Snaiper idarindel. Albrecht Wacker

Чтение книги онлайн.

      Vastupidiselt tavalisele oli ta oma tankialust positsiooni juba neli päeva kasutanud ja viis lasku tulistanud. Kuna venelastel raskerelvi polnud, siis tundis ta end sügaval metallkolossialusel positsioonil täiesti kindlalt ja eksis teadlikult snaiprite esimese reegli vastu, end mitte avastada lasta. Venelased olid vahepeal äärmiselt ettevaatlikuks muutunud ja sihtmärgi leidmine muutus üha keerulisemaks. Nii otsustas Sepp viiendal päeval vaatleja kaasa võtta. Valik langes Tiroolist pärit Balduin Moserile, kellega ta juba mitme nädala eest oli sõbrunenud. Kui noormehed enne koidikut tankipositsiooni poole roomasid, ei osanud nad arvatagi, mida järgnevad tunnid toovad. Kumbki ei adunud surma hingust, mis sel päeval vaatlejat ees ootas. Sepp oli juba liiga sageli oma näiliselt turvaliselt positsioonilt tulistanud. See oli vahepeal oma turvalisuse minetanud, sest vastane oli selle tuvastanud kui ilmselgelt ainsa positsiooni muidu nii varjupakkumatul maastikul. Kuna punaarmeelastel selles rindelõigus parasjagu suurtükiväge polnud, olid nad seni sakslaste snaipri vastu võimetud ja Sepp tanki all turvalises paigas. Nüüd aga oli tal kannul suurim oht – venelaste snaiper, kes tema käekirja tundis ja oma võimalust ootas.

      Punakas koidukumas heitis päike stepimaastikule esimesi kiiri. Sepp ja Balduin olid end vahepeal sisse seadnud ja jälgisid tähelepanelikult vaenlase positsioone, et leida mõni ettevaatamatu ohver, kes pahaaimamatus hooletuses üle kaevikuserva oma väljaheitetopsi tühjendama asub. See oli vaid üksik madalal asetseva päikese kiir, mis läigatas binokli klaasil. Sellest oli venelaste täpsuslaskuri jaoks küllalt, et mõista, et nad on positsioonil.

      Varjatud positsioonil tõmbas ta relva vinna ja sihtis sinna, kus oli näinud välgatust binokli läätsel. Kannatlikult ootas ta uut välgatust. Hetke pärast kõlas lask. Ent mõlemad pooled olid teineteist silmanud. Binoklit silme ees hoides sosistas Balduin samal hetkel: „Vaata, Sepp, seal eespool, väikesest künkast kahe sõrme kaugusel…“ Venelase lasu plaksatusele järgnes kohe vilisev hääl ja käteplaksu sarnane heli Seppi kõrval. Veri ja lihatükid pritsisid tema vasakule näopoolele. Ta pööras pead ning talle avanes apokalüptiline vaatepilt. Snaipri lõhkekuul oli Balduini binoklit tabades veidi kõrvale kaldunud ja otse tema suus plahvatanud. See oli ohvrilt ära rebinud huuled, lõikehambad, lõua ja poole keelt. Õudusest pungis silmad vahtisid Seppi, samas kui puruksrebitud suuavast kostis kohutavat korinat ja voolas välja vahust verd. Sekundi möödudes tabas teine lask maapinda nende vahel. Otsekohe tõmbus Sepp turvalisele madalale positsioonile ja tiris ka Balduini jalgupidi enda juurde. Enne õhtuhämaruse saabumist polnud positsioonilt võimalik lahkuda, sest see oleks tähendanud kindlat surma vastase snaipri kuulide all. Seega pidid nad selles vastikus paigas konutama ega saanud haavatule abi otsida. Sõbra hirmsat haava nähes tundis Sepp end täiesti abituna ja suutmatuna olukorda kontrollida. Siin polnud kasu sidumisest ega veresoone kinnipigistamisest, vaid vaja läinuks väljaõppinud meedikute kiiret professionaalset abi. Ent see oli võimatu. Keelejäänus paistetas kiiresti mängupalli suuruseks ja sulges hingamisteed. Sepp püüdis haava korrastada ja paistetavat kude kõrvale lükata, kuid selle tulemusel hakkas Balduin korisema ja sai veelgi vähem õhku. Toru või kõri avamine oleks võinud ta päästa. Paraku pidi Sepp abitult oma võitluskaaslase surmavõitlust pealt vaatama. Üha vähem õnnestus haavatul õhku saada ja üha enam verd voolas iga krampliku hingetõmbega kopsudesse. Sepp püüdis tema ülakeha veidi kõrgemale upitada. Abitult rääkis ta haavatule tobedusi sellest, et tuleb vastu pidada, sellest, et ta saab hakkama ja varsti jõuab abi kohale. Surmakrampides haaras ta Seppi käest. Veriseid haavu tekitades tungisid küüned nahasse, kuid Sepp ei tundnud midagi. Seppile tundus, et kulus tunde enne, kui Balduin oma pungis silmi viimast korda müstilise sügavuse ja kurbusega pilgutas, käed hüvastijätuks talle omasel viisil kokku surus, värin keha läbistas, pilk viimaks surmas kustus ja tema vaevadest pääsenud keha kaasvõitleja kätele vajus. Sisemiselt tardunult põrnitses Sepp oma kätel lebavat surnukeha. Hetke pärast vallandus kirjeldamatu pinge krampliku nutuna. Ohjeldamatult nuuksudes leidsid väljapääsu tema abitus, hirm, pinge ja ellujäämisvõitluse pidev stress. Ülejäänud päev kulus tal surnud sõbra ja võitluskaaslase kõrval auvalvet pidades. Tema pea oli otsekui tühjaks puhutud, ei mingeid mõtteid ega tundeid, need kõik olid pisaratega minema uhutud. Ta kogus end ning muutus seesmiselt veelgi nüristunumaks, kalgimaks ja halastamatumaks. Millalgi sellel mitte kunagi lõppeda tahtval päeval, seal tankivraki all märkas ta veidral kombel, et tema ja Balduin polnud juba mitu päeva habet ajanud. Näovigastus, mida ümbritses hilispuberteedi hõre habe, muutis laiba veelgi eemaletõukavamaks.

      Balduin Moser vaatamas tõsisel pilgul tundmatusse tulevikku.

      Sepp tõi oma langenud kaaslase laiba tagasi oma positsioonile.

      See oli omalaadne väärastunud huumor, mis säärastes olukordades tekib. Sepp otsustas, et ei näe laibana nii ebameeldiv välja, kui ta pihta peaks saama. Ta otsustas, et ajab võimaluse korral alati habet. Kummalisel kombel klammerdus ta emotsionaalse enesekaitsena selle veidra mõtte külge. Kuni sõja lõpuni pidas ta tõepoolest raudse distsipliiniga kinni reeglist mitte kunagi surmale ajamata habemega silma vaadata.

      Pimeduse saabudes tiris ta surnukeha tanki alt välja ja vedas öö varjus oma positsioonile. Ta esitas kompanii ülemale lühikese aruande ja andis talle üle hukkunu eraldusmärgi, mille ta enne sanitaride juures oli ära võtnud. Järgmisel päeval kaevasid nad koos ühe kaasvõitlejaga Balduinile haua. Lagedas stepis polnud risti valmistamiseks kusagilt oksi võtta ja nii asetasid nad väikesele hauakünkale üksnes langenu teraskiivri, jäädes sinna veel vaikses leinas. Ühes Balduiniga mattis Sepp järjekordse osa oma inimlikust süütusest. Temas juurdus veelgi sügavamalt tingimusteta leppimine sõja halastamatute seadustega.

      Veel samal ööl valmistati Vene tank ette õhkimiseks ja lasti järgmisel hommikul demonstratiivselt õhku. Jätkuvalt püsis oht, et venelaste kahuriväe rünnak hävitab need eesliinile jäänud sakslaste positsioonid. Selline rünnak oleks kahju teinud ka tahapoole jäävatele positsioonidele. Meede osutus õigeks, sest vastane käitus veel mõnda aega rahulikult.

      Ent juba mõne päeva pärast veeres venelaste rünnak üle jäägrite ja haua. Tankiroomikud lömastasid selle ja unustatult lebas Balduin, nagu kümned tuhanded teised sõdurid, kelle elu selle õitseajal hävitati, Venemaa piiritutes avarustes ja ajaloo anonüümsuses.

      20. novembril 1943. aastal algasid venelaste rünnakud. Algul veel nõnda tagasihoidlikult, et kaitse ei osutunud probleemiks. Vaatamata sellele nõudsid need täielikku tähelepanu ja ohvreid, mis edasist võitlusvõimet nõrgendasid. 25. novembri ööl puhkes just 144. mägijäägrite rügemendi rindelõigus äge rünnak, mis halastamatus võitluses ähvardas rügemendi meestest ja sõjamoonast lagedaks teha. Venelased koondasid 3. Mägidivisjoni rindelõiku kakssada tanki ja mitu jalaväerügementi. Viiskümmend tanki pidid СКАЧАТЬ