Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See oligi esimene kergelt poliitiline teema. Varsti oligi jutt jõudnud koduse sisepoliitika arutamiseni.

      Otsa tegi lahti Verner Puhm.

      „Ma ei saa aru, miks Eesti Politsei neid vaeseid Woodstocki punkareid peab piinama. Andsid paarile marodöörile peksa ja siis. Need kuradi tolvanid olid selle igati ära teeninud. Kui ma oleks ründamise ajal Woodstockis olnud ja mul oleks relv kaasas olnud, siis saanuks iga vend, kes on aknast kahe jalaga põrandale jõudnud, kuuli.“

      Jutu otsast haaras kinni Andres Aavik, kes oli noores põlves ise ka punkar olnud.

      „Ise paljusi punkareid tundes, võin vanduda. Ükski punkar ei kanna pussnuga kaasas ega hakka kellegi nuga andma. Tagi küljest rabatud ketiga molli või kähmluses kätte juhtunud kaikaga vastu pead küll. Nuga on rohkem venelaste ja ka lõunaeestlaste relv. Küsisin Kojamehe käest, mis ta arvab. Ta ütles, et neile vennikestele ei tuleks iialgi pähe mõte nuga haarata.“

      „Muuseas, olin juba alates teisest ööst vabatahtliku abipolitseinikuna kaasas. Sündmustes osalejana on mul seda Woodstocki janti kummaline vaadata. Algaja abipolitseinikuna jäi mul politsei tööst hea mulje. Kuni selle Ganini pussitamise uurimiseni tegutseti kindlameelselt. Seda naljakam on hakata Venemaale mett moka peale määrima, kui enne on Eesti huvisid kindlalt kaitstud, ja on selge, et Woodstocki kaitsjate hulgast pussitajat otsida ei ole mõistlik,“ läks Kaspar veidi endast välja.

      „Politseil ja kohtutel on alatasa see jama, et pisisulide sigaduste üle karjuvad kõik meediakanalid, aga tõsine pätt käib, nagu aus mees muiste, linna peal ringi,“ poetas Rainer baarileti tagant vahele.

      „Vanasõna, et väiksed sulid võllas, suured sulid tõllas, jääb aegade lõpuni toimima,“ vastas Andres teistele ja lõi tüdinult käega.

      See oli Raineri üks lemmikteemasid, sest seadusesilm vaatas teda, väikese keldribaari omanikku kui potentsiaalset väikest suli.

      Andres jätkas: „Ganini pussitamisega on hoopis teine lugu. Siin hakkavad kaasa mängima mingid segased tegurid. Kuidagi vägisi määritakse neile punkaritele kuritegu kaela. Milleks muidu neid nii kaua vahi all hoiti. Ma arvan, et neid survestati üles tunnistama kuritegu, mida nad sooritanud pole. Samas tundub mulle, et tegelikku tapjat üldse ei otsita. Nagu Kaspar enne märkis, on see muret tekitav suunamuutus. Kui peagi algavatel marodööride kohtuprotsessidel saab valdavaks karistuseks rahatrahv ja väga jõhkrate vandaalitsejate ning varaste jaoks tingimisi vanglakaristus, siis on meil muretsemiseks põhjust kuhjaga.“

      „Jumala õige jutt,“ kiitis Verner takka. „Need raiped saavad ainult julgust juurde ja on veel ülbemad kui enne. Kahjusid ei suuda need sitapead niikuinii oma elu lõpunigi kinni maksta. Mis jääb meile, ausatele kodanikele? Kurat, kui varas ja vandaal saab sama palju trahvi kui korralik inimene lahtise turvavööga sõidu eest, siis tunnetab inimene omal nahal ebaõiglust ja hinge sigineb tühjus. Mõni ime siis, et inimesed enam oma riiki ei salli.“

      Ennast jutuga üles kütnud Verner jõi lonksu õlut ja jätkas veidi rahulikumas toonis: „Andres, tahaks väga küsida, mis sa arvad sellest Tallinna korraldatavast Kodurahu ümarlauast?“

      „Mis siin ikka arvata. Tüüpiline kesikute propaganda, mis on suunatud nende venelastest valijatele. Täiesti ühekülgne seltskond, mis koosneb erinevatest Vene impeeriumi meelsetest rühmitusest ja mõnedest eesti ullikeste organisatsioonidest. Et osalejad esindavad vaid väikest osa Eesti ühiskonnast, siis ei ole see üritus eriti tõsiselt võetav,“ vastas Andres selle teema vastu erilist huvi üles näitamata.

      Kohe täiendas Kaspar Andrest oma arusaamisega: „Kodurahu ümarlaud on minu meelest ehtne rahvuste vahelise vaenu külvamise koht. Ehe näide, kuidas Keskerakond juba vaibuvat konflikti püüab elus hoida. Keskerakond on oma Kodurahu ümarlauaga nagu arst, kes vaatab paranevat haava ja arutleb. „Pealt oleks nagu enam-vähem paranenud, aga sisse ju ei näe. Äkki on seal sees mingi mädakolle, peaks haava lahti käristama ja vaatama.“ Käristabki, aga enne käristamist jätab igaks juhuks käed desinfitseerimata.“

      „Väga tabavalt öeldud,“ on Verner vastusega päri. „Pärast selliseid tõsiseid sündmusi nagu pronksiöö, on ühiskonna mürgitamine võrdne kuriteoga.“

      „Ma lugesin hiljuti lehest, et Keskerakonna populaarsus on eestlaste hulgas tugevasti langenud,“ sekkus juttu Rainer baarileti tagant.

      „Ärge unustage, et valijal on haugi mälu,“ torkas Andres vahele kergelt masendunud häälega. „Järgmiste valimiste saabudes on jälle kõik nõukaaja nostalgias pensionärid ja muidu saamahimulised või kade-tigedad kesikuid toetamas. Kui peaks veel majanduskriis puhkema, jumal hoidku selle eest, siis võib nende arv kahekordistuda.“

      Järgmise repliigi poetas Rainer leti tagant: „Poisid, mis te nutate. Kõik läks ju päris hästi, Pronkssõdur surnuaias, linn jälle korda tehtud, vandaalitsejad ootavad oma karistusi ja olukord on üsna rahulik.“

      „Läks jah hästi, kuid üle noatera,“ polnud pessimism Rainerile vastanud Andrese häälest kadunud. „Loomulikult olen oma riigi üle uhke, et kõik õigesti tehti. Poleks me õigel ajal sammast eemaldanud ja uuesti püsti saanud, mine tea, kuidas siis oleks läinud. Kõige hullem oleks olnud hakata 26. aprilli ja 9. mai vahel mingit „Kodurahu ümarlauda“ pidama. Murelikuks teevad mind aga rahvusvaheliste organisatsioonide reageeringud.“

      „Sa mõtled Euroopa Liitu ja NATO-t?“ küsis Verner.

      „Jah, nemad põhiliselt. Muud on ka olulised, aga need mõjutavad lõpplahendusi vähem. Maailma suurriikide seisukohad on ka tähtsad,“ vastas Andres.

      „Eesti saatkonna piiramise ja lõpuks veel suursaadiku ründamisega keeras Venemaa vindi üle ja paljudel häbelikult nurka tõmbunud lääneriikidel tuli väärikuse säilitamiseks suu lahti teha,“ lisas Verner.

      „Võib olla mõne riigi jaoks ei olnud see veel piisav,“ sekkus vestlusse Kaspar teistega võrreldes suurema noorusliku õhinaga. „Rootsi suursaadiku autol keerati peegel küljest ja autot loobiti kättejuhtunud asjadega. See mõjus otsese põhjuseta suvalise riigi ründamisena, sest Rootsi ei olnud konflikti osaline. Need, kes enne vait olid, samastusid nüüd Rootsiga ja tunnetasid seda kui kaudset rünnakut enda vastu. Õnneks päris lömitajaid lääneriikide hulgas ei olnud.“

      „USA toetas meid vähemalt kiiresti ja kindlasõnaliselt,“ lisas Verner. „NATO toetas meid samuti selgelt ja tõi sisse kübersõja mõiste. NATO küberkaitse keskuse loomine Eestisse on ka selge toetuse märk, kuid see ei anna veel väga suuri julgeolekugarantiisid. Tõsine julgeolekugarantii Eesti jaoks oleks NATO õppe- või treeningkeskus Ida-Virumaal, kus alaliselt baseeruks vähemalt paarsada NATO sõdurit.“

      „Bush on teada-tuntud konservatiiv ja tema administratsiooni käitumine oli oodatav. Tulevikku vaadates ei pruugi asjad nii head olla. Järgmise aasta lõpus tulevad USA-s presidendivalimised ja kes siis presidendiks saab, ei ole teada.

      Mida suurem on NATO füüsiline kohalolek Eestis, seda keerulisem on Venemaal meie maal midagi korraldada.“

      Andrese viimaste sõnade taustaks kostis kauget kõuekõminat. Ilus soe suveõhtu hakkas tormiseks kiskuma.

      Juttu sigines väike paus ja mehed rüüpasid õlut.

      Esimesena tegi suu lahti Kaspar: „Andres, sa rääkisid, et see Euroopa Parlamendi toetav avaldus ei tulnud just lihtsalt ega iseenesestmõistetavalt.“

      „Ei tulnud jah. Ühel koosviibimisel rääkis Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam pikalt, kuidas toetusavaldus sündis. Kui teid huvitab, võin teha lühikokkuvõtte.“

СКАЧАТЬ