Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele. Kadri Mölder
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele - Kadri Mölder страница 9
Название: Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele
Автор: Kadri Mölder
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Здоровье
isbn: 9789949383047
isbn:
Esimene aasta taastumiskursusel muutis Henri jaoks väga palju. Kevadeks oli paranenud liikumine ja nii vaimne kui füüsiline vastupidavus. Mälu hakkas vaikselt taastuma, just selles osas, mis puudutas elu enne õnnetust. Tekkis harjumus päevaplaan ja kohustused kirja panna. Henri sai juurde julgust oma arvamust avaldada, soove väljendada ja tegevusi algatada. Tekkisid soovid ja eesmärgid, mida toetasid Henri sisemine motivatsioon ning hea huumorimeel. Õigeid kohti otsides on jõudnud Henri korra ka Arhailise Meestelaulu Seltsi laulma.
Teine aasta Astangul kulges juba kergemalt ja selgemate sihtidega ning praegu on Henri ja tema vanemate argipäev hoopis midagi muud, kui mõni aasta tagasi. Henri suhtleb arusaadavalt, on kohanenud oma päevaplaaniga ja suudab märkmiku abil asju meeles pidada. Kuid mis peamine, ta oskab taas unistada. Henri loodab, et ühel ilusal päeval saab ta jälle tegeleda oma armastatud hobidega, nagu sepatöö ja rollimängud, ning leiab kaaslase, kellega koos õnnelik olla. Ühelt tõeliselt päikesepoisilt vähemat ei ootakski.
Ema kommentaar
See aeg, mis Henri õnnetusele järgnes, on võrdne leinaajaga. See on lähedaste jaoks üks ühele sama, sest sisuliselt oled sa oma kalli inimese kaotanud sellisena, nagu ta varem oli, millisena sina teda teadsid ja tundsid. Jah, haiglas lebas küll su oma laps, aga ajukahjustuse tõttu olite tegelikult tagasi alguses, ja täpselt sellist inimest, nagu ta varem oli, enam tagasi ei saa. See lein tuli lihtsalt läbi elada. Teisiti pole võimalik edasi minna.
Mul on väga hea meel, et kõik Henri sõbrad ja tuttavad on alles, keegi pole eemale tõmbunud ega ära kadunud. Loomulikult on enamikul tänaseks oma pere, paljud on välismaale kolinud, kuid siiski hoitakse arvuti vahendusel kontakti ning vähemalt Henri sünnipäevadel on sõbrad kohal. Aitäh neile selle eest.
Ma mõistan, et inimestel on vahel ebamugav ja nad on kohmetud, sest ei oska erivajadusega inimesega käituda ega suhelda. Täpselt samuti mõistan ma haiglates neid arste ja hooldajaid, kelle käitumine ja suhtlusstiil küsimusi tekitab. Aga ma palun mõista ka meid, kannatanu lähedasi. Siiras ja soe suhtumine, südamest abi pakkumine ja hea sõnaga toeks olemine on kõik, mida selles olukorras oodatakse.
Isa kommentaar
Henri oli enne õnnetust nutikas poiss, kes alati leiutas millegi tegemiseks lihtsaima viisi. Lausa mõne seadme või masina, mis elu kergemaks tegi. Mul on hea meel, et teotahe ja leidlikkus pole temast kadunud. Kui me nüüd midagi koos teeme, näiteks aeda värvime või kiviteed laome, siis Henrile meeldib teha enne ja pärast fotosid. Et oleks hästi näha, kui suur töö tehtud sai.
Pärast seda, kui Henri hakkas Astangu keskuses käima, on meie elu läinud oluliselt lihtsamaks. Üks asi on poja areng, aga teine minu ja abikaasa elukorraldus. Kuna Henri on nüüd tööpäevadel õppetegevusega hõivatud, saame meie taas tööd teha. Ka ühiseid tegevusi on kergem korraldada, kui pere ühel ajal kodus kokku saab. Väga kasulikud on olnud Astangu keskuses peetud perevestlused. Iga korraga saavad sihid selgemaks ja jõudu tuleb juurde.
Lisaks tavapärasele taastusravile oleme abi saanud ka Tiibeti massaažist. Henri tervis on selles mõttes hea olnud, et viirushaigused pole teda kimbutanud ning ta saab Astangu keskuses täielikult õppetööle pühenduda.
Henri ja taastumiskursus
Henri jõudis Astangu keskusesse täpselt õigel ajal. Kui sageli on näha, et kliendid ja nende lähedased on pikalt olnud teadmatuses ja segaduses või pole mõnel muul põhjusel õiget abi üles leidnud, siis Henri puhul oli kõik kulgenud õiges järjekorras. Vajalikud etapid olid läbitud ning 2012. aastal, poolteist aastat pärast õnnetust, jõudis Henri meie keskusesse.
Õnnetuses kaduma läinud
Astangule jõudes oli Henri füüsiline seisund juba nii palju paranenud, et ta kõndis, kuigi vastupidavust oli veel vähevõitu ja tasakaal kehv. Ka hääl oli väga nõrk ja Henrit ennast häirisid hääldusprobleemid. Käekiri, mis juba enne õnnetust polnud kergesti loetav, oli parema käe ja sõrmede kehva liikumise tõttu muutunud täiesti loetamatuks nii teistele kui Henrile endale. Tõsiste mäluprobleemide tõttu oli kirjutamine samas väga oluline.
Suures keskuses oli Henril alguses raske orienteeruda, jälgida aja kulgu, leida üles õiged ruumid. Sama keeruline oli Henri jaoks nii paberil kui oma märkmikus orienteerumine. Raske oli nii kirjutada kui kirjutatut lugeda. Kõik kokku ajas Henri segadusse. Seda enam, et vastupidavust oli vähe ning juba kõndimine, mõtlemine ja rääkimine väsitasid.
Henri oli justkui end kaotanud – ta ei teadnud, mida ta tahab. Ka tavapärased mõtted ja otsused ei tulnud pähe ning kui mõni mõte ka tuli, siis liikus see väga aeglaselt. Pingutamine ja keskendumine ka kõige väiksemale sammule, liigutusele, hingetõmbele olid Henrile võõrad. Varem oli kõik õnnestunud nii kergelt ja kiiresti! Henri oli olnud vaheda mõistusega noormees, kellele meeldis muuhulgas leiutada, et muuta protsessid kiiremaks ja jõuda tulemuseni vähema vaevaga. Nüüd oli see minevik.
Samas mõistis Henri hästi, mida temalt küsiti ja püüdis õigesti vastata, kuigi sageli see ei õnnestunud. Varasemast elust olid siiski alles jäänud tuttavad mustrid, näiteks viisakus ja huumorimeel. Henri oli eeskujulik tervitaja, tänaja ning vabandaja. Ta oli valmis oma eksimuste ja valede vastuste üle alati naerma. Naer mõjub teatavasti tervendavalt. Henri meenutab, et eesmärkide seadmise ajal ei teadnud ta üldse, mida tahta. Õnneks on Henril oma vanematega väga usalduslik suhe ning ta võis kindel olla, et kõik, mis kokku lepitud, on tema jaoks vajalik.
Kõik uus on taasleitud vana
Taastumiskursusel seati Henri eesmärkideks toetada mälu ja parandada ajas orienteerumist, samuti suurendada iseseisvust igapäevastes tegevustes. Henri kasutas abivahenditena käekella, mobiiltelefoni ja kalendermärkmikku. Kodus koostas ta ise ostunimekirja, poes otsis üles õige kauba, luges raha ja kontrollis tšekke. Vanemate sõnul oli Henri kodus aktiivsem ning tema algatusvõime suurem kui Astangul (näiteks keetis ise vett ja valis endale tee). Märgatav oli Henri soov oma vanemaid abistada.
Kodu oligi Henri jaoks nagu teine rehabilitatsioonikeskus. Vannitoa ukse taga seisis sangpomm, mida Henri tualetist tulles tõstis. Uksepakul oli tal tavaks säärelihaseid venitada. Voodist viis külmkapini põrandale kleebitud isoleerpael, mida mööda kõndides sai tasakaalu harjutada.
Lisaks tegevusele koduseinte vahel käisid vanemad Henriga tervendaja juures, Tiibeti massaažis ning Adeli keskuses kõnnirobotil. Sealt nagu ka Astangult anti Henrile koduseid harjutusi. Ehk nagu Henri isa humoorikalt ütles, sai harjutusi vahel nii palju, et neid ei jõudnud ka mitmekesi ära teha. Astangult koju jõudes oli Henri alati nii väsinud, et heitis kõigepealt magama. Leppisime perega kokku, et kodus Henri koormust vähendatakse.