otsused ja määrused kirja pani. Kuid üks oli nüüd selge. Valitsus ei olnud enam rahvavalitsus. See oli hoopis pankurite valitsus.

      Kuid tuli teha veel üks nurjatult argpükslik tegu.

       Kaalujälgijad

      31. jaanuaril 1934. aastal kinnitas Roosevelt valitsuse otsuse, mis devalveeris kohe dollari. Enne seda otsust maksis üks troiunts (31,1 g) kulda 20,67 dollarit. Aga nüüd, mil dollari ostujõud oli kahanenud silmapilkselt 40,09 %, maksis sama kogus kulda 35 dollarit. Ühtlasi tähendas see, et rahvusvahelises kaubanduses oli valitsus varastanud äsja kogu Ameerika Ühendriikide rahva valuutavaru ostujõust 40,09 % – ja seda ainult ühe pliiatsiliigutusega. Vaat milline on fiatvaluuta jõud!

      Kõige juures oli aga halvim see, et inimesed, kes täitsid korralduse ja andsid oma kulla ära, nagu kästud, said kõige suuremat kahju, sest need, kes kulla seadusevastaselt endale jätsid, realiseerisid selle tänu Roosevelti dollari survepoliitikale 69,33 % kasumiga. Kõigele vaatamata anti ringluses olnud kullast üle ainult 22 % ja tundub, et ühtki isikut varumises süüdistatuna ei arreteeritud ja kohtu alla ei antud.

      Kuid hoolimata USA valituse jõupingutustest võitis lõpuks kuld. Kuld ja rahva tahe sundisid valitsust tegutsema. Keelates USA elanikkonnal omaenese kulda välja nõuda ja devalveerides USA dollarid, õnnestus USA-l ära hoida rahvusvahelised kullale jooksud ning jätkata rahvusvahelist kaubandust kullastandardi alusel. Kuulutades USA kodanike käes olevad kullakviitungid kehtetuks ja nõudes välismaa keskpankadelt kullakviitungid sisse, et osta võimalikult palju kulda, oli kullakviitungeid nüüd kordades vähem ning kohustusliku reservmääraga süsteem oli taas juhitav.

      2. graafik. USA baasraha hulk vs. kullavaru, 1918–1935

      Allikas: St. Louisi Föderaalreservi pank

СКАЧАТЬ