La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pärit. Paljude venelaste jaoks olid Baltimaad kauge ja kättesaamatu nagu välismaa. Aina räägiti Eesti ja Läti randadest, lauljatest ja toiduainetest, mis pidid olema hoopis teistsugused kui Venemaal. Mingi salapära ümbritses neid väikseid Balti vabariike, mis olid Teise maailmasõja eelõhtul Stalini ja Hitleri salapaktiga vägisi suure Nõukogude Liidu külge kleebitud.

      „Ja mida sa siin Moskvas teed?“ püüdis Sergei uurida, kui märkas, et Kristian polnud enda kohta rääkinud midagi muud kui vaid seda, et ta on Tallinnast, Eestist. Ülejäänud jutu vältel oli ta ainult noogutanud või jaatanud.

      „Mul sai Tallinnast kõrini,“ lausus Kristian lõpuks, venitades sõna „kõrini“ eriti pikalt. „Ja siin Moskvas…“ ta pidas pausi ja kaalus, mida oma uuele tuttavale öelda. „Midagi ei tee,“ tuli lõpuks ta suust ning talle meenus kott, mille sisu kaabakast vargal kindlasti silmad särama pani. Kolm paari Levise teksaseid tõid pisarad kurku nii Kristianil kui ka vargal. Ühe õnnetus on ikka teise õnn.

      Mõne minuti pärast oli Sergeil teada, et Kristiani kott varastati ja et tal ei ole kuhugi minna. Et Kristianil pole Moskvas sõpru ega tuttavaid – selle üle Sergei ei imestanud, vaid pakkus talle lahkelt öömaja. Kristian ei olnud päris kindel, kas öömaja pakkumise taga oli ainult suur ja sügav vene hing või ka lihahimu.

      Ajutine elamine Sergei juures kujunes Kristiani jaoks siiski aastatepikkuseks. Kalinini tänava 178. maja korteris number 26 polnud iial igav – seal kõlas balalaika ja tõmmati karmoškat, lauda kanti sulavõi sees ujuvad pelmeenid ja auras samovar. Sergeil polnud selle vastu midagi, et Baltikumi poiss temaga ühe katuse alla elama jäi. Esimese öö ebaõnnestunud voodimängu järel nad küll kohmetusid korraks, kuid hiljem naersid selle üle viinapitsi tühjendades. Kristian tänas saatust, et ta oli tol õhtul sinna piimabaari sisse astunud ja Sergei sealt eest leidnud.

      Kiiresti leidis Kristian ka töö. Või õieti – ta tegi endale ise töökoha, sest nõukogude juhid polnud seda teinud. Valuuta vahetamine oli Kristianil selge juba Tallinna aegadest, miljonilinnas aga toimus see hoopis teistes, märksa suuremates mastaapides. Suurele ohule vaatamata tasus „vene ruleti“ mängimine ära, sest selles liikusid miljonid dollarid ja rublad. Kuid tulevik pakkus kaunile noorele mehele hoopis suuremaid ja säravamaid võimalusi, mis helkisid välismaalaste silmis kutsuvalt nagu briljandid.

      Antonio Ciudad de México Juuli 1988

      „Frankfurt, ma ei tunne lõhna,” lausus Antonio naabripoisile, keda ta kutsus Frankfurdiks saksapärase perekonnanime ja heleda nahatooni tõttu. Kuueteistaastase poisi õige nimi oli Francisco ja ta oli kolinud Antonio naabrusesse umbes aasta jagu päevi tagasi. Kuigi noormehed olid iseloomult täiesti erinevad, olid nad head sõbrad ja ehk enamatki.

      „Nuusuta veel!” nõudis Francisco naljaga pooleks. Ta tõstis oma paljad jalad Antonio sülest ta nina alla, nii et suured varbad teise ninasõõrmeid puudutasid.

      „Jäta, cabron6,” tõrjus Antonio naabripoissi ja surus ta jalad oma sülle tagasi.

      „Olgu, aga pane see rõve heteroporno kinni,” lunis Francisco, pistes oma parema käe teksapükste värvli vahelt sisse. Antonio vaatas teda ja krimpsutas suud. Ta aimas, mis Franciscol meeles mõlkus. „Ma ei tee seda täna…” jõudis Antonio öelda, enne kui teine oma sooviga lagedale oli jõudnud tulla.

      „Vaata, Antonio,” alustas Francisco ettevaatlikult. „Kui sa ühte väikest imemist teha ei taha, siis koori oma tagumik paljaks. Su ema ei tule paari tunni jooksul veel koju? Või…?” jättis Francisco küsimuse lõpetamata.

      „Ma ei tea…” vastas Antonio ükskõikselt, olles süvenenud teleekraanil ähkivate hiidrinnaliste blondiinide masturbeerimisse.

      Sõnagi lausumata tõstis Francisco oma jalad Antonio sülest maha, tõusis püsti ja läks esikusse. Antonio kuulis, kuidas ta välisukse lukku kontrollis. Tulnud tuppa tagasi, seisis naabripoiss televiisori ette ja avas püksinööbi, tõmbas luku lahti ja lasi pükstel maha langeda. Aluspükse Franciscol jalas ei olnud.

      „Ah sa maricon7…“ itsitas Antonio ja tema pisikesed silmad, mis asetsesid küllaltki ninajuure lähedal, kilkasid kelmikalt.

      Proua Alexandra lõhnatu kehakreem sobis suurepäraselt. Esimest korda elus lebas Francisco kõhuli sohval justkui ootav patune ja Antonio õõtsus tema peal nagu laineharjal. Nad olid enam-vähem sama kasvu.

      „Antonio, sa oled liiga raske,” ägises Francisco, kui teine paar minutit tema peal sõuelnud oli. Antonio ähkis ja puhkis ning toetas käed vastu seina, et mitte Franciscole peale prantsatada. Antonio kehal oli liigset rasva ja musklite olemasolu oli võimatu märgata.

      „Ma ju ütlesin sulle, et ma ei taha sind … penetreerida,” sõnas Antonio viisakalt vabandades.

      Sellest oli möödunud umbes viis kuud, mil Antonio ja Francisco tuttavaks said. Mõlemad noormehed olid tollal viieteistaastased. Õigupoolest tutvusid poisid Francisco isa algatusel. Linnavalitsuses arhitektina töötanud härra Schöneberg käis oma pojaga igal pühapäeval linna lähedal mägedes jalgrattasõitu treenimas ning ükskord kutsus ta naabripoisi kaasa.

      Antonio arvates oli arhitekt laheda olemisega ilus mees. Neljakümnendates pereisa ei olnud eriti pikka kasvu, kuid see-eest tugeva kehaehitusega. Stabiilsest heaolust andis märku vähestest liigkilodest punnitav kõht.

      Jõudnud lõpuks mägedesse, vahetasid isa ja poeg riided spordirõivaste vastu ilma oma alastust varjamata. Katoliikliku kasvatusega Antonio jaoks oli võõraste inimeste ees palja keha eksponeerimine patumaiguline. Kuid Antoniot erutas naabripoisi isa tugev keha ja läbi dresside punnitav kobar kubeme piirkonnas tõmbas teda kui magnet. Ta unustas ennast tardunud pilgul mehe hargivahet jõllitama, kuni selle unelemise katkestas Francisco, kes Antoniole jalgratta tõi.

      „Võta, lähme sõitma,” ütles ta oma uuele tuttavale üpris etteheitval toonil.

      „Jajah,” pobises Antonio ehmunult. Ta kartis, et naabripoiss oli tabanud tema pilgu sündsusetust kohast. Ta silitas käega jalgratta sadulat, hõõrus leistangi ja käepidemeid, nagu oleks kahelnud, kas tegu on ehtsa jalgrattaga.

      „Kas sa sõita ikka oskad?” küsis Francisco. Antonio vaatas talle silma, nagu kaaludes vastust „jah” ja „ei” vahel, ning vastas, et muidugi oskab.

      Hiljem autoga linna tagasi sõites istusid mõlemad poisid tagaistmel.

      „Kas tuled ka järgmisel pühapäeval meiega sõitma?” küsis arhitekt Antoniolt, kui paar kilomeetrit koduteest sõidetud oli. Antonio vaatas Franciscole otsa, nagu oodates vastust temalt.

      „Ma usun, et ta tuleb,” vastas Francisco ja pilgutas Antoniole sõbralikult silma.

      Francisco ajas end Antonio elutoas sohvalt püsti ja tõmbas teksased jalga. Äsja lõppenud seksi brutaalsus häiris teda. Ta pluus vedeles põrandal ja Antonio pusis videomaki kallal, et pornofilmi kassett kätte saada.

      „Ma tean, et sulle meeldib mu isa,” lausus Francisco sarkastiliselt.

      „Ja siis…?” tuli vastuseks kiire küsimus Antoniolt, kes vaatas Franciscole otsa pilguga, milles peitus hirm ja mõningane süütunne.

      „Ei midagi. Aga mina olen armunud sinusse,” lausus Francisco kahetsevalt.

      „Armunud? Francisco, tead…” otsis üllatunud Antonio sobivaid sõnu. „Mulle meeldivad vanemad mehed rohkem kui noored,” СКАЧАТЬ