Kevad saabub sügisel. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ega maiste asjade valitsejaid, kes võinuksid baleriinile ainelist elukindlustust pakkuda, siis arvas Erik oma eduvõimalused olevat julgustavad. Tänapäeva teatris on tsunftisisene abielu pigem tava kui erand. Ja kombinaatteatris jätkus partnereid igale maitsele. Isegi teatri maruprintsipiaalne direktor oli otsustanud oma päevi näinud abikaasa asendada noorukese baleriiniga, 1967. aasta väljalaskega.

      Erik oli tajunud, kuidas kehade lähedus loob võimalusi vabaneda pingetest, vaimsest erektsioonist, mida rolli minek ja rollis olek päevast päeva tekitab. Muidugi, kõige tõhusam rollist vabanemise moodus sisaldab endas alkoholi ja seksi, nii koos kui eraldi. Laulja jaoks on seksile tunnuslik pingutuse ja lõdvestuse rütmiline vaheldamine lausa kohustuslik harjutus. Aga kuhu see välja võib viia? Erik oli kuulnud orgiaist, mis päädisid kogu balletitrupi paigutamisega naha- ja suguhaiguste dispanserisse. Häbitusemülgas, arvustasid korralikud inimesed Eriku-eelset teatrit.

      Erik Roos ei olnud viinavõtja ega pummeldaja tüüp. Ta ei öelnud pärast sauna ära pudelist õllest (see pidi olema toatemperatuuril, sest külm õlu kriibib häälepaelu), purju jõi end aga haruharva ja ainult erakordsetel asjaoludel. Ta jõi asja eest, mitte asja ees, teist taga. Etenduse eel ega järel ei napsitanud ta kunagi. Ta ei võtnud oma rolli ja grimmi kaasa suitsuvinesesse kõrtsi nagu üks paduandekas näitleja, kelle kehastatud Lenin kakerdas ühtelugu pärast etendust linna peal. Erikut olid määratud stressist vabastama naised, kelledest viimatine – vene baleriin Olja – oli mehe oma ilu ja sarmiga pahviks löönud. Isegi komplimendid, mis muidu olid Erikul kerged tulema, jäid nüüd talle kurku kinni.

      Trooja kindlust piirati kavaluse ja salakavalusega aastaid. Erik jõudis sihile nelja kuuga. See juhtus otsekui iseenesest, kui ta oli Oljaga teatri ühiselamutuppa kahekesi jäänud. Nad lesisid ja jutlesid. Voodi oli kitsas ja kaks inimest ei mahtunud teineteise kõrvale kuigi hästi ära. Siis, tahtmatult, libises sulgkerge tüdruk Erikule peale. Võimatu oli meest mitte tunda. Ja Olja tundiski. Mees pressis tema sisse, läbi pükste. Hetke pärast istus Olja Eriku kõhu peal ratsukil ja asus tema särki ettevaatlikult lahti nööpima. Neiu pikad juuksed langesid mehe näole. Teise nööbi juures arglikud askeldused lõppesid. Mees ei mallanud enam oodata. Crescendo haaras ta oma võimusesse. Erik veeretas end põrandale põlvili ja pani pea voodis istuvale neiule sülle. Oljal oli seljas kodukittel. Selle hõlmade vahele, just sinna, kus pitsilised aluspüksid katsid häbet, peitiski Erik oma pea. Nüüd oli ta peateel, kus ei olnud enam ainsatki hoiatavat valgusfoori – miski ei takistanud edasiliikumist. Ta tõstis tüdruku kitlist välja. Ta oli veel suuteline eneseunustust talitsema ja viivuks nautima Olja alasti keha ilu.

      Erik koges, et vene tüdrukud on teistsugused. Erilised. Et nende malbus varjab harukordset temperamenti. Et nad on musikaalsed isegi voodis. Erik tunnetas, et kehade ühinemise ajatut rütmi ei kontrollinud mitte tema, kogenud naistekütt, vaid see pisike neiu, kelle süütust sügavkülm Siber oli kiivalt hoidnud – nad liuglesid edasi-tagasi pika ja lühikese noodi nõksuvas vaheldumises. See vaatus lõppes enneolematult õndsa finaaliga. Mees tundis end nagu nõidusest pääsenud prints „Pähklipureja” viimases stseenis, do-mažoori akord kõrvus.

      „Kas sa jätad mind nüüd maha?” küsis Olja. Baleriini hinges tuksles hirm, kas võtja ei osutu mitte Tšaikovski balleti alatuks Hiirekuningaks.

      „Rumaluke,” ütles Erik ja suudles tüdruku paljaid õlgu.

      Mõni kuu hiljem viis Erik, kes oli juba tõusnud hinnatud ooperisolistiks, vene neiu perekonnaseisuosakonda. Olja võttis kaasa oma kulunud vineerkohvri, kuhu mahtus ära kogu tema materiaalne elu, ning kolis abikaasa kahetoalisse kooperatiivkorterisse. Selle korteri oli Erikule ostnud tema isa, kui poeg Tallinnast Tartusse elama asus.

      Abielu venelannaga, kes rääkis eesti keelt sama naljakalt nagu ENSV juhtkond, oli Eriku vanematele pettumus. Eriku isas oli olnud peidus tubli annus rahvuslust, mis ei takistanud tal – koos abikaasaga, mõistagi – suviti Musta mere ääres parteiliikme tagasihoidlikke hüvesid kasutamast ning pealtnäha ahtrast, kuid seesolijale rikkalikust kaubandusvõrgust kasti defitiitset Ararati konjakit tellimast. Konjak lisas kuraasi, kui oli vaja kaasa elada Tšehhoslovakkia jäähokimeeskonna sangarlikule võitlusele NSV Liidu vastu. Eriku isa oli tšehhide fänn. Ta oli MM-i ajaks ostnud uue värviteleviisori Rekord.

      Vana Roos hoidis punast parteipiletit taskus nagu kinopiletit, mis tagas pääsu pimedasse saali kodumaiseid komöödiafilme vaatama. Hiljem nöökas Erik, kes polnud ühtegi erakonda kuulunud, et saali siseneti kunagi ükshaaval, aga välja tulid kõik korraga – nagu üks mees. Eriku isa, riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja asetäitja, lahkus kommunistlikust parteist enne teisi ja teistel põhjustel.

      Eriku vanemad ootasid pikisilmi lapselast. Nad olid venelanna kuulumisega perekonda juba harjunud – potšti. Ka Jeesuse-ea ületanud Erik tegi järeltulija teemal naisega aina sagedamini juttu. Aga napilt kahekümnene Olja ei võtnud vedu. Naine oli pühendunud karjäärile. Edu tuli kohe, kui trupi senine esitantsijanna dekreeti siirdus – Oljast sai balletisolist. Tuli ka võimekas meespartner, pungitavate lihastega lätlane, kes Olja elastse keha mängleva kergusega pea kohale tõstis. Hopsti! Venelanna fantastiline õhuspagaat – harkis jalad ühel joonel – ei äratanud lätlases mingeid tundeid, sest lava taga ootas teda sõber Aleksei. Erik võis olla muretu. Olja niude-nimmelihaste lähem vaatlus oli tema ainuõigus.

*

      Ja siis oli Olja kadunud. Üleöö. Läinud koos lätlasega Soome esinema ega tulnud enam tagasi. Lätlane naasis üksipäini ja viskas suurest vihast retuusid nurka. See pirtsakas tantsijanna oli tema karjääri ära rikkunud. Kaks nädalat hiljem tuli Oljalt kiri, Londonist. Ta palus andestust. Aga et ta on baleriiniks saamise nimel pidanud nii palju pingutama ja nii paljust loobuma – see on tõsi, tunnistas masenduses Erik –, siis ei võinud ta poolele teele pidama jääda. Olja ei näinud provintsiteatris perspektiivi – ka see on õige, pidi Erik möönma. Naist oli juba veidi aega tagasi kutsutud tööle Londonisse ja nüüd kasutas ta ainukordset võimalust, mille Helsingi-reis andis. Kõige valusam sõnum Erikule oli kirja lõpus. Olja teatas, et nende abielu oli viga. Ta oli olnud liiga noor. Ilmselt on seegi tõsi, tunnistas Erik endale ning jõi end maani täis. Olja kiri oli erakordne asjaolu, mis andis joomisele õigustuse. Südametemurdja süda oli murtud.

      Kui KGB töötaja Eriku kodust üles leidis, oli tollel veel ränk pohmell. Ta oli kindel, et polnud esimene, kes Olja kirja oli lugenud. „Kunas te lahutuse sisse annate?” küsis ootamatu, ehkki tagantjärele mõeldes muidugi oodatud külaline. Repressiivseid tagajärgi Erikule tema naise ärahüppamine ei toonud – muudatuste tuuled juba puhusid. Õhus oli Mehukatti, banaanide ja jogurti aroome. Ka Eriku isa staatust ei saanud minia haihtumine enam mõjutada. Tormiliselt progresseeruv maovähk oli oma töö lõpule viinud.

      Olja jäi Eriku ellu veel aastateks. Iga kord, kui ta mõne naisega voodisse sattus, kujutles ta end olevat koos Oljaga. Erik asus analüüsima, kas ehk oli ta ise midagi valesti teinud, midagi, mis tõrjus Oljat temast eemale. Ta jõudis ootamatule järeldusele: ta ei tundnud seda noort naist põrmugi. Elu oli Oljat karastanud visaks, aga küllap samavõrd ka kangekaelseks ja isekaks naiseks. Eriku meeled olid vastu võtnud üksnes baleriini hurmava välimuse, jättes iseloomu avastamise tulevikku. Aga nii see kord juba on, oli Erik veendunud, et mehed armuvad ainult naise kehasse või keha kasuks kõnelevatesse detailidesse. Isegi kõnnakus on enam ilmekust kui sõnades. Mõistagi, kui naise tarkus, töökus, sõbralikkus ja muud iseloomujooned toetavad esmast muljet, siis loob see suurepärased eeldused täiuslikuks harmooniaks. Kui mitte, võib mehe ja naise suhe kiiresti mõraneda. Ent kindlasti jääb suhe üldse sündimata, kui mehe süda ei ole naist nähes juubeldanud: see on tema, tema!

      Mõne aja pärast jõudis Eriku kõrvu kuuldus, et balletitähte Oljast ei saanud. Inglastel oli tõsi taga olnud, Oljat ei tahetud tüssata, kuid Londonis selgus, et Eestist tulnud tantsija oskused ei luba teda lavale lasta. „Olja päkkade asend on kogu aeg vale olnud,” teadis nüüd ka akadeemilise teatri peaballettmeister. „Ilmaaegu tegime temast solisti.”

      Tegelikult СКАЧАТЬ