Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele. Kadri Mölder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Rühmatundides eelistas ta vaikida või vähe rääkida. Seda olulisem oli temaga vahetult suhelda. Siis selgusid ka kogemused, mis uues keskkonnas saadud. Näiteks õpilaskodus toakaaslase poolt liiga valjult mängitav muusika, avatud aknast sisse tungiv külm õhk, kaaslaste mõnikord kohatud naljad rühmatundides. Need olukorrad oli vaja lahendada suheldes ja Aivol tuli oma arvamus välja öelda.

      Oktoobri alguses toimunud esimesel arenguvestlusel, kus seatakse eesmärke ja tehakse plaane, oli selge, et Aivo tunneb end Astangul hästi. Ta teadis täpselt, mis on talle raske ja mis mitte. Aivo kasuks töötas kahjustamata jäänud mälu, eriti visuaalse info meeldejätmise osas. Ta oli loominguline ja sihikindel. Tal olid head käelised võimed. Kaaslaste suhtes oli Aivo taktitundeline ja mõistev. Et veel paremini hakkama saada, oli Aivol juurde vaja suhtlemisjulgust. Vahel ei söandanud Aivo abi küsida või oma vajadustest märku anda. Tema enesehinnang oli madal.

       MADAL ENESEHINNANG EI LASE ELUST RÕÕMU TUNDA. ÜKSI KODUS TEGUTSEDES VÕIB KA KÕIGE TUBLIMALE INIMESELE TUNDUDA, ET TA EI SAA PIISAVALT HÄSTI HAKKAMA. SELLEPÄRAST ON OLULINE KOHTUDA TEISTE INIMESTEGA.

      NEID JA ENNAST TUNDMA ÕPPIDES TEKIB ARUSAAMINE, KES TA ON JA MILLE KÕIGEGA HAKKAMA SAAB.

      Aivo peamine soov esimesel arenguvestlusel oli, et kõneleda oleks kergem, et ta õpiks lugema ja kirjutama ning nõrgem kehapool hakkaks paremini liikuma. Koos seadsime esimese aasta eesmärkideks realistliku tulevikuväljavaate leidmise, enesehinnangu tõstmise ja suhtlemisjulguse suurendamise. Nende eesmärkide saavutamist hakkasid toetama tegevused ja suhtlemine rühmatundides ning kohtumised logopeedi, füsioterapeudi ja tegevusterapeudiga.

      Tuleb tajuda piiri

      Parema keha poole töö parandamiseks osales Aivo füsioteraapias ja tegevusterapeudi juures käeteraapias. Hästi mõjus käele ja kogu kehale soojus. Nii toimus füsioteraapia enamasti väikeses väga sooja veega basseinis. Mõjus oli ka infrapunakapsel ehk nn tervisekapsel. Koos arutasime igapäevases elus või taastumiskursuse käigus kerkinud probleemid läbi ja panime kirja. Logopeedi ülesanne polnud Aivole midagi uut õpetada, vaid eelkõige toetada teda suhtlemisel ühel keerulisel eluetapil.

      Mõnikord on just püüdlike ja kohusetundlike inimeste puhul raske aru saada, kus on nende võimete piir. Ka Aivoga juhtus nii, et kuna ta oli väga motiveeritud, siis pakuti keskuses talle liiga palju võimalusi ehk rühmatundide kõrval veel ka individuaalset tegelemist ja huvitegevusi. Aivo oli harjunud endast alati 100 % andma. Tekkis üleplaanimine, mis võimaldas Aivol iseloomu näidata ning tekitas vajaduse end kehtestada. Nii oligi ta ühel hetkel tõsiselt ärritunud ja ütles, et ei jõua enam, sest kõike on liiga palju. Sellised äratundmised on tähtsad meie meeskonna jaoks, aga eelkõige siiski kliendile endale.

      Enne õnnetust oma tavapärast töö- ja pereelu elades oli Aivol aega ka hobidega tegeleda. Seega teadis ta hästi, mis teda huvitab. Nii oli meil lihtsam leida talle positiivseid ja toetavaid tegevusi. Aivo lemmikuks said loovteraapia tunnid, kus joonistati, vooliti savi, tegeldi klaasimaaliga jmt. Peale selle hakkas ta käima kunstiringis, laenutas raamatukogust raamatu, milles õpetati joonistamistehnikaid ja tegi õpilaskodus omal käel õhtuti harjutusi.

      Taastumiskursuse ajal oli Aivo jaoks tähtis ka kehatunnetuse rühmatund. See aitas tal oma keha rohkem tundma õppida ja sellega sõbraks saada. Ka puidutöö oli Aivo ammune lemmik. Kõige raskem, eriti alguses, oli suhtlemisõpetus ehk teistega mõtete jagamine ja tunnetest rääkimine. Õpilaskodus elades sai Aivo proovida tegevusi, mida kodus polnud vaja teha. Näiteks käia poes, ajada oma asju, ühistranspordiga sõita. Eriti oluline oli Aivo jaoks rongisõit koju.

AIVO ABIKAASA LEA MEENUTAB SIIANI KUI HIRMUS OLI VAADATA, KUIDAS AIVO KÕRGELT RONGIST ALLA PERROONILE TULEB. AGA LEA SAI SELLEGA HAKKAMA, VAHEL KEERAS KÜLL PILGU KÕRVALELÄHEDASTEL ON KEERULINE, AGA TÄHTIS OMA HIRMUDEGA HAKKAMA SAADALUBAGE INIMESEL KOGEDA, ET TA TULEB TOIME. IGA KORRAGA KASVAB TEMA JULGUS JA ENESEUSK NING TULEMUSEKS ON TAAS VEIDI SUUREM ISESEISVUS. TASAPISI SAATE TE TEDA NENDES TEGEVUSTES USALDADAENNE ON AGA VAJA EHK ENESEÜLETUSTKITÄHTIS ON TEADA TURVALISUSE PIIRELEA OLI AASTATE JOOKSUL TUNDNUD, ET SAAB AIVOT USALDADAAIVO JAOKS OLI RONGISÕIDU KOGEMUSE SAAMISEKS ÕIGE AEGSAGELI EI SAA AJUKAHJUSTUSEGA INIMENE ISE ARU, MIS ON TALLE LIIGA OHTLIK

      Taasleitud hobid

      Veebruaris toimus järgmine arenguvestlus (sisult vahehindamine), kus kontrollisime, kuidas läheb Aivol oma eesmärkide suunas liikumine. Aivo soovid ja võimalused olid saanud selgemaks. Kõik nägid, et ta on muutunud jutukamaks, enesekindlamaks ja ütleb julgemalt välja oma arvamuse. Aivo oli muutunud ka füüsiliselt vastupidavamaks, liikumise kiirus ja kindlus olid paranenud ning nõrk käsi töötas paremini. Kehale oli hästi mõjunud ujumine. Edaspidiseks sai plaani võetud kepikõnni proovimine.

      Selleks et rohkem kunstiga tegeleda, hakkas Aivo käima Tallinna Puuetega Inimeste Koja kunstiringis. See oli suurepärane võimalus kogemuste omandamiseks, kuidas iseseisvalt Tallinnas ühistranspordiga liikuda ja uute inimestega suhelda. Koja kunstiringis tehti teistsuguseid kunstitöid kui Astangul. Kuna kodus olid Aivol lambad ja seega vill omast käest, oli mõttekas proovida viltimist. Kõne alla tuli ka puidutöö. Seda oli Aivo juba mõned aastad enne Astangule tulekut kodus teinud. Talle meeldis metsast huvitavaid puujuuri korjata ja nendest ilusaid asju valmistada. Samuti tegi ta kadakast lusikaid jmt. Neid oli hea teistele kinkida. Nüüdseks oligi tekkinud plaan, et puidutööd võiks juurde õppida.

      Lisaks soovis Aivo tantsida. Ta oli aastaid tagasi pikalt rahvatantsuga tegelenud. Otsisime talle selleks võimalusi ka väljaspool Astangu keskust, aga kuna parem kehapool tegi Aivo liikumise kohmakaks ja rütmist kinni pidada oli raske, rääkimata kiirest liikumisest, siis jäi see mõte katki. Keskuses Aivo soovist rääkides tärkas mõte loovtantsust. Samal ajal oli keskuses praktikal füsioteraapiat õppiv Anneliis, kes nimelt loovtantsuga tegeles. Nii saigi Aivost esimene ja pidev osaleja loovtantsuringis, kus ta käis keskuses viibitud aja lõpuni. Aivol oli aktusel esinedes julgust olla ainus mees naiste ja tütarlaste hulgas. Teiste arvamusest tähtsam oli talle rõõm liikumisest.

SELLEKS, ET TUNDA JÄLLE RAHUOLU JA RÕÕMU ELUST, TULEB TEHA ENDALE MEELDIVAID TEGEVUSIVAHEL SOBIVAD VANAD HOBID, MIDA NÜÜD TULEB NATUKE TEISTMOODI TEHAALATI ON VÕIMALIK AVASTADA MÕNI PÄRIS UUS HOBIHOBIDEGA TEGELEMINE ON ISEENDAST TEADLIKU INIMESE TUNNUS. INIMESE SUUNAMINE UUTE VÕI VANADE HOBIDE JUURDE VÕIKS OLLA KA LÄHEDASTE EESMÄRK

      Kuhu ja kuidas edasi?

      Suur ja tähtis töö oli Aivo jaoks taastumiskursuse lõpuettekande tegemine. Koos vaatasime pilte, rääkisime neist, meenutasime erinevaid sündmusi ja püüdsime olulise välja tuua. Kogu tema elu sai ajaritta seatud, tähtsad punktid rõhutatud ja ka taastumiskursus oma sihtide, arengute, tulemuste ja plaanidega kirja pandud. Ettekanne oli nii sõnaline kui pildiline – sõnad panime kirja kuulajate jaoks, pildid pidid Aivole meenutama, millest ta rääkida tahab.

      Kevadel tõdes Aivo, et igapäevase tiheda suhtlemise, liikumise, treenimise ja muude meeldivate tegevuste tulemusena on tema parem kehapool paremini tööle hakanud, vastupidavust ja jõudu juurde tulnud ning kõne ladusamaks läinud. Aivo oli saanud proovida uusi asju ja näinud, millega ta suudab hakkama saada. Ta tundis end iseseisvamana. Paika olid pandud nii lähemad kui kaugemad plaanid. Kindel soov oli tööle hakata, kuid enne seda oli plaanis minna puidutöökursusele. Igaks juhuks, kui ei peaks tööle saama, oli olemas ka varuplaan – laiendada lambakasvatust.

LOOBUMINE MILLESTKI, MIS MEELDIB, ON RASKEAIVO LOOBUS TALLINNAS KUNSTIRINGIS KÄIMISESTSEE NÄITAS TEMA HEAD ARUSAAMIST OMA VÕIMETESTVAHEL ON INIMESEL RASKE СКАЧАТЬ