Kevad saabub sügisel. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas fotograafi selja tagant läheneb kohutava kiirusega tappev tsunami. Või vähemalt õppealajuhataja. Mõnelt Hennu meelest eriti tobedalt pildilt oli ta oma näo välja lõiganud. Tema visuaalne elulugu oli augustatud.

      Henn lootis oma diskreetsuse tagasi teenida. Tema tuju ja eneseteadvust tõstis naeratus suvaliselt tütarlapselt, kellele ta oli viisakalt ukse avanud. Samas ärritas Hennu, kui bussis tema ees istuja oma istmega hoolimatult talle sülle vajus. Teda häiris kõrvalistuja, kes laiutas küünarnukiga käetoel, mis pidanuks võrdselt mõlemale istujale kuuluma. Nii paljud asjad ümberringi häirisid Hennu. Kuid haruharva võttis ta nõuks reageerida. Ta neelas nördimuse enamasti sõnatult alla.

      Ühte Henn Paavel oskas ja tahtis – kirjutada. Ta luuletas. Riime olevat põiminud ka tema koolidirektorist vanaisa. Selle vahega, et vanaisale tuli vaim peale elu teisel poolel, Hennule noores eas. Henn kirjutas kriminulle ja näidendeid. Kirjutuslaud oli tema vabaduse väljak. Lõpetas töö, luges selle läbi ning viskas prügikasti või ahju. Rahulikult, mitte meeleheitehoos. Kooliajast polnud Henn ainsatki rida alles hoidnud. Ei paberil ega mälus. Ta oli perfektsionist. Ta nautis väljakutset kirjutada klassikaaslastele samal teemal kuus-seitse kodukirjandit, varieerides sõnu, lauseid, ülesehitust ja isegi kirjandi ideed. Ainult ühel korral paljastas eesti keele õpetaja tõelise autori.

      Inimesed, kellel on loomupärane vajadus kirjutada, peavad tavaliselt usinasti päevikut. Henn oli elu ülesmärkimisest pärast paaripäevast püüdlikku kribimist loobunud. Päeviku pidamine hakanuks elule ette kirjutama, mida teha ja millal teha ja mida mitte teha lähtuvalt sellest, kas tegu võiks päevikusse sobida või mitte. Päevik tõusnuks ülemaks kui elu, võtnuks kirjutajalt elamise vabaduse.

*

      Hennu eeldustega oli loomulik minna ülikooli ajakirjandust õppima. Kirjutas, rääkis ja mõtles – mida veel? Kui Hennult vastuvõtuvestlusel pinniti, miks just ajakirjandus, oli tal lihtne ausalt vastata: tahan kirjutada. Enamik tudengiks kandideerijaid kinnitas, et neile meeldib inimestega suhelda. Keegi ei öelnud, et talle meeldib inimesi aidata. Aga see ei olnud ju ka arstiteaduskond.

      Ülikool päästis Hennu sõjaväe küüsist. Sõjavägi oma tölbi, väärikust vägistava distsipliiniga olnuks tema surm. Väljavaade sattuda sõjaväkke Hennu ülearu ei pelutanudki, ta teadis, et ei lähe sinna kunagi – pigem tapab end ära.

      Ülikoolis jõudis Henn arusaamisele, et üle kõige armastavad ajakirjandustudengid iseennast. Nad olid tundlikud noored – tundetuil olnuks mõttetu ajakirjanikuks pürgida –, aga eriti tundlikud olid nad kõige selle suhtes, mis puudutas neid endid. Ka Henn oli enesekeskne, kuid ta oletas, et mitte pealetükkivalt. Kursuseõhtud, ehitusmalev, teadusseltsid, komsomolitöö – ta ei olnud kusagil aktivist või esiletrügija.

      Juba kolmandal kursusel läks Henn Paavel palgalise korrespondendina lehetoimetusse tööle – noor perekond vajas sissetulekut. Henn oli ka ise imestanud, kuidas just tema, tagasihoidlik noormees, naisevõtuga nii varakult hakkama sai. Ja endale tunnistanud, et seesuguse otsustavuse taga polnud mitte kevadine seksuaaltung, vaid pigem ebakindlus, varajase sügise aimus. Mõju, mida talle avaldas ühe esimese kursuse bioloogi ilu – eriti tema suured silmad ja pringid rinnad – kasvas sama kiiresti kui hirm see tüdruk kaotada. Ingrid oli Hennu elus esimene tüdruk. Seepärast ei võinud Henn teada, kuidas üht tüdrukut endaga lahutamatult siduda. Ta tunnetas, et ümber piha hoidmisest üksi ei piisa. Niisiis veenis Henn Ingridit, et abielu on armastusele kindlaim pelgupaik. Seda keerulist ülesannet hõlbustasid mõned välised asjaolud – helesinised kuluvad Jamesi teksased, millised Henn oli ostnud ühelt tuttavalt, kes oli need püksid saanud Tallinnast meremeeste kauplusest, ning üks kolmekümne rubla eest täikalt ostetud ABBA vinüülplaat. Abba laulis „I Do I Do I Do I Do I Do” ja nemad suudlesid.

      Oma pulmapeol istus Henn suurema osa ajast nagu kipskuju. Talle ei meeldinud sunduse peale avalikult suudelda, kui karjuti „Kibe!”, ja talle ei meeldinud pulmavanema labased naljad. Henn vabanes pintsakust ja pingest alles pärast pruutpaari pulmavalssi, mille tarvis ta oli aegsasti ise makilindile võtnud võimalikult lihtsa tantsuloo, eksikombel küll rumba.

      Ajakirjanduspõllul ootas Hennu ees Laudalüürikuks kutsutud alkohoolik, ajalehe esikirjutaja, keda oli korduvalt leitud poriste vagude vahel magamas, viinapudel põues. Arstid olid populaarse ajakirjaniku auklikuks täksitud aju moodsa aparaadiga uurinud ning imestasid juba mõnda aega, kuidas see mees tähti ära tunneb. See, et ta suutis tähtedest sõnu, sõnadest lauseid ja lausetest ilusaid jutte kokku seada, oli ime.

      Lõpuks enam ei suutnud.

      Publitsisti koht jäi tühjaks.

      Hennule avanes nüüd soodne võimalus. Tema lähenemisnurk oli uudne. Tal oli oma trump – võime näha inimestes neid külgi, mida aastatepikkusest ajakirjanikutööst ruineeritud ajakirjanikel oli raske märgata. Ülemus – heatahtlik laisk mehike – soosis Hennu ja andis talle koguni õiguse avada oma autorirubriik pretensioonika nimega „Tavatut tavalises”.

      Henn kirjutas järjejutu raskesti kasvatatavate tüdrukute kolooniast. Ta kohtus nendega õues. Tüdrukud pakkusid Hennule suitsu. Henn ei olnud suitsumees. Kui olnuks, oleksid tüdrukud talle avameelsushoos välja lobisenud, kuidas nad kordamööda katlakütjale annavad. Uuuhhh… Hennul vedas, et ta ei saanud täit ülevaadet hukkaläinud tüdrukute sõnavarast. Ainuüksi ühe kolooniakasvandiku tähelepanek „Sul on lõua otsas päris isased karvad!” pani Hennu punastama. Kui teine tüdruk küsis, kas ta tohib noid udemeid katsuda, kiirustas Henn rindelt tagasi kaevikusse – direktori kabinetti. Järgmisel päeval ajas ta oma hõredavõitu habeme maha.

      Varsti edutati Henn elu osakonna juhatajaks, just nagu võinuks toimetuses olla ka surma osakond. Ent see-eest oli parteielu osakond ning selle taustal oli elu osakonnal kindel tähendus ja otstarve.

      Oma esimese täisküljelise portree kirjutas Henn Paavel konservitehase direktorist Tambet Alverist. Mees oli ainult neli-viis aastat Hennust vanem. Avaliku kuluaariarvamuse järgi oli ajastukohatult noor direktor jõuline ja sihikindel – küllap just seetõttu oligi ta edutatud viletsas seisus ettevõtet ära päästma. Kuivõrd Tambet Alver oli tipikas, siis pidi ta kahtlemata olema kalk tehnokraat ja pragmaatik.

      Hennu ei huvitanud ei konservid ega nende tootja saavutused, ta otsis noores ülemuses inimlikkust, omadusi, mis üllatanuksid lugejaid. Ta tahtis rohkem teada kunstiinstituudi üliõpilasest, kellega direktor oli äsja abiellunud. Selle mõtte eest teenis ajakirjanik Tambet Alverilt sajatuse: „Annan vastu vahtimist, kui mu naisest ridagi kirjutate.” Märksa lahkem oli direktor meenutama oma lapsepõlve: kuidas ta kaheaastasena puuriida alla jäi, kolmeaastasena kaevu kukkus, nelja-aastasena nimetissõrme kaotas (sõrme lõikas otsast rohuhekseldaja tera). Mees oli nendest õnnetustest jutustanud kuivalt, muu hulgas, otsekui kinda kaotamisest. Ajakirjaniku käsitluses võttis aga lapsepõlv emotsionaalsed, kogu elu mõjutanud fataalsed mõõtmed. Näputa poisike oli sunnitud paljustki loobuma (korvpallitrenn, akordionitunnid), paljudes ettevõtmistes nägema rohkem vaeva kui tema kaaslased.

      „Ma ei tunne ennast selles loos ära,” oli direktor telefonitsi ajakirjanikule kaevanud.

      „Kõik oli ju õige,” ütles Henn. Ta oli alati vältinud loo ilmumiseelset näitamist inimesele, keda see kirjatükk puudutas. Henn kartis, et siis ei jõuaks tema lugu eales trükki. Objekt võtaks tarvitusele avaldamist takistavad abinõud. Liiati tundus igasugune kooskõlastamine – sisuliselt heakskiidu kerjamine – alandav.

      „Noh, valet ei ole jah,” nõustus Tambet Alver. „Aga see lugu on ülearu lüüriline. Ma sulisen siin nagu helisev muusika.”

      Henn oli oodanud rängemaid etteheiteid, sest tollaste kommete järgi pidanuks juhtivale kaadrile tõsiselt lähenema. Isiklikest asjadest ei räägitud, liigne siirus võis kahjustada rääkija renomeed. Tehasedirektoril ei ole ühte sõrme! No ja siis? Mis ta kelgib sellega!

СКАЧАТЬ