Liibanon 2011. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – üks asi siiski enne – teeme ruttu ühe väikese video! Ei midagi erilist, lihtsalt formaalsus. Message tuleb edasi anda, et te olete olemas, elus ja terved, see ei kesta kaua!“

      Käratsedes ja üksteisest üle rääkides riputavad valvurid seinale teki. Üks sätib, neli õpetavad, ja tekk katab kinni akna, mille luugis on pisike auk.

      Vangid kamandatakse teki ette nagu folklooriansambel tamme alla ja Bioloog kirjutab papitükile neli nime: Saudi Araabia kuningas Abdullah, Jordaania kuningas Abdullah II, Liibanoni peaminister Michel Sulayman ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy.

      Miks just selline valik? Mis peaks olema araabia kuningatel pistmist Eesti jalgratturitega? Kas ei taheta neid mingile teisele gängile müüa?

      Pole vangide asi selliseid asju küsida ja röövijate asi pole neile vastata.

      Käed tuleb hoida selja taga, et jääks mulje, nagu oleks need kinni seotud, ja nägu peab väljendama muret ja kannatusi. See pole raske ülesanne, sest ongi hirm. Põhiline, et ei tuleks nüüd maskis mees, kes hoiab kellelgi nuga kõril ja teatab, et kui kahe nädalaga pappi ei köhi, saame järgmises videos vaadata, mida selle noaga teha saab.

      „Kes meil loeb?“

      „Kalev loeb!“

      Kalevi väljendusrikas nägu peab majesteetidele edasi andma, kui rasked on seitsme vangistatud jalgratturi kannatused Liibanoni mägedes.

      Kalev hoiab paberitükki nimedega, Bioloogil on telefon väljasirutatud käes.

      „Valmis, jah?“

      „Jah!“

      „Vaikust. Läks!“

      Aga katsu sa hääldada neid Abdullahe ja Sarkozysid ja Sulaymane, kui sul on kaamera nina ees ja publik ümberringi ja kui sa pole juhtumisi rahvusringhäälingu Lähis-Ida spetsialist Aarne Rannamäe.

      Jaan turtsatab.

      Bioloog: „Uuesti!“

      „Me palume väga, tehke mis võimalik, et saaksime koju perede juurde…“

      Vaikus.

      (Kalev müksab Jaani küünarnukiga.)

      Jaan: „Palun aidake meid koju saada, me igatseme oma perede järgi!“

      Martin: „See on väga keeruline olukord. Palun, tehke kõik, et me koju saaks!“

      Kõik paluvad – aidake! Üldmulje on traagiline, võttegrupp on rahul, Bioloog plaksutab käsi: „Ja nüüd – kõik sööma!“

      Käratsedes toovad valvurid välja pepsipudelid ja mitu kastitäit ümmargusi hakklihakattega küpsetisi, mille kohta öeldakse, et see on „maailma esimene toit“.

      Selliseid afterparty’sid korraldab filmiprodutsent oma trupile, kui võtteperiood on seljataga ja ainult montaaž veel jäänud. Öeldakse vastastikku ilusaid sõnu, tänatakse suure vaeva ja sujuva koostöö eest.

      Kloun kargab ühe juurest teise juurde: „Pigista aga sidrunit! Pigista aga sidrunit!“

      Seda „maailma esimest toitu“ on nii palju, et suur hulk jääb alles, läheb raisku ning visatakse järgmisel päeval minema.

      VÕTTEGRUPI LAHKUDESjääb punkrisse vana koosseis – Pealik, Pikk ja Ullike. Juuakse teed ja arutatakse, mida võib olla saatusel lähemal ajal kavas.

      Bioloog oli öelnud, et kolme-nelja päevaga on läbi, Kloun oli löönud rusikaga pihku ja tõstnud käe taeva poole, varsti on minek!

      Martin loodab, et äkki jõuab veel samale lennukile, millele on võetud piletid – märtsi viimaseks päevaks!

      Keegi, vist Bioloog, oli rääkinud kuuendast aprillist – selleks päevaks on kõik.

      „Liiga ebareaalne,“ arvab Jaan. „Missugune loll on nõus nii lühikese ajaga niisuguse summa välja käima! Kui inimrööv nii hästi toimiks, oleks see juba igapäevane äri!“

      Aga ikka loodab Jaan salamisi, et Bioloogi jutul on tõsi taga – poeg saab 6. aprillil aasta vanaks. Sel päeval siit minema saada oleks eriline rõõm!

      „Enne kolme nädalat vaevalt!“ oletab Madis.

      August arvab, et vangis tuleb vireleda kahest kuni kaheksa kuuni.

      Martini meelest on see üle mõistuse.

      „Aga mis siis juhtub, kui teile ei maksta raha?“ küsib Jaan Pikalt.

      Pikk ütleb: „Nothing! Mitte midagi ei juhtu, te lähete koju!“

      August saab Ullikese käest pikad püksid, sest lühikeste pükstega mees käia ei või. Põlv peab olema kaetud.

      Kloun toob meestele ka aluspesu, aga aluspüksid on ta nii väiksed valinud, et Kalevile need jalga ei lähe.

      KUI AUGUST võtab üles põgenemisteema ja läheb arutamiseks, ei tohi hääletoon reeta, millest käib jutt, intonatsioonis ei tohi olla pinget, ja hoidku selle eest, et tekiks vaidlust või sõnelust. Vastupidi – vallatu muhelus ei teeks paha, sest valvurid on siinsamas ruumis ja vaatavad vangidele silma ja suhu.

      Rahvusvahelistest sõnadest on parem hoiduda. Aktsioon ja operatsioon tõmmatakse sõnavarast maha. Ja kui ilma nende sõnadeta toime ei tulda, kasutada sõna esimest tähte.

      PLAAN B

      AUGUST: Me peame neid ründama, muidu me siit ei pääse!

      PRIIT: Arvad tõesti, et saame jagu?

      AUGUST: Meid on seitse, neid on kolm. Seitse eestlast kolme kohaliku vastu – see kõlab ju täitsa hästi. Miks ei peaks me kolmest valvurist jagu saama!

      PRIIT: Kuidas me seda sinu arvates tegema peaks?

      AUGUST: Me lööme nad uimaseks! Me lööme nad lihtsalt uimaseks!

      PRIIT: Ma pole elus kuigi palju kakelnud, no kooliajal mõni kord. Mul on sulle konkreetne küsimus: oled sa kunagi mõnda inimest uimaseks löönud? (Priit rõhutab eraldi kõiki sõnu.)

      AUGUST: Ei ole!

      PRIIT: See ei ole nii, et lähed, sõidad talle mingi panniga pähe ja ongi uimane!

      AUGUST: Nad ei oska seda oodata. Ootamatus on meie trump!

      PRIIT: See uimaseks löömine on rohkem Hollywoodi filmi teema: paned paugu, kõlab hele laks ja ööbikud laulavad! Päriselus see nii lihtne ei ole.

      (Paus, mille käigus valvuritele jõudumööda naeratatakse.)

      PRIIT: Ja millega me nad uimaseks lööme?

      AUGUST: Meil on pann! (Seinal on tõepoolest vokkpanni moodi köögiriist.) Meil on priimus! Meil on labidas!

      PRIIT: Ja millal see uimasekslöömine võiks aset leida?

      AUGUST: Üks võimalus oleks palvetamise ajal. Nad on siis transis, kõikide meeltega siit maailmast ära.

      JAAN: СКАЧАТЬ