Punane Sonja. Robert E. Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käe- ja õlaturviste. Mehed kukkusid redelitelt, tuimad sõrmed libisesid veristel pulkadel.

      Kuid nad tunglesid läbi lõhe temast mõlemalt poolt. Kohutav karje teatas, et türklased olid müürile jõudnud. Kuid keegi ei julgenud oma postilt lahkuda, et minna ohustatud paika. Uimastatud kaitsjatele tundus, et Viini ümbritseb helkiv, mäslev meri, mis kerkib üha kõrgemale ja kõrgemale ümber hukkamõistetud müüride.

      Taganedes, et teda ümber ei piirataks, urises Gottfried ja lõi paremale ning vasakule. Ta silmad polnud enam ähmased, need lõõmasid nagu sinine lõkketuli. Kolm janitšari olid ta jalge ees maas, ta mõõk lajatas välkuvate skimitaride metsa. Mõõk kõmatas vastu ta kiivrit, täites ta silmad pimedusega. Tuikudes lõi ta vastu ja tundis, kuidas ta suur mõõk tabas. Verd purskas üle ta käte ja ta tõmbas oma mõõga vabaks. Siis kostis ta kõrvalt hüüe ja ta kuulis, kuidas soomusrüü tükkideks pudenes hullumeelsete saablilöökide all, too relv liikus nagu hõbedane välk ta selgineva pilgu ees.

      See oli Punane Sonja, kes oli talle appi tulnud, ja tüdruku rünnak polnud vähem kohutav kui emapantri oma. Ta löögid järgnesid üksteisele liiga ruttu, et silm neid jälgida jõuaks; ta mõõk oli nagu valge tulelõõm ja mehed langesid nagu küps vili sirbi ees. Vihase möiratusega astus Gottfried tema kõrvale, verine ja kohutav, keerutades oma suurt mõõka. Taganema sunnitud moslemid tuikusid müüri servale, siis hüppasid redelitele või kukkusid karjudes tühjusse.

      Vanded langesid püsiva vooluna Sonja punastelt huultelt ja ta naeris metsikult, kui ta saabel tabas ja veri purskas piki selle serva. Viimane türklane kindluses karjus ja pareeris metsikult, kui tüdruk peale tungis, siis pillas oma skimitari ja haaras meeleheitlikult tüdruku tilkuvast mõõgast. Oiates tuikus ta müüri serval, verd purskamas läbi ta kohutavalt lõigutud sõrmede.

      „Kao põrgusse, koer!” naeris tüdruk.” Kurat ootab sind juba!”

      Pöörates ja väänates tõmbas ta oma saabli ära, lõigates mehe sõrmed läbi; oiates taganes too ja kukkus, selg ees.

      Igal pool löödi janitšarid tagasi. Türklaste suurtükid, mis olid vaikinud, kui võitlus müüridele jõudis, mürisesid jälle, ja hispaanlased, kes põlvitasid laskeavade juures, vastasid oma pikkade kahuritega.

      Gottfried lähenes vaikselt vandudes Punasele Sonjale, kes oma mõõka puhastas.

      „Jumala eest, mu tüdruk,” ütles ta, sirutades oma tohutu käe,” kui sa poleks mulle appi tulnud, arvan, et oleksin täna põrgus õhtustanud. Ma tänan…”

      „Täna kuradit!” vastas Sonja jämedalt, lüües ta käe kõrvale.” Türklased olid müüridel. Ära arva, et oleksin riskinud oma nahaga sinu oma päästmiseks, koera vend!”

      Ja põlglikult keerutades oma laia mantlisaba, ronis ta müürilt alla, vastates otsekohe ja osavalt sõdurite jõhkratele naljadele. Gottfried kortsutas kulmu ja landsknecht lajatas talle joviaalselt õlale.

      „Eh, ta on ju kurat ise! Ta joob kõige tugevamagi mehe laua alla ja vannub hispaanlased vaikima. Ta pole kellegi armuke. Lõika – löö – tapa, niisugune ta on!”

      „Kes ta on, kuradi nimel?” urises von Kalmbach.

      „Punane Sonja Rogatinost – see on kõik, mida teame. Marsib ja võitleb nagu mees – jumal teab, miks. Vannub, et ta on Roxelana, sultani lemmiku õde. Kui tatarlased oleksid sel ööl Roxelana asemel Sonja kaasa haaranud, Püha Pjotr! Suleiman oleks alles paraja palga saanud! Jäta ta rahule, vend, ta on metskass. Tule ja võta kannutäie õlut.”

      Janitšarid, kes olid kutsutud suurvesiiri ette selgitama, miks rünnak ebaõnnestus pärast seda, kui müür oli ühest kohast vallutatud, vandusid, et neile astus vastu punajuukseline naiskurat, keda aitas roostes soomusrüüs hiiglane. Ibrahim ei pidanud naist tähtsaks, kuid mehe kirjeldus äratas temas peaaegu unustatud mälestusi. Sõdurid minema saatnud, kutsus ta tatarlase Yaruk Khani ja saatis ta nõudma Mikhal Oglult, miks polnud too saatnud teatud pead kuninglikku telki.

      5. peatükk

      Suleiman ei söönud 29. septembril Viinis hommikust. Ta seisis Semmeringi kõrgustikul oma kuldnuppudega kaunistatud telgi ees, mida valvasid viissada ihukaitsjat, ja vaatas, kuidas ta välisuurtükid asjatult hapraid müüre tükeldasid. Ta nägi oma palgasõjaväge kulutamas elusid nagu vett, püüdes täita kaitsekraavi, ja ta nägi oma kaevajaid auke tekitamas nagu mutid, jõudes tunnelite ja vastutunnelitega kindlusele üha lähemale.

      Kindluses polnud sugugi kergem. Ööl ja päeval valvati müüridel. Keldrites jälgisid viinlased herneterade kerget hüplemist trumminahkadel, mis reetsid maa kaevamise helisid. Nad rääkisid türklaste tunnelitest müüride all ja hakkasid neile vastu kaevama. Mehed ei võidelnud maa all mitte vähem raevukalt kui maa peal.

      Viin oli kristlaste saar uskmatute meres. Igal öösel nähti silmapiiril põlenguid, kus akindžid ikka veel rüüstasid piinatud maad. Vahel tuli teateid välismaailmast – orjad põgenesid laagrist ja lipsasid linna. Alati rääkisid need uutest õudustest. Ülem-Austrias oli elanikkonnast järel vähem kui üks kolmandik; Mikhal Oglu oli end ületanud. Ja räägiti, et see raisakotka tiibadega mees otsib üht kindlat inimest. Ta tapjad tõid talle meeste päid ja kuhjasid need kõrgele tema ette; ta otsis innukalt kohutavate jäänuste seast, siis, ilmselt metsikult pettununa, kannustas oma kuradeid uutele hirmutegudele.

      Need jutud mitte ei paralüseerinud austerlasi hirmust, vaid süütasid neis meeleheitlikku raevu. Tunnelid plahvatasid, tekkisid lõhed ja türklased tunglesid sisse, kuid alati olid neil ees meeleheitlikud kristlased, ja lämmatavas, pimedas, metsiku looma hullunud käsitsivõitluses maksid nad osaliselt tagasi oma punase võla.

      September muutus oktoobriks; lehed muutusid Viini metsades pruuniks ja kollaseks ning tuuled külmaks. Valvurid lõdisesid öösiti müüridel, mis külma näpistusest valgeks muutusid, kuid ikka veel ümbritsesid linna türklased, ikka veel istus Suleiman oma luksuslikus telgis ja vaatas habrast takistust, mis tema vallutusi takistas. Mitte keegi peale Ibrahimi ei julgenud temaga rääkida; ta meeleolu oli must nagu külmad ööd, mis põhjapoolsetelt mägedelt alla hiilisid. Tuul, mis oigas telgist väljaspool, paistis mängivat leinaviisi ta vallutusplaanidele.

      Ibrahim vaatas teda pilusilmi ja pärast asjatut rünnakut, mis kestis koidikust keskpäevani, kutsus ta janitšarid tagasi, käskis neil taanduda varemeis äärelinna ja puhata. Ja ta saatis vibumehe, et too laseks teatud noole teatud linnaossa, kus teatud isikud seda ootasid.

      Sel päeval enam ei rünnatud. Välikahurid, mis olid päevade kaupa Karnthneri väravat tulistanud, viidi põhja poole, et rünnata Burgis. Rünnak selles müüriosas paistis kohe algavat, hulk sõdureid oli sinna viidud. Kuid see ei alanud, kuigi kindlust hoiti püsiva tule all, tund tunni järel. Mis ka põhjuseks polnud, olid sõdurid ajutise puhkuse eest tänulikud; nad olid näljast uimased, valutavaist haavadest ja magamatusest hullunud.

      Sel õhtul pulbitses suur väljak, Am-Hof turuplats, sõduritest ja tsiviilisikud vaatasid seda kadedalt pealt. Sõjamehed olid avastanud palju veini rikka juudi kaupmehe keldritest, kes oli lootnud saada kolmekordset kasu siis, kui kogu muu alkohol on linnast kadunud.

      Ohvitseridest hoolimata veeretasid poolhullud mehed suured vaadid väljakule ja avasid need. Salm loobus neid käsutamast. Parem purjusolek, mõtles vana sõjamees, kui et mehed kurnatusest kokku kukuksid. Ta maksis juudile omaenda taskust. Vahetuste kaupa tulid sõdurid müüridelt maha ja jõid end täis.

      Laternate ja tõrvikute valgusel, joobnud hüüete ja laulude saatel, millele juhuslikud kahuripaugud lisasid pahaendelist alatooni, kastis von Kalmbach oma kiivri vaati ja tõi selle välja ääreni СКАЧАТЬ