Kohtumine keskööl. Sondra Tabit
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kohtumine keskööl - Sondra Tabit страница 5

Название: Kohtumine keskööl

Автор: Sondra Tabit

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789949496174

isbn:

СКАЧАТЬ oli teda hoiatanud, et tal hakkab oma õhukeses mantlis külm, kuid Vic ei kuulanud teda. Ja kust oleks ta pidanud teadma, et niimoodi õega lobisema kukub, et viimasele bussile hiljaks jääb? Aga oleks pidanud. Ja ikkagi, mida ta nüüd tegema peab?

      Ta vaatas ringi. Mitte ühtki hingelist. Ainult tema…

      “Nii nagu alati, üks ja sama repertuaar,” oleks isa ütelnud.

      Vic mõtles kurvalt, et veel mõni hetk – ja lahendus tuleb iseenesest. Ta peab õe juurde tagasi minema, pääsu ei ole. Sest varbad ja sõrmed hakkasid tasapisi jääpurikateks muutuma.

      Vic ohkas lootusetult ja pööras selja bussipeatust tähistavale märgile. Ööbimine Amisi majas oli möödapääsmatu. Hea veel, kui saaks vältida kohtumist majaperemehe endaga.

      Ootamatult kuulis Vic mootorimürinat. Peas süttis argliku tulukesena lootus: järsku on see buss? Plaaniväline buss, mis tuleb keskööl? Ei, vaevalt küll, kuid tasub siiski järele uurida. Seda Vic ka tegi. Lootuskiireke kustus samas. Vicist sõitis mööda auto, kallis ja ilus, selline, mida ta ei olnud näinud ei Willhase’is ega ka Pingtone’is.

      Ilmselt on juht Pingtone’is läbisõidul, eeldas ta. Mõnest suurest linnast, mida Vic kunagi näinud ei olnud. Ta ohkas veel kord, mõeldes linnadest ja kavatses juba minema hakata, kui auto järsult peatus.

      Autouks avanes ja sealt ilmus välja suures karusnahkses mütsis pea.

      “Miss!” hüüdis pea mehe häälega.

      Vic muutus tähelepanelikuks. Isa oli teda keelitanud, et ta mitte kunagi tundmatutega niisama vestlema ei hakkaks ja nüüd piinasid Vici kahtlused. Kas vastata või mitte välja teha? Ära minna – see oleks väga ebaviisakas, sest peale tema ei olnud siin mitte kedagi. Järsku on inimesel abi vaja? Kuid isa… Tema ilmselt tütre käitumist heaks ei kiidaks. Kas vastata talle või ära minna?

      “Kuulge, miss! Ehk ütlete mulle, kuidas Willhase’i jõuda?” pöördus karusnahkne pea uuesti tema poole.

      Tuleb vastata, otsustas Vic. Mis selles halba on, kui möödasõitjale teed näidata? Seejuures mitte lihtsalt teed, vaid teed oma kodukülla. Ikka veel kõheldes lähenes Vic autole. Pea taga, mis autoaknast paistis, oli näha ka keha, kusjuures väga sihvakas noor keha liibuvas jopes, mida oli raske soojaks nimetada. Sissesõitnu, veendus Vic. Ainult sissesõitnu võib panna selga sellise jope, sest ei ole kursis külmadega, mille poolest Pingtone kuulus on.“Tere õhtust!” tervitas ta arglikult noormeest, kes autost väljus.

      “Pigem ööd,” naeratas tundmatu. Tal oli ilus naeratus, samas kuidagi naiselik. Kitsad huuled, suured sügavad, halli või helesinist värvi silmad. Vic ei suutnud täpselt kindlaks teha, mis värvi just. Suur nina pisut terava tipuga. Üldiselt – ilus poiss. Vicile tundus ta kuidagi tuttavana. Ta oleks nagu kusagil seda noormeest näinud. Tegelikult on see välistatud. Ta ei käinud ju kusagil peale Pingtone’i. Mees aga ei ole ilmselgelt Pingtone’ist, veel vähem Willhase’ist.

      “Kas teile meeldib jalutada mööda öiseid tänavaid?” pilgutas ta Vicile silma.

      “Ei.” Ta osutas oma raamatuid ja toiduaineid täis kotile. “Mulle meeldib hilineda viimasele bussile.”

      Tundmatu naeratas tema nalja hinnates.

      “Tundub, et te ei kaota mingis olukorras naljasoont.”

      “Püüan,” vastas Vic pisut kohmetult.

      Tundmatu rääkis temaga nii, nagu varem ei olnud temaga rääkinud mitte keegi. Võib-olla sellepärast tundis Vic mingit erilist kergust, justkui ei suhtleks nägusa noormehega mitte tema, vaid mingi romaanikangelane nendest romaanidest, mis tema kotis olid.

      “Muide, kuhu te lähete?” tundis noormees huvi. “Ehk saan bussile hilinenud veetlevat kesköist hulkurit kuidagi aidata?”

      Veetlevat kesköist hulkurit! Keegi polnud kunagi Vici kohta niimoodi ütelnud. See oli imeline ja samas kummaline. Vic vaatas tundmatut tähelepanelikumalt, püüdes tema silmist välja lugeda, mida mees temast tegelikult arvab. Kuid mehe silmad olid külmad ega väljendanud suuremat midagi.

      “Willhase’i,” vastas Vic ebakindlalt. “Ma võin teile teed näidata.”

      “Suurepärane,” elavnes tundmatu. “Ma viin teid Willhase’i, teie aga näitate mulle teed… Andke oma kott.”

      Ta haaras Vici käest koti nii kiiresti, et tütarlaps ei jõudnud ettepanekuga nõustuda ega ka ära ütelda.

      “Ja istuge autosse. Siin on soe ja mugav. Ma näen, et teil on jõudnud juba külm hakata.”

      Vicil jäi vaid üle otsusekindlale võõrale alluda. Kuid ta ei olnud pettunud: autos oli soe ja mugav. Tundus, et selle omanik paistis silma korralikkuse poolest: auto istmed olid puhtad ja salong lõhnas millegi magusa järele. Vic nuusutas.

      “See on õhuvärskendaja,” selgitas mees, nähes, kuidas Vic sõõrmeid liigutas. “Persiku lõhn. Jumaldan mingit lõhna autos. No nii, kas sõidame?”

      Mees asetas oma hoolitsetud käed autoroolile ja vaatas Vicile otsa. “Niisiis, edasi Willhase’i!”

      Vic noogutas. Vaatamata sümpaatse ja galantse noormehe seltskonnale ei tundnud ta ennast mugavalt. Isa läheb vist hulluks. Viimane buss on juba kohal ja ta mõistab, et Vic tuli Willhase’i mõne muu transpordivahendiga. Aga kuidas ta isale selgeks teeb, miks ta tundmatu autosse istus?

      Võõras tunnetas Vici pinget.

      “Kas miski on korrast ära?” tundis ta huvi. “Te vist kardate mind? Pole vaja,” lausus ta, suutmata ära oodata Vici vastust. “Kas ma siis näen välja nagu vampiir, kes otsib oma ohvreid Pingtone’i tänavalt?”

      Vic naeratas ja raputas pead. Ta oleks väga tahtnud, et mees näeks temas täiskasvanud ja arukat tütarlast.

      “Ei, ei ole. Ma lihtsalt… ma mõtlen isast. Ta ilmselt muretseb sellepärast, et mind ikka veel kodus ei ole.”

      “Ärge muretsege,” teatas võõras veendunult. “Ma annan gaasi ja me jõuame suurema vaevata sellest teie bussist ette.”

      Oma sõnade kinnituseks lisas ta kiirust.

      “Muide, kuidas teie nimi on?”

      “Vic… Victoria Miggels. Aga parem Vic või Vici. Ma ei armasta eriti oma täisnime,” tunnistas Vic.

      “Minu meelest suurepärane nimi. Victoria!” lausus noormees mõnuga. “Võit. Aga mina olen Gabriel. Sõprade jaoks lihtsalt Gab või Gabi. Ja mina armastan oma täisnime,” ta pilgutas Vicile silma, “kuid lühem variant on siiski etem.”

      Vic muutus pisut julgemaks. Soe ja mõnus atmosfäär sulandas ta endasse ja ta tundis end hulga vabamalt. Pealegi oli Gabriel lubanud bussile järele jõuda. Jumal seda teab, järsku tulebki see tal välja. Sel juhul pole tal vaja isale selgitada, millega ta Willhase’i tuli. Tõsi, Vic ei valetanud kunagi. Kuid keegi ei sunni ju teda valetama. Ta võib lihtsalt rääkimata jätta, et ta bussi peale hilines.

      “Kas Willhase’is elab keegi teie sugulastest?” küsis Vic Gabrielilt.

      “Pigem elas. Minu vanaisa. Ta suri mõni aasta tagasi. Võib-olla te tundsite teda? Tema nimi oli Olaf Lancket?”

      “Olaf СКАЧАТЬ