Kohtumine keskööl. Sondra Tabit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Willhase’i tagasi. Aga sinu Amise… Sinu Amise teeb ta pulbriks.”

      Annabel pööras ehmunult ringi. Fred ei teadnud seda, et Amis tema tütart peksab. Kui see oleks välja tulnud, oleks ta tõepoolest Annabeli Willhase’i viinud. Seda kartis Annabel rohkem kui mehe peksu. Pingtone’is oli tal vähemalt mingigi lootus. Lootus sellele, et ta leiab kunagi tasuvama töö ja võib mehe juurest ära sõita, et oma elu elada. Kuid need fantaasiad olid nii tontlikud, reaalsusest kaugel, et Vic ainult turtsatas õe argumente kuulates. Kuid isegi nüüd, püüdes Annabeli ehmunud pilgu, tundis Vic, et ei suuda isale täit tõde avaldada. See tõde oleks liiga valuline neile kõigile, välja arvatud muidugi Amis.

      Annabel mõistis õde sõnadeta ja tundis kergendust. Ei ütle. Igal juhul veel mitte. Aga Amisega saab ta kuidagi kokkuleppele. Mees lubas ju, et see on viimane kord.

      “Ehk räägid, kuidas te elate?” päris ta õelt arglikult. “Kuidas isa? Mida uut kuulukse?”

      “Sa ju tead, ega Willhase’is palju uudist ole. Eriti talvel,” venitas Vic virila naeratuse saatel. Ta ei suutnud kuidagi heita peast mõtet, et õde peab pidevalt oma mehe rünnakuid taluma.

      “Külm ja igav. Aga Anna korraldas eile ennustamise. Ja taro kaardid näitasid, et mind ootab tohutult ebameeldivusi. Ja veel mingi nõiutud kallim,” Vic punastas talle aknaavas viirastunud mehe siluetti meenutades. Praegu tundus kõik talle äärmiselt rumal.

      Annabel märkas, et õe põsed värvusid roosaks ja ta tõlgendas seda omamoodi.

      “Miks sa punastad? Kas keegi on silmapiiril? Kas keegi külapoistest?” puistas ta õe küsimustega üle.

      Vic lõi tusaselt käega.

      “Ah, jama! Kas sa tõesti arvad, et kellessegi neist võiks armuda? Ainus normaalne noormees on Peter. Aga tema on Menasse armunud. Pealegi, ega mind tema poole tõmbagi.”

      “Aga Bobby Smartch? Sa ju rääkisid, et ta lööb sulle külge.”

      “Bobby?”

      Vic vaatas õele niimoodi otsa, nagu oleks talle suudlemiseks konna pakutud. “Oled sa hulluks läinud! Mind ajab see Bobby-Schmobby marru!”

      Püüdnud kinni õe pilgu, puhkes Annabel naerma. Ta viskas õele pajalapi, millega ta panni saba oli hoidnud, ja hüüdis:

      “Püüa!”

      Vic püüdis lapi kinni, Annabel aga oigas, lämbudes naerust:

      “Kujuta ette, et see on pulmakimp.”

      “Või veel!” pahandas Vic ja saatis pajalapi tagasi. “Kas sa tõesti arvad, et abiellun Bobbyga?”

      “Bobby-Schmobbyga! Sinust saab missis Bobby-Schmobby!” ei taltunud Annabel ja lõkerdas nagu plika.

      Vic meenutas kurbusega aega, mil Annabel veel Willhase’is oli elanud. Nad naersid ja naljatasid sageli. Praegu oli õde endise Annabeli moodi, muretu ja lõbus. Tõsi, halvasti retušeeritud sinikas silma all ja pisaratest pundunud silmad andsid tunnistust elust, mida ta elas Pingtone’is. See kontrast – erinevus endise ja praeguse Annabeli vahel – muutis Vici süngeks.

      “Mul on sinu jaoks midagi,” meenus Annabelile ja ta väljus kiiresti köögist.

      Varsti tuli ta tagasi väikese laekaga. Vic mäletas seda laegast hästi. Selles hoidis Annabel oma väärisasju: mõnda paari kõrvarõngaid ja kolme sõrmust, kahte hõbedast ja üht kullast sõrmust salapärase sinise kiviga, mille nimetust keegi ei teadnud. Sellel kivil oli üks omadus: see ise oli läbipaistev, aga sisemuses paistsid kuldsed, jumal teab kuidas tekkinud soonekesed, mis sarnanesid kergelt läbipõimunud niitidele.

      Annabel võttis laekast kuldsõrmuse. Tundus, et ta ei kandnud seda – sõrmus paistis täiesti uuena. Kuld hiilgas, aga salapärane sinine kivi sädeles laes särava kunstpäikese käes.

      “Oh sa!” vaimustus Vic.

      Ta oli ka varem seda sõrmust näinud, kuid millegipärast palus Annabel sellest isale mitte rääkida.

      “Kust sa selle said?”

      Annabel istus toolile õe kõrval ja naeratas kurvalt.

      “Sina peaaegu ei mäleta ema, olid ju veel päris pisike. Aga mina mäletan hästi seda päeva, kui ta meie juurest ära läks,” lausus ta kurvalt. “Ema korjas kiiresti asjad kokku. Ta isegi ei näinud, et ma teda jälgisin. Seisin nurgas ja nutsin vaikselt, vaadates, kuidas ta meie elust kaob. Kui ema mind märkas, lähenes ta mulle, kallistas mind ja ütles: “Ära nuta, tütreke, ma tulen kindlasti tagasi!” Kuid mina mõistsin, et ema lahkub igaveseks. Sundisin end pisaraid pühkima ja emale naeratama. Ma ei tahtnud, et jääksin talle meelde nutvana. Siis võttis ema sõrmest sõrmuse ja sirutas minu poole. Ta ütles: “Võta see. Ja ära näita isale. Ta on minu peale väga vihane ja parem on, kui ta ei tea, et sul on minu kingitus.” Kõik need aastad hoidsin ma sõrmust ja pole seda peaaegu kandnudki. Aga nüüd saan aru, et ilmaasjata. Seda oleks tulnud kanda.”

      Annabel ohkas. Vic nägi tema silmis tardunud pisaraid. Ta mõistis, kui raske on õel ema kingitusest lahkuda ja oli valmis sellest loobuma, kuid õde taipas tema kavatsust ning ennetas tagastamist, öeldes:

      “Ära mitte mõtlegi vaielda. Ma otsustasin täna. Tunnen, et pean selle ära andma. Sulle on see vajalikum. Ära küsi, ma ei tea isegi, kust see tunne. Tahan lihtsalt, et sul oleks mingi mälestus meie elust… Ma tahan, et sul oleks midagi mälestuseks minust ja meie emast. Tunne on selline.”

      “Noh, ega me sinuga viimast korda kokku saa,” naeratas Vic õele. Ta imetles sõrmust ja pani selle oma sõrme.

      “Täpselt paras!”

      “Mulle oli see pisut väike,” märkis Annabel ilma igasuguse kahjutundeta.

      Nad istusid veel kaua köögis. Vic vitsutas maitsvaid pirukaid ja lobises õega. Alles siis, kui pimenes, meenus talle isa, kes arvatavasti muretses, kuhu ta nii kauaks on jäänud. Viimane buss Willhase’i väljus poole tunni pärast. Vic riietus kiiresti ja jätnud õega hüvasti, jooksis majast välja.

      Amist ei olnud ikka veel. Ilmselt oli ta läinud järjekordse armukese manu ega tule ööseks koju. Annabel nutab jälle terve öö, niisutades pisaratega patja. Vic tundis, kuidas kurbus teda jälle haaras. Ja mitte ainult kurbus. Jäise, läbilõikava tuulehoo tõttu puges hinge ka ärevus.

      “Pagan võtaks!” hüüatas Vic, nähes, kuidas autobuss kärmelt käänaku taha kaob. “Oli seda nüüd vaja!”

      Südametäiega virutas ta jalaga lumehange. Lumi lendas igale poole laiali, sädeledes laternavalguses nagu teemanditolm.

      Vic analüüsis kujunenud olukorda ja leidis selles mõndagi häirivat. Esiteks – isa saab selle ööga juurde nii mõnedki hallid karvad. Usutavasti arvab ta, et Viciga on midagi juhtunud. Kui neil oleks elekter, võiks ta helistada. Kuid elektrit pole, sest isa pidas selle eest tasumist liiga kalliks.

      “Meie eellased elasid elektrita ja neil polnud häda midagi. Tähendab, ka meie saame ilma hakkama.”

      Milline rumalus!

      Teiseks – pöörduda tagasi õe juurde ja kohtuda seal Amisiga, sellele ei tahtnud Vic mõeldagi. Tõsi küll, Amis tõenäoliselt ööbib mõne sõbranna juures. Kuid kui midagi untsu peab minema, siis see untsu ka läheb. СКАЧАТЬ