Snaiper idarindel. Albrecht Wacker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõnigi nokuots enne kontrolli taskurätiga lausa läikima.

      Kuna pidev lahinguolukord oli just hügieeni mõttes problemaatiline, tuli kasutada iga võimalust, et oma keha eest hoolt kanda. Kui see tegemata jäi, siis tekkis väga kiiresti hulk ebameeldivaid vaevusi, millele võisid järgneda juba tõsisemad haigused. Sõdurite elu tegid kibedaks seenhaigused, sügelised, täid ja mädapaised. Võimalust end pesta ja täide vastu võidelda kasutati seepärast innukalt. See, kui sõdurid üksteisel ja rõivastel täisid ja teisi parasiite otsisid, oli peaaegu idüll. Kaks või kolm meest istusid hardalt üksteise kõrval, nende ees põles küünal, mille kohale oli traadiga kinnitatud kingakreemi karbi kaas. Küünal ajas plekk-karbi kuumaks otsekui pliidiplaadi. Sõdurite võidukate kommentaaride saatel jätsid tüütud parasiidid hõõguval plaadil sisinal eluga hüvasti.

      Juba mõne päeva pärast, kui vaid hädapärased positsioonid sisse olid seatud, tabas neid 21. oktoobril taas venelaste raevukas rünnak ja kiskus rügemendi taas armutusse ellujäämisvõitlusse. Kuigi siin-seal oldi kaitses edukad ja tehti isegi mõned vasturünnakud, oli venelaste ülekaal siiski liiga suur ja see tõi kaasa täiendavate maa-alade loovutamise. Sakslaste võitlusliin tõmbus seejuures ebasüstemaatiliselt tagasi ning tekkis ebaselgete taanete ja väljasopistustega võitlusliin. Viimaks polnudki enam ees- ja tagaliini. Ühendus saksa üksuste vahel oli katkenud. Lahingu kulg jäi ebaselgeks ja iga üksus võitles omaette. Tekkis psühholoogiliselt erakordselt ebakindel olukord. Rängale lahingusurvele lisandunud hirm saada oma väeüksustest ära lõigatud tekitas paanikaohu. Arutul ja kontrollimatul põgenemisel olid katastroofilised tagajärjed, sest nii sai vastane takistamatult ilma arvestatava vastutegevuseta kaootilistesse ridadesse tungida ja kogu üksuse hävitada. Selle tagajärjeks olid tohutud inim- ja materiaalsed kaotused.

      Samas on paanika sügavalt inimlik ja kujutab endast viimast instinktiivset katset ohtusattunud elu viimast jõudu kokku võttes päästa, kuid see toob ühtlasi kaasa ka igasuguse korra lagunemise. Sõjaväeüksuse jaoks tähendab see lõppu. Kui puhkeb kollektiivne paanika, siis praktiliselt puudub võimalus seda pidurdada. Tekkinud paanikas läheb põgenemisrefleksi kontrollimiseks vaja peaaegu ebainimlikku tahtejõudu. Pärast sõna otseses mõttes kaks päeva möllanud lahinguid, mis tipnesid mees mehe vastu võitlusega, kus läksid käiku labidad ja püssipärad, olid jäägrite read tunduvalt hõredamaks jäänud ja võis täheldada tekkiva paanika esimesi ilminguid. Mõned sõdurid püüdsid arutult minema joosta, kuid venelaste tuli niitis nad armutult maha. Teisi haaras masendus ja kangestus ning nad lasksid end vastupanu osutamata maha nottida.

      Juba paanika tekkefaasis peavad väejuhid, alates kindralist ja lõpetades allohvitseridega, ilmutama isiklikku vaprust ja võitlusindu. Vaid nende juhtimine eesliinil oma sõdurite seas päästab üksuse ohtlikust lagunemisest. Selline käitumine oli 3. Mägijäägrite divisjonis kindlaks põhimõtteks. See aitas neil ka väljapääsmatuna näivates olukordades üheskoos ellu jääda ja säilitas üksuse võitlusvõime viimaste sõjapäevadeni.

      Niisiis jälgis Sepp ühtaegu hirmu ja põnevusega kaht punaarmeelast, kes ründasid naaberpositsiooni, kus sõduritel laskemoon otsa oli lõppenud. Automaatselt antud labidahoop purustas esimese sõduri pea, kuid teine osutus suurepäraseks täägivõitlejaks. Kassiliku liikuvusega pareeris ta seitsme järelejäänud jäägri rünnakuid. Sepp püüdis vaatamata võitlusmöllule oma kamraade täpsete laskudega abistada. Ent nii seadis ta end vaid asjatult ohtu. Tal ei jäänud üle muud, kui pealt vaadata, kuidas tema kaasvõitlejad üksteise järel läbi torgati. Nad jäid kogenud võitlejale tema halastamatus otsustavuses alla. Neil ei õnnestunud kaitset koordineerida, et teda edukalt peatada. Vastupidi, nad lasksid end hädiselt omaette tegutsedes maha nottida. Tundus, nagu oleksid nad vastupanuta saatusele alistunud. Viimane jääger suutis venelase rünnaku eest pääseda, sest Seppil õnnestus viimasel hetkel vaenlase rünnak peatada, kui ta valmistus liikumatult seisvale jäägrile hoopi andma. Uskumatult vahtis sõdur venelase lõhkelaengust segi lennanud nägu. Luukillud ja lihatükid pritsisid jäägrile näkku ja vormile. Hirm olukorra pärast ja kergendus ootamatust pääsemisest segunesid uueks impulsiks. Ellujäämistungist ajendatuna õnnestus tal tormata positsioonile, kus Sepp võitles.

      Siit kerkib esile veel üks snaipriametiks vajalik eeldus. Rohkem kui praktilist laskmisoskust läheb tal vaja erakordset enesevalitsust, et ka näiliselt väljapääsmatutes olukordades täpselt ja rutiinselt reageerida ning käituda. Sõjaväesnaipri puhul pole oluline mitte niivõrd üksikute täpsete laskude tulistamine, vaid kiire ja täpne relvakasutus jalaväerünnaku käigus. Seepärast värvati täpsuslaskuriteks pigem lahingukogemusega sõdureid kui laskmistehnika ja teooria vallas snaipriteks koolitatud sõdureid. Ilma lahingukogemuseta ja otse koolipingist tulnud kollanokkadest snaiprid jõudsid tulistada keskmiselt viisteist kuni kakskümmend lasku, enne kui vaenlase tuli nad maha võttis. Ebaõnnestunud asukohavalik ilma võimaluseta kiiresti ja kaitstult taganeda, hirm aritmeetiliste siksakkidega läbi vaenuliku granaaditule joosta ja liiga sage tulistamine ühelt positsioonilt olid kõige tõsisemad vead. Kui snaiper oli avastatud, siis võideldi tema vastu jalaväe raskerelvadega. Kui tema positsiooni hakati tulistama granaadiheitjast ja tal puudus võimalus märkamatult ja turvaliselt taanduda, siis jäi üle vaid haake tehes positsioonilt avalikult põgeneda. Snaiprid nimetasid jänesehüppeks seda, kui tuli äkki üles hüpata ja suuri ootamatuid haake tehes varem valmis vaadatud positsiooni poole tormata. Jooks läbi vaenlase tule nõudis suurt eneseületamist ja külma närvi. Kogenematud täpsuslaskurid jäid hirmunult oma kohale lamama ja leidsid nii oma paratamatu lõpu. Kuigi 3. Mägidivisjon osutas vaprat vastupanu, õnnestus punaarmeelastel divisjonist lõuna pool nii sügavale tungida, et neid ähvardas kotti jäämine. 6. armee oli lõhestatud kaheks osaks. Jäi üle vaid viivitamatult taganeda, et vältida hävitamist ja leida uus kaitseliin.

      Uutes pööratavates maskeerumisülikondades Nikopoli sillapeal.

      Nagu tavaliselt, venitas väejuhatus taganemiskäsu andmisega liiga kaua. Venelased olid Saksa rindesse sügava kiilu löönud ja valmistusid kotti kokku tõmbama. Viimasel minutil enne rinde lõplikku lagunemist tuli 31. oktoobril 1943. aastal käsk taganeda Dnepri taha. Maha jäi sillapea Nikopoli mangaanikaevanduste juures, et võimalikult kaua säilitada maavara kaevandamine ja äravedu. Lisaks 3. Mägidivisjonile paiknes sillapeas veel kaheksa divisjoni. Kõikidel üksustel oli säilinud veerand algsest inimjõust ja materiaalsetest vahenditest. Neil jäi oma positsioonide sisseseadmiseks ja kaitse organiseerimiseks vaevalt kolm nädalat. Üksustele saabus ka tagasihoidlikul määral lisa.

      Muuhulgas said nad uued talvemundrid. Need olid vatiga vooderdatud puuvillased ülikonnad, mida sai vajaduse korral ümber pöörata. Üks pool oli valge nagu lumi ja teine pool oli lumetule perioodile mõeldes maskeerumismustriga. Rõõm soojade talverõivaste üle kustus peagi. Õhuke katteriie hakkas varsti rebenema ning vihmavesi ja niiskus imendusid isolatsioonikihti, muutes ülikonna raskeks, nii et see ei kaitsnud enam külma eest. Miinuskraadidel niiske vatikiht külmus. Sama juhtus ka uute vintpüssidega. Peagi tekkis uus probleem. Kõikvõimalikud parasiidid leidsid kohevas vatis endale suurepärase elupaiga ja said vajadusel sinna alati peitu pugeda. Need ülikonnad olid niivõrd täisid täis, et kevadel jäeti need koos parasiitidega maha. Ülikonnad ise olid kasutamiskõlblikud vaid kuiva külma ja vähese liikumise korral. Kuna need olid väga avara lõikega ja neid kanti väliunivormi peal, hakkasid sõdurid vähimagi liikumise korral tugevasti higistama, kuid kiiresti tänkjaks muutuv isolatsioonikiht ei lasknud higil aurustuda. Selle tulemuseks oli külmetushaiguste arvu järsk kasv. Külma aastaaja lõppedes tähistasid divisjoni taganemisteed sajad äravisatud maskeerumisülikonnad. See ühekordne episood lahendas 3. Mägidivisjoni jaoks vateeritud maskeerumisülikondade küsimuse kuni sõja lõpuni. Soe pesu, tekid ja telkmantlid kaitsesid sõdureid märksa paremini.

      1944. aasta kevadel kauples Sepp, et väeosa rätsep talle telkmantlist maskeerumisrüü õmbleks. See teenis teda ustavalt tükk aega. Samamoodi hankis ta endale ka kerge valge maskeerumisülikonna, mida sai väikeseks kokku rullida ja hõlpsasti kaasa võtta. Õhuke puuvillane riie ei СКАЧАТЬ