Punane Sonja. Robert E. Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raisakotkatiivuline kogu lahkus energiliselt ja vaikselt sinisest toast, kuid Ibrahim ei võinud arvata, et need sammud viisid vaenuni, mis ulatus üle aastate ja kaugete maade ja mille tumedad tõusulained haarasid endasse troone ja kuningriike ja punajuukselisi naisi, kes olid ilusamad kui põrguleegid.

      2. peatükk

      Doonauäärses külas, väikeses õlgkatusega majas norskas lustlikult üks mees, kes lebas õlekuhjale heidetud räbaldunud mantlil. See oli Gottfried von Kalmbach, kes magas süütuse- ja õlleund. Sametvest, avarad siidpüksid, halatt ja šagräänsaapad, põlgliku sultani kingitused, olid kuhugi kadunud. Rüütel oli riietatud kulunud nahka ja roostes soomusrüüsse. Ta und rikkusid sikutavad käed ja ta vandus uimaselt.

      „Ärka üles, isand! Oh, ärka, hea rüütel, kas sa ärkaksid, palun?”

      „Täida mu kann, kõrtsmik,” pomises magaja.” Kes? – mis? Hammustagu sind koerad, Ivga! Mul pole raha. Mine ära nagu hea tüdruk kunagi ja lase mul magada.”

      Tüdruk jätkas sikutamist ja raputamist.

      „Oh, tobu! Ärka! Tont võtaks! Väljas on tuli lahti!”

      „Ivga,” pomises Gottfried tema rünnakuist eemale tõmbudes,” vii mu kiiver juudi juurde. Ta annab sulle küllalt, et saaksin end jälle purju juua.”

      „Tobu!” karjus tüdruk meeleheitlikult.” Mitte raha ma ei taha! Terve ida on leekides ja keegi ei tea, miks!”

      „Kas vihm on lakanud?” küsis von Kalmbach, viimaks ometi sündmuste vastu huvi tundma hakates.

      „Vihm lakkas tunde tagasi. Sa võid kuulda vaid õlgede tilkumist. Pane mõõk vööle ja tule välja tänavale. Külamehed on sinu viimasest hõbedast end kõik täis joonud ja naised ei tea, mida mõelda või teha. Ah!”

      Tüdruk hüüatas, kui märkas läbi hütipragude kummalist valgust. Sakslane tõusis ebakindlalt püsti, haaras ruttu oma suure kahekäemõõga ja surus mõlkis kiivri pulstunud lokkidele. Siis järgnes ta tüdrukule märgadele tänavatele. Tüdruk oli sale ja noor, paljasjalgne, riietatud vaid lühikesse tuunikataolisse riidesse, mille laiad rebendid heldelt valget keha paljastasid.

      Külas ei paistnud keegi liigutavat. Keegi polnud kusagil tulesid süüdanud. Õlgkatustelt tilkus pidevalt vett. Loigud mudastel tänavatel helkisid mustalt. Tuul ohkas ja oigas kummaliselt mustades vettinud puuokstes, mis kõrgusid tumeda müürina väikese küla ümber, ja kirdest, kõrgel tinase taeva taustal, kerkis pahaendeline tumepunane kuma, mis pani rõsked pilved helkima. Tüdruk Ivga surus end pikale sakslasele lähemale ja nuuksus seal

      „Ma ütlen sulle, mis see on, mu tüdruk,” ütles mees kuma uurides.” Need on Suleimani kuradid. Nad tulid üle jõe ja põletavad külasid. Jah, ma olen varem niisugust kuma näinud. Ootasingi neid, kuid need neetud vihmad, mida me oleme nädalaid talunud, oleksid pidanud neid tagasi hoidma. Jah, need on akindžid, päris õigus, ja nad ei rahuldu ka siis, kui on Viini jõudnud. Tead, mu tüdruk, mine ruttu ja vaikselt talli hüti taga ja too mulle mu hall täkk. Me lipsame minema nagu hiired kuradi sõrmede vahelt. Hobune kannab kergesti meid mõlemaid.”

      „Kuid külarahvas!” nuuksus tüdruk käsi murdes.

      „Eh, mis teha,” ütles mees,” jumal valvaku neid; mehed on joonud vapralt mu õlut ja naised on olnud lahked – kuid saatana sarvede nimel, tüdruk, see hall hobu ei jaksa tervet küla seljas kanda!”

      „Mine sina!” vastas tüdruk.” Ma jään ja suren koos oma inimestega!”

      „Türklased ei tapa sind,” vastas mees.” Nad müüvad su vanale paksule Stambouli kaupmehele, kes sind peksab. Mina ei jää, et mind lõhki raiutaks, ja sina ka mitte…”

      Tüdruku kohutav karje pani ta vaikima ja mees pöördus metsiku hirmu peale tüdruku silmis. Juba siis, kui ta seda tegi, lõi hütt küla madalamas osas lõõmama, kuigi vesine materjal põles aeglaselt. Tüdruku karjatusele järgnesid kriisked ja hullumeelsed karjed. Aeglaselt suurenevas valguses tantsisid ja märatsesid kogud. Pimedas silmi teritav Gottfried nägi mehi tunglemas üle madala muldvalli, mille joomine ja hooletus oli valveta jätnud.

      „Neetud!” pomises ta.” Kuradi käsilased on tulest ette ratsutanud. Nad on pimedas külla hiilinud – tule, tüdruk!”

      Aga kui ta tüdruku valgest randmest haaras, et teda minema tirida, ja tüdruk karjus ja võitles nagu metslane, hirmust hullunud, purunes nende läheduses muldvall paljude hobuste survest ja surmamõistetud külla hoovasid ratsanikud, ähmased kasvavas valguses. Kõikjal süüdati hütte, rippuvate pilvede all kajasid karjed, kui rüüstajad tirisid kriiskavaid naisi ja purjus mehi nende hurtsikutest välja ja nende kõrisid läbi lõikasid. Gottfried nägi ratsanike kõhetuid kogusid, tulehelki nende poleeritud terasel; ta nägi raisakotkatiibu enamiku õlgadel. Ta tundis ära ka Mikhal Oglu, kes jäigastus ja tema poole näitas.”Võtke ta kinni, koerad!” karjus akindži, kelle hääl polnud enam vaikne, vaid kime nagu kõvera mõõga krigin.” Seal on Gombuk! Viissada asperit mehele, kes mulle ta pea toob!”

      Vandudes sööstis von Kalmbach lähima hüti varju, tirides karjuvat tüdrukut endaga kaasa. Juba hüpates kuulis ta vibunööride tininat ja tüdruk nuuksatas ta haardes ning lõdvenes, vajudes mehe jalge ette. Ähmases valguses nägi mees tema seljas võbelemas sulitatud noolt. Vaikselt pomisedes pöördus mees ründajate poole, nagu vihane karu valmistub võitluseks koertekarjaga. Hetkeks seisis ta jõhkral ilmel, pea püsti, mõlema käega mõõgast haarates, siis, nagu karu küttide ees taganeb, pöördus ta ja põgenes hütti, nooled ümber vihisemas ja tema soomusrüüd riivamas. Püssilaske polnud; tilkuv mets oli rüüstajate püssirohu niiskeks muutnud.

      Von Kalmbach kadus hüti taha, kuuldes selja tagant metsikuid karjeid, ja jõudis hurtsiku tagaküljele, kus ta oli elanud ja oma halli ratsut hoidnud. Kui ta ukseni jõudis, kuulis ta hämaruses kedagi urisevat nagu panter ja teda raevukalt mõõgaga löövat. Ta pareeris löögi ja lõi vastu kogu oma laiade õlgade jõuga. Suur mõõk rabas läbi akindži poleeritud kiivri ja soomusrüü, rebides käe ta õla küljest. Muhameedlane vajus oiates maha ja sakslane hüppas üle ta kägardunud kogu. Hall täkk, metsik hirmust ja erutusest, hirnus kimedalt ja ajas end tagajalgadele, kui isand talle selga hüppas. Polnud aega sadula ega ohjade jaoks. Gottfried surus kannad värisevaisse külgedesse ja suur ratsu sööstis uksest välja nagu piksenool, lüües mehi paremale ja vasakule nagu keeglikurikaid. Ta kihutas mööda külatänavat põlevate hüttide vahelt läbi, hüpates üle kägardunud laipade, kihutades läbi lompide ja oma ratsanikku pealaest jalatallani märjaks kastes.

      Akindžid sööstsid põgeneva ratsaniku kannule, heites odasid ja ulgudes nagu hundid. Ratsanikud kannustasid hobuseid, jalamehed jooksid läbi valliaugu oma hobustele järele.

      Nooled välgatasid Gottfriedi pea ümber, kui ta suunas ratsu ainsasse talle avatud suunda – veel terve läänevalli poole. See oli riskantne ettevõtmine, sest jalgealune oli reetlik ja hall hobune polnud kunagi proovinud niisugust hüpet. Gottfried hoidis hinge kinni, kui tundis suurt keha enda all pingutumas meeleheitlikuks katseks, siis kerkis võimsate lihaste tohutul jõul õhku ja ületas takistuse vaevalt tollikõrguse varuga. Jälitajad hüüatasid üllatusest ja raevust ja tõmbasid ohje. Kuigi nad olid sündinud hobusemehed, ei julgenud nad katsetada seda kaelamurdvat hüpet. Nad kaotasid aega, otsides väravaid ja müürilõhesid, ja kui nad viimaks külast välja jõudsid, oli must, rõske, sosistav, tilkuv mets nende saagi alla neelanud.

      Mikhal Oglu vandus nagu põrguline, jättis oma asetäitja Othmani rünnakut juhtima käsuga mitte kedagi ellu jätta, ning suundus põgenikule kannule, tõrvikuga tema jälgi СКАЧАТЬ