Hullu munga päevik. Peep Ehasalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ parandanud. Avasin ukse ja astusin kõrvale, et kahte vormikandjat sisse lasta. Pärast asjakohaseid tutvustusi – nemad ennast ja mina olukorda – vaatas noorem politseinikest hindava pilguga ringi ja ta pilk peatus töölaual vedelevatel toidujäänustel.

      „Te ütlete, et ära on viidud laual kastis olnud rahatähed,” raius selge bariton nagu hääleharjutusel. „Mis mõtet on mõne kümnelise pärast öösel teie tuppa tungida, teid uimaseks lüüa ja siis jälgi jätmata ära minna?”

      Võmmide jaoks olin ma ilmselgelt tüütu hädaldaja. Meie kuritegevuse taseme juures ongi mõttetu nutta taga mõnd armetut kümnekat, kui miljonid miljonite järel korruptantide taskutesse voolasid.

      Mehed panid küll kõik kirja, kuulasid ilusti mu jutustuse ära, võtsid mult paar allkirja ja lubasid ühendust võtta, kuid nende ilme ütles, et „eks me täida vormi ära, aga rohkem sa meist ei kuule, va tüütu iriseja”. Vaadanud üle ka ühegi kriimuta ukseluku, pöördus seni vaikinud politseinik viisakalt minu poole. Kas ma eksisin, kui tabasin ta hääles irooniat?

      „Te ei kasuta alkoholi, uimasteid ega kangeid ravimeid?” sõnastas ta oma küsimuse korteris hajameelselt ringi vaadates. Hoolimata mu ägedast vastuväitest jätkas ta rohkem nagu omaette:

      „Kas pole võimalik, et te kukkusite ning lõite pea vastu lauda? Raha kulutasite aga juba varem ära ja olete selle lihtsalt unustanud? Äkki nägite sissetungijat hoopis mõnes filmis või unes?”

      Mees puuris mind väsinud pilguga ja ta küsimus kõlas rohkem nagu palve: ütle, et me ei pea selle tühisusega tegelema!

      Ja mul polnud südant talle öelda, kui väga vale ta arvamus oli. Ja mis kasu saakski politsei mulle tuua? Meestel oli unetu öö seljataga ning mi kick-boxing võõras?”

      na koos oma pisivarguse kaebusega nende jaoks mõttetu ajaröövel.

      Andsin ebamäärase mõminaga teada, et lihtsalt igaks juhuks ja nii edasi, ning surusin nad ukse taha. Veel kiire pilk kellale – hilinemist oli ette näha kõige rohkem viie minuti jagu.

      Tööle tõtates käisin peas veel korra öised sündmused läbi. Miks? Sellele küsimusele ei olnud endiselt vastust. Paar kümnelist nüüd küll põhjus polnud. Tungiti sisse hea õnne peale? Polnud ime, et politsei pidas mind hüsteeriliseks fantasööriks. Minu enda ja korteriga oli kõik korras ning kadunud raha olin ise ka valmis lihtsalt maha kandma. Oleks vaid võimalik vastu pead antud hoopi olematuks muuta.

      Mind tegi murelikuks, et obadus oli antud kaalutletult, ilma rabistamata ja täpselt. Koht oli nii õige, et tundsin isegi mingit hirmusegust imetlust. Kas tavaline varas käituks nii – otsisin õiget väljendit – professionaalselt? Teisalt, mul polnud aimugi, kuidas proffidest vargad ennast ülal peavad. Olin vaid kuulnud lugusid külmaverelistest vargustest päise päeva ajal, ilma et inimesed asjast arugi oleks saanud.

      Politseilt polnud ilmselt vastuseid loota. Sündmuskohal käinud mehed andsid kogu oma olekuga mõista, et juhtum oli juba ette kantud lahendamata asjade hulka, ja ega ma neid eriti ei süüdistanudki. Polnud ju mõtet maksta uurijatele tuhandetesse ulatuvat palka, et nad mõned kümnelised üles leiaks.

      Mu kalli töökoha madal hoone hakkas juba paistma. Maja oli küll kesklinnas ja ümbritsetud tänavavõrguga, aga kuna samas oli ka mitu parki, moodustas ta keset rohelust omamoodi sünge tellistest oaasi. Riigi rahapuuduse tõttu oli loobutud igasugustest turvameetmetest. Ainus, mille abil sai ohust teatada, oli koodiga vargussignalisatsioon ning tuletõrjehäire nupp. Veel mõni aasta tagasi olid olnud ka valvurid, nüüd võis neist ainult unistada.

      Kõik see meenus mulle, kui mind välisuksel oleks peaaegu sõna otseses mõttes pikali joostud. Kaks mõõdukalt ebaintelligentse välimusega noormeest, ühel nina verd jooksmas, tormasid ust selja taga kinni lüües minust mööda ning kadusid nurga taha. Hetke pärast oli kuulda kummide vingumist ja paigalt tõmbava auto häält.

      Igasuguseid siin ringi jooksis. Kõige tüütumad olid oma perekonna ajalugu uurivad pensionärid, kes igal vabal hetkel oma ajalooalaseid teadmisi püüdsid eksponeerida. Õnneks minu osakonnas selliseid materjale polnud, kuid maja peal ekseldes sattus mõni igavlev vanainimene ka minu juurde. Teise tüütu seltskonna moodustasid müügiagendid, kes ennast igast lahtiolevast uksest sisse surusid ja oma hindamatut kaupa vägisi peale surusid.

      „Kas teil ketse on vaja? Head ketsid!” oli üks müügiagent viimati minuga katset teinud. Õnneks oli ta ennast kusagil mujal juba nii tühjaks rääkinud, et oli ette alla andnud. Sellistel näeb pilgust, et nad pakuvad ainult kohusetäiteks, mingit müügilootust neil tegelikult pole. Ja säärastele on kerge ära öelda.

      Korra olin ka müügimehe (õieti küll – naise) õnge läinud ja ostnud lõhnaõli. Kallimat mul küll polnud, aga müüja väide, et kui pruut tekib, siis on kohe hea kinkida, oli väga loogiline tundunud. Loomulikult seisis lõhnapudel endiselt vannitoa riiuli nurgas ja polnud lootustki seda kellelegi ära kinkida.

      Selliseid mõtteid mõlgutades jõudsin kiirustades oma arhiiviriigi väravasse. Uks seisis pärani lahti. Nina peaks hoolikam olema, käis veel peast läbi, enne kui nägin Ninat põrandal pika riiulirea vastas istumas. Ta hoidis käsi ümber lõua alla tõmmatud jalgade, pea oli surutud sügavale põlvede vahele. Paistis, et tüdruk väriseb üle kere.

      „Nina,” ütlesin ma sosinal, „mis on juhtunud?”

      Sosin oli vist liiga vaikne, Nina ei liigutanudki ennast. Uksest sisse astudes oli mulle avanenud pilt, millest põrandal kössitav Nina oli ainult üks osa. Kogu ruum oli segi paisatud, mu paberid vedelesid maas, arvutihiir rippus üle lauaserva ja arvuti undas hüsteeriliselt.

      Olin paari sammuga Nina kõrval ja asetasin käe talle õlale. Tüdruk tõmbus eemale, nagu oleksin ma teda löönud.

      „Nina,” kordasin veel kord, „on sinuga kõik korras?”

      Mitte midagi nägevate silmadega vaatas tüdruk mulle otsa ja ta pilgust kiirgas meeletu valu. Kiire pilk ta näole, kätele ja jalgele andis siiski tunnistust, et füüsiliselt polnud tal midagi viga. Vaatasin uuesti Nina käsi ja nägin nüüd, et sõrmenukid punetasid, nagu oleks ta kellegagi kakelnud.

      „Nina,” ütlesin veel kolmaski kord, sest kahte esimest polnud ta ilmselgelt tajunud, „see olen mina. Ära karda, kõik on hästi.”

      Sõnad kõlasid õõnsalt, kuid paremat ei osanud ma hetkel välja mõelda.

      Vett! Loomulikult, sellistel hetkedel pakutakse vett. Ja kõige lähem vesi oli Nina kotis. Selles olin ma jõudnud korduvalt veenduda, sest igal hommikul tõstis tüdruk pudeli Eviani oma töölauale. Alles siis oli ta valmis tööpäeva alustama.

      Vaatasin otsides ringi ja leidsingi koti päris käeulatusest. Pistsin käe kotti ja välja tõmbasin selle juba koos pudeliga. Justnagu janusel hobusel hakkas Nina pilk avatud veepudelit nähes selginema. Ulatasin pudeli tema poole ja ahnelt jõi ta mõned sõõmud. Seejärel ta keha otsekui vabanes pingest ja tüdruk toetas selja vastu riiulit. Viimaks sosistas Nina fanaatilise veendumusega, ise minust mööda vaadates:

      „Mitte keegi ei tohi mind lüüa. Mitte keegi …”

      Ühtäkki meenusid mulle trepil vastu jooksnud tüübid. Kas nemad olidki siin peremehetsenud?

      „On sinuga kõik korras?” küsisin uuesti.

      Nina vaatas lõpuks mulle otsa. Ta noogutas ja tõstis veel kord pudeli oma ahnetele huultele. Paistis, et kõige suurem šokk hakkas üle minema.

      Tasapisi СКАЧАТЬ