Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle organiseerimisega, siis Raivo oli kohtunud ka eraviisiliselt mõnede kaitseministeeriumi ametnike ja Gruusia armee ohvitseridega.

      Õlled jagatud, tahtis Kaspar kõnelema hakata, kui teda ennetas Verner Puhm: „Tänase kurvalt lõppenud mängu järjeks on, nagu mina aru saan, sõjalis-sportlik loeng, mille nimeks võiks olla Moskva Olümpiamängude loosung „Oo sport, sa oled rahu“. Igati sobilik pealkiri olümpiamängude avapäeval alanud sõja tagajärgede ja tagamaade kirjeldamiseks.“

      „Pigem on tänane õllelaud vabas vormis vestlusring, mille algatuseks meie Raivoga räägime kohapeal nähtust kuuldust,“ täpsustas Kaspar.

      Kõigepealt rääkis Kaspar Tallinnast Thbilisisse lendamisest, mis ei saanud ega saanud teoks. Kaks korda päevas oldi välja lendamas, aga minema saadi alles kolmandal päeval. Sellegipoolest olid eestlased esimesed, kes grusiinidele appi jõudsid. Teisiti öeldes, esimesed, kes julgesid oma reaalse kohalolekuga Gruusiat toetada. See andis grusiinidele meeletult jõudu ja usku tulevikku. Neid võeti vastu nagu kangelasi, kuigi nad ei olnud veel midagi teinud.

      Rahvas oli tegelikult šokis ega suutnud ise põgenikelaagrites hästi organiseeruda. Eestlased kehtestasid laagris elementaarse korra ja panid põgenikud endaga koos tööle.

      Thbilisis oli tunda hirmu agressiooni jätkumise võimaluse suhtes, sest Vene tankid olid kohati ainult kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Venemaa oli Lõuna-Osseetias kohalike löömameeste kätega läbi viinud etnilise puhastuse. Praktiliselt kõik grusiinid olid Lõuna-Osseetiast välja aetud, kaks kompsu käes. Nad kaotasid oma vara, mida olid aastakümnete tööga kogunud.Kaspar rääkis ka kummalistest ja tragikoomilistest seikadest, näiteks oli abistajatele määratud bussijuhist. Kui buss liikus ainult diiselkütte olemasolul, siis bussijuht töötas ainult õlle olemasolul. Korra sai bussijuhil õlu otsa keset sõitu Thbilisi kesklinnas. Bussijuht pidas bussi keset üht peatänavat kinni ja läks putkast õlut ostma. Teda ei huvitanud üldse selja taha tekkinud tuututav autode ummik. Ta ostis oma kolm purki õlut, tuli bussi tagasi, jõi värskelt avatud purgist suure sõõmu ning sõitis edasi. Reisikirjeldus oli huvitav ja värvikas.

      Nüüd tekkis Verner Puhmil kui kaitseliitlasest reservohvitseril sõjalise valdkonna küsimus: „Poliitilisest seisukohast on Venemaa seoses Gruusia sõjaga astunud sellisesse etappi, kus ükski rahvusvaheline kokkulepe ei ole nende jaoks siduv ja rahvusvaheliselt välja kujunenud tavadele sülitatakse. Mida muud olümpiamängude avapäeval sõja alustamine on. Nüüdsest maksab ainult jõud ja maffia stiilis ärikokkulepped. Tahangi Raivo käest küsida, kuidas Gruusia sõjavägi vaenlasega hakkama sai?“

      „Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata.“ Raivo pidas pausi ja korrastas peas mõtteid, et võimalikult selgelt küsimusele vastata. „Gruusia armee tuleb jagada kolme ossa. Missiooniüksustel on Iraagi missiooni kogemusi. Neid on umbes kaks-kolm tuhat meest. Teiseks on neil tegevarmee ja kolmandaks reservistid, kes mobiliseeriti sõja esimestel päevadel. Missioonimehed on täielikud profid, nende tegevus on äärmiselt tõhus. Nad vastavad igati NATO standarditele. Tegevväelased on suhteliselt kirju seltskond, alates lääne standarditel baseeruva väljaõppe saanud ohvitseridest ja lõpetades onupojapoliitika kaudu sõjaväelise ametikoha saanud tegelasteni. Samuti on kõikuv ajateenijate ettevalmistus.

      Reservväelased on Gruusias valdavalt kehvalt ettevalmistatud. Nende hulgas võis valitseda enam-vähem samasugune segadus, nagu me nägime põgenikelaagrites. Meie Kaitseliiduga võrreldava väljaõppe ja motivatsiooniga reservüksusi grusiinidel ei ole. Armee käitub kohati sama kaootiliselt nagu kogu Gruusia ühiskond. Üks drastilisemaid näiteid oli tankide mahajätmine Gori all, sest kütus sai otsa. Tangiti ainult niipalju, kui ülesande täitmise kohale jõudmiseks tarvis oli, mitte ei pandud paake täis, nagu sõjaolukorras tavaks.“

      „Nii et Venemaa sõitis lihtsalt ilma suuremate kaotusteta Gruusia armeest üle ja neil ei olnud mitte mingeid võimalusi vastu hakata?“ sekkus Margit Raivo jutu vahele.

      „Seda ma küll öelda ei tahtnud. Venemaa kandis tegelikult üsna suuri kaotusi ja arvestades grusiinide sõjatehnikat, oleks õige taktika ning korralikuma organiseeritusega olnud võimalik agressiooni vähemalt esialgu tõrjuda.“

      „Kas sa mõtled Roki tunneli õigeaegset õhkimist?“ küsis Andres.

      „Ka seda. Roki tunneli oleks saanud õhkida, sest Gruusia kontrollis või peaaegu kontrollis ühel hetkel tunneli lõunapoolset suuet. Tunneli õhku laskmata jätmine oli puhtalt poliitiline otsus, lootuses sõlmida relvarahu. Nagu me teame edasistest sündmustest, kasu sellest ei olnud.

      Gruusia oli oma aktsioonides algul edukas. Vaatame, kuidas sõda algas. Osseetide relvajõud tulistasid suurtükkidest Gruusia kontrolli all olevat territooriumi Osseetias ja seal baseeruvaid Gruusia rahuvalvajaid. Naiivne oleks arvata, et kui grusiinid poleks tulele vastanud, ei oleks sõda tulnud. Vaadake, mis kuupäeval sõda algas. Olümpiamängude avapäeval, mis summutas meedias sõja puhkemise uudist. Teiseks oli alanud Euroopas puhkuste aeg, mis välistas Euroopa Liidu kiire reageerimise Gruusia sündmustele. Kruvi oleks nii kaua keeratud, kuni vastase kannatus katkeb. Grusiinidel oli kannatust isegi uskumatult palju.

      Enne kui rääkida alanud lahingutest, tuleb vaadata, kes oli vastane. See ei olnud Venemaa regulaararmee. Vastas seisid Lõuna-Osseetia paramilitaarsed üksused ja Kaukaasia vabatahtlikud, keda oli relvastanud Venemaa. Need koosnesid Eduard Kokoitõ klanni võitlejatest, vene armeest erru saadetud sõjaväelastest ja igasugustest Kaukaasia palgasõduritest. Lisaks vene armee üksused, kes viibisid kohal rahuvalvajate sildi all.“

      „Teate ka, mis mees see Eduard Kokoitõ on?“ küsis Kaspar vahele. Kuna keegi kohe ei vastanud, vastas ta ise: „Eduard Kokoitõ on endine Osseedi maffia liider, kellele tehti FSB poolt pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda.“

      „Muuseas nõukogude ajal grusiinidel osseetidega mingisugust konflikti, nagu apsuatega, ei olnud,“ poetas oma mõtte vahele Andres.

      Raivo Paulus noogutas mõistvalt ja jätkas: „Nojah, see ongi kunstlikult loodud konfliktikolle. Lähme sõjaga edasi. Gruusia-poolse vastutegevuse alustamisel sai otsustavaks luureinformatsioon, et umbes 150 soomukit ja sõjaväeveokit Vene sõduritega lähenevad Roki tunnelile. Gruusia saatis oma eliitüksused rünnakule. Need olid väga efektiivsed. Peatselt kontrollisid nad Tshinvalit. Põhimõtteliselt purustati Kokoitõ paramilitaarsed üksused ja saadi kontrolli alla Roki tunneli suue. Kui nüüd oleks tunneli suue õhku lastud, oleks Venemaa pidanud vägesid juurde tooma kas õhudessandiga, idast läbi Tšetšeenia või läänest Abhaasia kaudu. Sellise logistika tingib kõrge ja läbimatu Kaukasuse mäeahelik. Igal juhul oleks Venemaal kulunud vägede juurde toomiseks aega. Selle ajaga oleks Gruusia jõudnud Kokoitõ üksused lõplikult neutraliseerida. Saakašvili kuulas liiga palju lääneriikide soovitusi ning allus nende survele ja jättis selle võimaluse kasutamata. Alati ei pea heaoluriikide soovitusi kuulama.“

      Raivo tõmbas hinge ja jõi suurema sõõmu õlut.

      „Kas see oligi Gruusia vägede edu lõpp?“ küsis Andres.

      „Ei olnud. Initsiatiiv anti ära Tshinvalist vägede väljatõmbamisega, sest loodeti läbirääkimistele. Kuni aga töötasid robotluurelennukid ehk troonid, olid Gruusia vägede kaitselahingud efektiivsed ja vaenlane kandis suuri kaotusi. Suurenenud vaenlase jõududele vastuhakkamiseks jäi aga eliitüksustest väheks. Lahingusse saadetud lisajõud ei olnud enam nii hea väljaõppega ega suutnud neile pandud ülesandeid korralikult täita. Reservistide hulgas tekkinud paanika ja eneseusu puudumine viis alla armee moraali tervikuna, mida võimendas omakorda kaos varustamises. Lisaks külvasid tsiviilelanikkonnas paanikat Vene lennukite õhurünnakud. Tulemuseks oligi Gori linna kaotamine ja Gruusia lahutamine kaheks osaks, tingitult Gruusia mägisest geograafiast. Mina arvan, et Eesti Kaitsejõud ja Kaitseliit oleks samasse situatsiooni sattudes suutnud seda vältida või vähemalt СКАЧАТЬ