Nora. Jan Beltran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mario köhatas. Köhatas, nagu noorele härrasmehele kohane, kuna vaid filmides ja raamatutes olid pikad suudlusstseenid, mis algasid huulte õrnast kohtumisest, ning järgmise stseeni või peatüki alguses, mil suudlus lõppes, oli kulunud juba minuteid, tunde, kuid ja vahel ka aastaid.

      Kolm-neli aastat hiljem sealsamas pargis nendesamade ronirooside ees pingil istudes ütles Mario: „Me kolime Madridi. Isa sai valitsuse juures töökoha.“

      Sel suvisel õhtutunnil, vaskpunase juulipäikese all tundusid Alcázari palmipuude pikkade lehtede kõnniteedele langenud teravad varjud nagu pikad saablid, ajades Norale hirmu nahka. Tema ainus tõeline sõber läheb minema! Olgugi et koolis ja naabruskonnas oli tal mitu sõpra, polnud keegi neist nagu Mario. Pealegi olid nood tüdrukud. Ent Mario seltsis tundis Nora ennast palju paremini. Kindlamalt. Ta oli alati tahtnud olla noorem, mitte vanem õde.

      „Ma tulen suviti ikka Sevillasse,“ lubas Mario. Temast oli kasvanud kena noormees, keda head kombed ja tagasihoidlik loomus veelgi kaunistasid.

      Nora ei teadnud, mida kosta. Tal oli selge, et kui ta ka Mariot pisarsilmi paluks ja anuks, niikuinii ei muutuks miski.

      „On see ikka tõsi?“ usutas tüdruk.

      „Mis asi?“ sattus Mario segadusse.

      „Et te ära kolite? Arvasin, et sa niisama…“ Nora püüdis õiget sõna leida. Ta tõusis pingilt, silus oma kleidisaba ja jäi Mario ette seisma.

      Nende vahel ei olnud kunagi mingeid saladusi olnud. Mõningad kehakumerused, mis kasvades paratamatult tekivad, olid nad juba tantsupõrandal teineteise vastu liibudes avastanud.

      „Muidugi on see nii,“ kinnitas Mario. „Juba tuleval nädalal me kolime.“

      „Ma ei taha, et sa lähed,“ ohkas Nora.

      Mario nägu tõmbus tõsiseks. Ta silmisse vajus raske ja lootusetu ilme, mida Nora ei olnud seal varem märganud.

      „Arvad, et mina tahan Madridi minna? Kahjuks ei saa ma sinna midagi parata,“ lausus ta tuimalt.

      „Kas lubad, et kirjutad mulle?“ küsis Nora ja tundis, kuidas silmad vägisi pisaratega täitusid.

      „Muidugi ma kirjutan sulle,“ kinnitas Mario ja võttis Nora mõlemad käed oma pihkude vahele.

      Tüdruk oleks tahtnud Mariole öelda, et armastab teda ja ootab kas või sada aastat.

      „Oh mu Jumal, aga ma ei ole kunagi ühtegi kirja kirjutanud!“ hüüatas ta järsku. Koolis talle kirjutamine eriti ei meeldinud. See lihtsalt ei sobinud talle. Alati läks midagi valesti. Kuid Mario ei olnud range nunn, kelle kuri pilk või muidu küüniline hoiak õppimise vastumeelseks muutis.

      Siiski oli koolis üks õpetaja, kelle kohta Noral ei olnud ainsatki paha sõna öelda. See oli ligi viiekümneaastane itaalia juurtega nunn Lucia, kes paaril korral nädalas jalgratta selga istus ja kloostrist karmeliitide vaimulikku kooli ladina keelt ja ajalugu õpetama sõitis. Nunna ilme muutus alati kummaliselt ärevaks, kui ta enne tundi palvet luges: ta pomises midagi ja pööritas silmi, nagu oleks kohe ekstaasi langemas. See tegi õpilastele nalja, kuid Nora meelest oli nunn Lucias midagi salapärast, nagu ka tema Veneto murdes, mida too vahel kõnelema hakkas. Imelikul kombel oli Veneto murdes palju selliseid sõnu, mida itaalia keeles ei olnud, küll aga kohtas hispaania keeles.

      Tõtt-öelda oli Nora Mariolt kuulnud, et nunn Lucia on juudi soost, aga mingil põhjusel oma usu katoliku vastu vahetanud. Seda oli rääkinud Mario isa, kes oli kooli hoolekogu esimees ja teatud määral kursis ka õde Lucia salapärase elulooga.

      Ühtäkki Mario naeratas.

      „Sa ära naera midagi,“ nurises Nora. „Küll näed, et hakkad veel minust puudust tundma.“ Nad vahetasid pilke.

      „Muidugi hakkan ma sinust puudust tundma,“ tunnistas Mario ja puhkes valjusti naerma. „Kes hakkab mulle ajalehekioskist Gaccetat näppama ja kellega võiksin kiriku pihitoolis papile rumalaid jutte vesta?“

      Paaril korral olid nad kahekesi pihitooli kappi roninud ning preestrile olematuid patte ja hingepiinu tunnistanud.

      „Oh teid nurjatuid!“ oli pühamees karjunud, avastades, et teisel pool seina itsitasid kaks jumalavallatut noort inimest.

      Naerdes pistsid Nora ja Mario kiriku ukse poole punuma, olles veidi ka hirmul. Vahelejäämise korral oleks sõna vanemateni jõudnud ja seda ei soovinud nad mitte mingil juhul.

      „Mario…“

      „Jah.“

      „Kas ma meeldin sulle?“

      „Muidugi meeldid!“ Mario lõi endale vastu rinda nagu rüütel, kes vannub oma südamedaamile igavest armastust. Nora oli talle alati meeldinud. Juba esimesel päeval, mil nad siin Alcázari pargis kohtusid. Selles tüdrukus oli olnud mingi eriline säde, mida ilmestasid tema aval, otsekohene meel ja elavad, edasi-tagasi hüplevad silmad.

      Aastatega oli tirtsust kasvanud kena tüdruk, kelle sitke, isegi ehk veidi poisilik keha oli nüüdseks võtnud ümaramaid vorme ja nägu naiselikke jooni. Ka tema loomus oli muutunud. Märkamatult oli arglikkus asendunud enesekindluse ja võluva metsikusega. Nora oli see, kelle kihutusel hüppas Mario, pea ees, Guadalquiviri jõkke ja kelle eestvedamisel põgenesid nad Sevilla külje all olevatesse kolgastesse.

      Muidugi tõusis neist seiklustest ka paksu pahandust, sest isa teadmata ette võetud ekslemised ei kuulunud korraliku, katoliiklikke tavasid austava perekonna väärtuste nimistusse. Kuid külades oli huvitav. Seal ei tundnud neid keegi ja punaste ninadega maamehed ei olnud kitsid ka Mariole punaveini pakkuma, millest pool Nora huulte vahelt kehaõõnsustesse kadus ja seejärel pähe tõusis.

      Ja need vaated! Sevilla paistis nagu pilt postkaardilt – sile, läikiv ja hääletu. See viis endaga kaasa reaalsustaju, keelas mõtlemast ja sundis vaid lihtsalt olema. Kehad täies pikkuses sooja tuuleõhu käes välja sirutatud, tundsid nad vastupandamatut soovi jäädagi sinna kinnisilmi lesima. Kuskilt kaugelt-kaugelt kostis vaevu hääli, mis ei kuulunud ei loomadele ega inimestele, vaid tuulele ja Guadalquiviri jõe voolule.

      Neil hetkedel unustas Nora, et ta on veel laps. Unustas isa, ema, väiksema õe-venna, vanaisa ning pühapäevased sunniviisilised lõunad. Unustas kooli ja nunnad. Selles maailmas ja ajas olid vaid tema, Mario ja sinine taevas, mis vilksatas nende peade kohal laiuvate, üle Andaluusia vuhiseva sooja tuuleiili hällitatud oliivipuuokste vahelt.

      Nüüd tundus sellele idüllile äkiline lõpp saabuvat, nagu heal unenäol, mis magades naeratuse suunurkadesse toob, kuid ärgates pettumusest ohkama paneb.

      „Mario, kas sa usud saatusse?“ küsis tüdruk ootamatult. Endalegi imestuseks mõtles Nora esmakordselt millelegi sellisele. Tema jaoks olid olemas tänane päev ja möödunu, kuid saatust võis ennekõike siduda vaid tulevikuga.

      „Ah saatus,“ mühatas Mario. „Kas see, kui kirikus Jumala hoole alla usaldamisest räägitakse?“

      „Ei mina seda jaga, ma mõtlen lihtsalt s a a t u s ,“ venitas Nora.

      „Ega mina ka ei tea, kuid isa räägib alati, et meie ja Hispaania saatus on kindral Franco kätes,“ selgitas poiss.

      Nora ei mõistnud hästi. Paari kuu pärast neljateistaastaseks saav tüdruk oli selliseks aruteluks veel liiga noor. „Sa ei saa aru, mida ma mõtlen,“ lõi ta käega.

      Mario СКАЧАТЬ