Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 1885, kui me Dociga seisame Hill Valley uue tornikella ees, kuid see ei andnud mulle ühtegi juhtniiti. Pilt polnud muutnud – ja ega ma oodanudki, et see oleks. Viskasin diivanile siruli ja jäin mõttesse.

      Siis, umbes tunni aja pärast, pistis paps pea ukse vahelt sisse. George McFly, Hill Valley kuulsus, ulmekirjanik, kes kirjutab küll minu maitse jaoks pisut liiga läägeid kosmoseoopereid, kuid lõpuks olen ma ise selles mõnevõrra süüdi. Tulnukas, kes kuulab “Van Halenit” ja kannab laserpüstoli asemel fööni, pole võib-olla parim inspiratsiooniallikas. Seenioril oli käes mingi patakas pabereid (nagu alati) ja pisut uimane ilme andis tunnistust, et küllap ta jälle kedagi kosmosesse lennutab.

      “Hei, Marty! Õpid?”

      “Mhmh. Põhimõtteliselt küll.”

      “Et minu ajal käis õppimine põhimõtteliselt rohkem teistmoodi.”

      “Mis ajal?”

      “Siis kui mina ja sinu ema noored olime. Ma olen sulle sellest rääkinud küll. Õppimine oli meie jaoks kõige tähtsam…”

      “Ma tean, paps.” “Siis soovitaks sul oma vanematest rohkem õppust võtta. Üldiselt tahtsin ma küsida, et kuidas su prantsuse keel on?”

      “Parem kui eile,” ümisesin mina.

      “Kindla peale. Siis äkki ütled mulle, kuidas on kõige õigem hääldada vaat seda siin?”

      Ja McFly-seenior pistis mulle ette mingi paberilehe, kuhu oli midagi sirgeldatud ja millest ma vaevu välja lugesin: Soixante-dix jours dans le passé ou de revenez au futur.

      “See hääldub umbes suassääntdiss žuurs daan le passee u nuvoo oo fütüür, paps” vastasin ma. “Kas teie ajal hääldus see põhimõtteliselt kuidagi teistmoodi?”

      “Tegelikult täpselt samamoodi, ma tahtsin lihtsalt kontrollida, nagu ma juba ütlesin, et kuidas sul prantsuse keelega on,” muheles seenior, tahtis veel midagi öelda, kui lõi siis käega ja hakkas, endamisi pomisedes “nuvoo oo fütüür”, juba ust sulgema kui juunioril hakkasid äkitselt peas sada kella lööma ja kõige valjemini neist 1885. aasta Hill Valley raekoja kell.

      “Hei, paps,” ühmasin ma ärevust maha surudes. Revenez au futur? Tagasi tulevikku? “See on mingi su uus raamat või?”

      “Minu uus raamat on “Tulnuksisalike tagasitulek, 4. osa”,” kostis seenior veidi pettunud ilmel. “Minu meelest me oleme ka sellest rääkinud, sa ise ütlesid, et noored eelistavad tänapäeval lugeda midagi jõhkrat ja äkilist.”

      Seeniori ettekujutus jõhkrast ja äkilisest oli ehk ajast mõnevõrra maas…

      “Aga see,” jätkas paps, “on minu ettekande teema homsel Hill Valley Ulmeühingu üritusel.”

      “Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku,” tõlkisin ma. “Kõlab üpris põnevalt. Millest see ettekanne õieti on? Ja miks prantsuse keeles?”

      George McFly muheles oma tehtult malbet kirjanikunaeratust, mis tekkis ta näole alati siis, kui tema loomingu vastu agarat huvi tunti.

      “Tegelikult kõlab see tõesti päris põnevalt, aga on kahjuks palju igavam, kui paistab. See on muide ühe Jules Verne’i jutu pealkiri, millest sa oleks muidugi kuulnud, kui sa poleks pidevalt autode ja ruladega ringi kihutanud, vaid oleksid pisut rohkem huvitunud oma isa elukutsest ja kodukandi ajaloost…” Isa elukutse ja kodukandi ajalugu, tuhat kuradit! Ma lasin kõrvust mööda paar lauset, mis käisid aja kohta, millal George McFly ja Lorraine Baines olid alles noored, sest seda aega teadsin ma vähemalt sama hästi kui nemad ise… noogutasin kannatamatult ja ootasin, kuni seenior jõudis järjega jälle tolle Jules Verne’i jutu juurde.

      Jules Verne!

      Jules Verne oli Doci lemmikkirjanik, mõtlesin ma.

      12-aastasena oli Doc üritanud ette võtta ekspeditsiooni maakera südamesse, kuid ei jõudnud loomulikult kuigi sügavale. Sama Jules Verne’i romaani järgi oli ta tähistanud “DeLoreani” peidiku Boot Hilli surnuaial oma nimetähtedega, Verne’ilt oli ta õppinud teadlase ja seikleja innukust, ja Verne’i järgi oli ta andnud nimed oma poegadele… nii et isegi tema lapselapselaps kandis nime Scott Verne Brown. Siin oli liiga palju kokkusattumisi selletagi, et seeniori kätte oli sattunud mingi Jules Verne’i jutt pealkirjaga “Seitsekümmend päeva minevikus”.

      “…võrdlemisi jabur tekst,” jutustas mu paps edasi. “Pole seal ei stiili, karaktereid ega süžeearendust. Kohe näha, et tellimustöö. Aga noh, kuna see on meie linnale nii tähtis ja ühtegi teist ulmekirjanikku Hill Valley’s ei ela, siis paluti loomulikult mind.”

      “Oota, aga millest see jutt on?”

      “Millest? Ajas rändamisest loomulikult, kas ma ei öelnud? Vanapapi võttis ette teema, millest ta suurt midagi ei tea,” praalis paps. “Mingi ajarändur on aega lõksu sattunud ja üritab sealt kuidagi tulevikku teada anda, et teda ära päästetaks. Häh, nagu oleks ajaga võimalik nii ümber käia! Too ajarändur on juhuslikult pärit Hill Valley’st. Loomulikult on see juhuslik kokkusattumus, Verne võttis lihtsalt esimesena pähe karanud linna nime, aga…”

      “Ma vist olen seda lugenud…” poetasin ma ettevaatlikult.

      “Oled või?” puuris seenior mind oma pilguga prilliklaaside tagant.

      “Nagu tuleks midagi tuttavat ette,” bluffisin ma. “Aga ma loeksin hea meelega uuesti.”

      “Siis pead raamatukokku minema. Ajakiri “Forum”, 1877. Üsna haruldane ja üsna hiljuti avastatud tekst…”

      Ma ei kuulanud papsi lõpuni, ma lausa lendasin raamatukokku.

      Doc, Doc, vasardas peas, kuidas see sul õnnestus, sinul, kes sa oled alati kartnud tekitada paradokse, ja nüüd oled sa muutnud ulmekirjanduse ajalugu.

      Miss Gale, meie linnakese raamatukogu juhataja, takseeris mind pisut üllatunud pilgul. Marty McFly polnud linna raamatukokku oma nägu juba aastaid näidanud, ehkki tema isa oli Hill Valley raamatusõprade au ja uhkus.

      ““Forum”,” pahvatasin ma hingetult kui leti ette jõudsin. “1877, Jules Verne’i jutuga!”

      Selle peale miss Gale’i nägu selgines veidi ja ta noogutas mõistvalt. “Isasse,” pomises ta endamisi ja lisas siis valjusti: “Ainult mikrofilmil. Aga tere, Marty.”

      “Tervist, miss Gale. Kas seda välja trükkida oleks võimalik?”

      “Kahjuks mitte, peate väljakirjutusi tegema. Nagu ka teie isa tegi.”

      Mõne hetke pärast tuli ta laost tagasi ja ulatas mulle filmikarbi. “Ma palun sellega ettevaatlikult ümber käia, see on meie ainus eksemplar ja väga väärtuslik.”

      Kui ta ainult teaks, kui väärtuslik see tegelikult on!

      Enne kui ma filmiprojektori juurde jooksin, küsisin miss Gale’ilt: “Kuulge, isa mainis midagi, et see on üsna hiljuti avastatud Jules Verne’i jutt. Et kuidas nii?”

      “See on tõepoolest pisut kummaline,” hakkas miss Gale lahkelt seletama. “Jutt “Seitsekümmend päeva minevikus” on ilmselt üks neist vähestest, mille Jules Verne kirjutas tellimuse peale ja eksklusiivselt Ameerika ajakirjale “Forum”, tolleaegse ajakirjandusmagnaadi Gordon Bennetti palvel. СКАЧАТЬ