Nora. Jan Beltran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tumerohelisest siidist külgkardinatega piiratud akent, mis avanesid imepisikesse sisehoovi maja taga. Saali üht seina kattis kogu ulatuses pooltühi raamaturiiul, mille keskele oli ehitatud kamin. Veidi eemal laiutas rohelise kattega piljardilaud, mis tegi ruumis liikumise peaaegu võimatuks – seina ja piljardilaua vahele jäi napilt pool meetrit.

      Kõikides magamistubades haaras suurema pinna enda alla lai massiivne säng, mille päitsi kohal rippus ristilöödud Jeesus. Kuid kipsist Jumalapoeg polnud magamistoa kauneim detail, selleks oli pehmetes toonides lillenikerdustega mööbel. Apelsinipunaseks toonitud mööblit kattis taimornamentikaga kangas, ka kappide uksed olid sellega kaetud. Igal magamistoal oli oma väikene rõdu, kuhu oli kuhjatud kõikvõimalikke potililli, mis põhjapoolsetel rõdudel hästi kasvasid, ent lõunapoolsetel kiiresti ära kuivasid ja koos pottidega prügi hulka lennutati või hoovi varjulisemasse kohta tõsteti.

      Maja külge oli ehitatud ka väikene abihoone, mille katuseterrassile pääses Bernardo ja Maria magamistoast. Seda umbes kolmekümne ruutmeetri suurust hoonet oli eelmine omanik kasutanud mööbli hoidmiseks. Bernardo isa oli maja ostes abihoones seisnud mööblitükid üle vaadanud, kuid midagi tarvituskõlblikku leidmata kõik mustlastele poolmuidu ära andnud.

      Maria Dolores ei mõelnud pikalt, mis selle tühja ruumiga peale hakata, ja lasi sinna paigaldada ühe suure pesuvadi – riiete ja laste pesemiseks. Samuti oli see hea koht, kus hoida lapsevankrit, purke, veinipudeleid, aga ka kõrvitsaid ning kartuleid, mida põllumehed otse värava taha tõid.

      Selguse huvides olgu lisatud, et Nora vanemad ei olnud pärit keskklassist, vaid vaesunud aadlike hulgast. Rikkusest pakatas rohkem Bernardo isa poolne suguvõsa, kuid ka Maria Dolorese kalakaupmeestest vanematel oli üht-teist kõrvale pandud, mida jaokaupa vanemalegi tütrele jagati. Kuid kodusõjajärgne virelemine andis tunda mõlemas suguvõsas ja sundis hoolikalt peseetasid lugema. Raha tühja auku loopida polnud kellelgi.

      „Jälle üks väljaminek juures!“ hüüatas Bernardo isa Manuel, kui uudis järgmise lapselapse sünnist temani jõudis.

      „Rohkem seda ei juhtu,“ lubas apteeker isale. Vanamehel endal oli peale poja ja tütre veel kaks last, keda ta iial omaks ei tunnistanud. Manueli vemmeldav kuum veri ei tahtnud jahtuda ka austusväärsete aastate saabudes.

      Peagi pärast venna sündi pandi Nora kooli, kus katoliku nunnad korda hoidsid ning kirjutamist, lugemist, arvutamist ja jumalasõna õpetasid. Norale koolis meeldis, kuid rohkem pakkus talle huvi kooliteele jäänud Alcázari aedades jalutamine. Purskkaevude ja roheliste põõsaste vahel silgates võis ta tunda end printsessina. Koolis pidi aga olema tähelepanelik, vagur ja hoolikas. Seda oli isa Norale mitu korda valjult meelde tuletanud.

      Bernardo

„Ma pesen sinust mustuse ja häbi välja! Sa väike lits!“

      Ühe tavalise koolipäeva lõpus läks Nora nagu ikka Alcázari parki. Põõsad olid seal naljakalt kandiliseks pöetud ja moodustasid labürinte ning mustreid, palmid olid kõrgemad kui majad ja polnud ka käratsevat rahvamassi. Mööda parki jalutades ja ümbrust uurides peatus Noral pilk ühel sama vanal poisil kui ta isegi. Tõenäoliselt poleks Nora teda muidu märganud, kuid noore isanda jalgratas pakkus tüdrukule huvi. Poiss seisis keset kõnniteed ja kiigutas ratast käekõrval edasi-tagasi. Tema ilme oli rahulolev ja isegi tähtis – silmad särasid ja suunurgad olid kergelt üles veetud.

      „Kas see on päris uus jalgratas?“ päris Nora. Ta pani koolikoti põõsa juurde maha ja astus sammu lähemale.

      „Muidugi on see uus!“ hõiskas poiss ja lisas, et ema ei luba sellega tänaval sõita.

      „Ah nii…“ poetas Nora arglikult. Tal oli kange tahtmine seda ilusat läikivat sõiduriista puudutada.

      „See on Ameerikas tehtud,“ teatas poiss.

      Nora vaatas poissi ja jalgratast.

      „Tahad sõita?“ küsis poiss. Pikemalt mõtlemata tõrjus Nora: „Ei-ei! Ma ei oska.“ Ta tundis hirmu, et kukub, lõhub jalgratta ära, riided saavad mustaks ja poisi ema kindlasti pahandaks. Nora oli märganud, et noormehe ema seisis paarkümmend meetrit eemal, vestles ühe eaka senjooraga ja heitis kiireid pilke aeg-ajalt ka poja suunas.

      „Mario!“ hõikas naine. „Kui su sõber tahab rattaga sõita, siis palun käitu viisakalt ja ära ole kade.“

      Selle peale Mario noogutas. Ta polnud kade. Poisi lahkes ja sõbralikus ilmes oli viisakust.

      Nora naeratas. „Mõni teine päev,“ sõnas ta ja lasi käega üle sadula. Siis haaras ta koolikoti sangast, et koju rutata. Kell oli tõenäoliselt juba kolm.

      „Oota,“ ütles Mario. Ta pani ratta ettevaatlikult heki najale püsti, jooksis ema juurde, pistis käe tolle käevangus olevasse kotti ning tõmbas välja pudeli Coca-Colat. Ka see oli Ameerikast. Poisi silmad sädelesid. Nora juurde jõudes sirutas ta käe pudeliga pikalt ette.

      „Võta, see on sinule!“ vuristas ta ühe hingetõmbega.

      Tüdruk ei teadnud, mida teha. Sirutada ka käsi ja haarata pudelist? Keelduda viisakalt?

      „Tee see lahti, joome koos!“ pakkus Nora, kui oli veidi järele mõelnud. Ta tundnuks siirast rõõmu, kui oleks saanud seda poisiga jagada.

      „Mul ei ole avajat,“ sõnas Mario kulmu kortsutades. „Aga see pudel on sulle. Mul on kodus veel.“

      Nora võttis pudeli vastu ja tänas, endal silmad häbelikult kõnniteele kinnitatud. Ükski teine poiss polnud talle kunagi midagi kinkinud. Õigemini olid ainukesed kingitused tema elus olnud kolmekuningapäeval saadud mänguasjad, mis vanemate arvates talle meeldima pidanuks. Nora neist erilisse vaimustusse siiski ei sattunud. Millegipärast olid ema ja isa kindlad, et suure peaga nukud, trumm või üleskeeratav lind, kes tärisedes kohapeal paar-kolm tiiru tegi, lapsele rõõmu valmistavad. Norat võlusid hoopis lihtsamad asjad: märgid, vana käevõru või lehekülg välismaisest ajakirjast.

      Mario võttis ratta leistangist kinni ja tõmbas selle heki najalt hooga püsti.

      „Ma pean nüüd minema. Teine kord näeme siin,“ lubas ta ja viipas käega Alcázari lossi poole. „Ma elan selle maja taga,“ lisas poisike, istus ratta selga ja läinud ta oligi.

      „Selle maja taga…“ kordas Nora endamisi.

      Tüdruk pistis koolapudeli kotti ja hakkas pargi väljapääsu poole astuma. Uus tutvus pani südame kergelt põksuma ja kiskus suu naerule.

      Jõudnud koju, kuulis Nora ema, kes ülakorrusel noorema õega kõneles, ja ühtäkki tundus tüdrukule, et tal ei olegi kellegagi oma rõõmu jagada. Nora läks kööki, avas pudeli ja jõi. Tumemagus jook kihises mõnusalt suus ja libises kurgust alla, kippus suunurkadest välja nirisema ja sundis silmi sulgema. Just midagi sellist oligi ta ette kujutanud – magusat, meelierutavat ja salapärast. Paari-kolme joogikorraga oli pisike pudel tühi ja Nora pani selle kolksatusega köögilauale. Kõhus surises ja süda lõi kiiremini kui tavaliselt.

      „Nora! Kas sina?“

      „Mina, ema!“ hüüdis tüdruk, mõtted veel Mariol ja kingitusel.

      „Vaheta riided ära!“ kostis ülevalt ema hääl, mille iga nooti Nora tundis. See äratas teda hommikuti, pani naerma ja vahel sundis ka tõsiseks.

      „Jah!“ kuuletus Nora, samal ajal kaaludes, mida pudeliga teha. Kahju oli seda ära visata. Ta läks söögituppa, avas ettevaatlikult uhkete klaasustega puhveti ja pani pudeli portselanist supitirina СКАЧАТЬ