Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mäludes kehitas Tally vaid õlgu, aga Zane ootas kannatlikult, kuni ta suutäie alla neelas.

      „Lihtsalt mingi peole sisse hiilinud inetu,” ütles Tally lõpuks.

      „Seda ma arvasingi. Keda muud erilised taga ajaksid. Aga kas sa tundsid teda?”

      Tally vaatas mujale. Tal oli piinlik, et tema inetu elu talle üle jõe järele tuli, vähemalt sellisel kujul. Aga Peris oli kuulnud teda eile sellest valvuritele rääkimas, nii et Zane’ile valetada oleks olnud nõme. „Jah, vist tundsin. Londonist. Kutt nimega Croy.”

      Üle Zane’i näo libises veider ilme. Tema kuldsed silmad vahtisid kaugusse ja otsisid midagi. Hetk hiljem ta noogutas. „Mina tundsin teda ka.”

      Tally tardus, kahvel poolel teel suhu. „Sa teed nalja.”

      Zane raputas pead.

      „Aga ma arvasin, et sa ei jooksnud ära,” ütles Tally.

      „Ma ei jooksnudki.” Ta tõmbas jalad enda ligi, haaras ühe pika käega ümber põlvede kinni ja võttis lonksu kohvi. „Igatahes mitte kaugemale kui Roostes Varemed. Aga me olime Croyga sõbrad, kui me pisikesed olime, ja elasime samas inetute ühikas.”

      „See on… naljakas.” Tally võttis lõpuks munaampsu ja mälus aeglaselt. Linnas oli miljon inimest ja Zane tundis Croyd. „Kui tõenäoline see on?” ütles ta vaikselt.

      Zane raputas uuesti pead. „See pole kokkusattumus, Tally-wa.”

      Tally lõpetas mälumise, munal oli imelik maitse, nagu hakkaks maailm uuesti pöörlema. Viimasel ajal oli olnud liiga palju kokkusattumusi.

      „Mis mõttes?”

      Zane kummardus ettepoole. „Tally, sa ju tead, et Shay elas minuga ühes ühikas, eks ole? Kui me veel inetud olime?”

      „Muidugi,” ütles Tally. „Sellepärast ta pärast oppi teie juurde tuligi.” Tally vakatas hetkeks ja tundis, kuidas arusaamine vaikselt kuju võtab. Mälestused Londonist tulid alati ajuvaba tempoga nagu mingis paksus kleepuvas vedelikus kerkivad mullid.

      „Londonis,” ütles ta ettevaatlikult, „tutvustas Shay mulle Croyd. Nad olid vanad sõbrad. Nii et te kolmekesi tundsite üksteist?”

      „Jah, tundsime.” Zane tegi grimassi, nagu oleks midagi vastikut tema kohvi sisse roninud.

      Tally vaatas õnnetult oma toitu. Kui Zane jätkas, tungis kogu eelmise suve nõme lugu täpselt nagu eelmisel õhtul ebameeldivalt tagasi tema mällu.

      „Meie ühikas oli meid kokku kuus,” ütles Zane. „Me nimetasime end ka siis Krimmideks. Me tegime kõiki tavalisi inetute tempe – hiilisime öösel välja, petsime ühikavalvurid ära, tulime üle jõe uusi ilusaid luurama.”

      Tally noogutas. Talle meenusid Shay lood ajast enne nende tutvumist. „Ja käisite Roostes Varemetes?”

      „Jah, pärast seda, kui mõned vanemad inetud meile teed näitasid.” Ta vaatas üles Uute Ilusate linna kõrguva keskuse poole. „Seal olles saad aru, kui suur on maailm. Ma tahan öelda, et selles vanas Rooste linnas elas 20 miljonit inimest. Sellega võrreldes on see siin pisike.”

      Tally sulges silmad ja asetas kahvli taldrikule; isu oli kadunud. Pärast kõike eelmisel õhtul juhtunut polnudki ehk hommikusöök Zane’iga kõige parem mõte. Vahel paistis poiss end endiselt inetuks pidavat, püüdis ergas olla ja tõrkus ilus olemise lihtsat lõbu nautimast. Sellepärast ta nii hästi Krimmide liidriks sobiski. Aga kahekesi olles võis ta pea pööritama panna.

      „Jah, aga roostekad surid välja,” ütles Tally vaikselt. „Neid oli liiga palju ja nad olid täiesti rumalad.”

      „Ma tean, ma tean. Nad oleksid peaaegu maailma hävitanud,” deklameeris poiss ja ohkas siis. „Aga varemetesse hiilimine oli kõige põnevam asi, mida ma eales teinud olen.”

      Zane’i silmad välkusid, kui ta seda ütles, ja Tallyle meenusid tema enda retked varemetesse ning see, kuidas kummituslinna tühi majesteetlikkus oli iga tema keharakku ärevil hoidnud. Tunne, et sind võib varitseda tõeline oht, polnud võrreldavgi kuumaõhupalliga õhkutõusmise või benjihüppega.

      Tally judistas end, kui ta meenutas seda põnevust ja tema pilk Zane’i omaga kohtus. „Ma tean, mida sa mõtled.”

      „Ja ma teadsin, et pärast operatsiooni ei lähe ma sinna enam kunagi. Uued ilusad ei tee midagi nii keerulist. Kui mu kuueteistkümnes sünnipäev lähenes, hakkasin ma linnast lahkumisele ja loodusesse minemisele mõtlema. Vähemalt mõneks ajaks.”

      Tally noogutas aeglaselt. Ta mäletas, et Shay oli nende kohtumisel sama öelnud – sõnad, mis olid juhtinud ta Londonisse viivale teele. „Ja sa veensid Shayd, Croyd ja teisi endaga kaasa tulema?”

      „Ma püüdsin.” Ta naeris. „Alguses pidasid nad mind hulluks, sest looduses ei saa elada. Aga siis kohtusime seal ühe kutiga, kes…”

      „Oota,” ütles Tally. Äkki hakkas tema süda taguma nagu siis, kui kustutajat võtad ja ainevahetus kaloreid põletama asub. Ta tundis niiskust oma näol ja tuuleke oli äkki jahe. Ta tundis, et tema põsed on märjad, kuid ilusate näod ei higistanud…

      Tally pilgutas silmi, käed tõmbusid rusikasse ja küüned tungisid peopesadesse. Maailm oli kuidagi muutunud. Päikesekiired tungisid halastamatult läbi pea kohal olevate lehtede, kui ta püüdis sügavalt ja aeglaselt hingata. Nüüd meenus talle, et eile, kui ta Croyd nägi, oli sama juhtunud.

      „Tally?” uuris Zane.

      Tally raputas pead. Ta ei tahtnud, et Zane midagi ütleks. Midagi selle kohta, et ta nägi kedagi Roostes Varemetes. Ta avastas end kiiresti vatramas, et takistada teda edasi rääkimast, kordamas seda, mida Shay oli talle rääkinud. „Sa kuulsid Londonist, eks ole? Kus inimesed elavad nagu eel-roostekad ja on kogu elu inetud. Nii et te otsustasite sinna minna. Aga kui ärajooksmise aeg kätte jõudis, lõi enamik põnnama. Shay rääkis mulle sellest ööst – tal olid asjad pakitud, aga lõpuks lõi ta kartma ja ei läinudki.”

      Zane noogutas ja vaatas oma kohvitassi.

      „Sina lõid ka põnnama, eksju?” ütles Tally. „Sa pidid siis ära jooksma?”

      „Jah,” ütles Zane tujutult. „Ma ei läinud, kuigi see oli kõik minu mõte. Ja ma sain ilusaks, täpselt siis, kui pidin.”

      Tally vaatas mujale, ta ei suutnud selle suve mälestusi eemal hoida. Shay sõbrad olid kõik kas Londonisse põgenenud või ilusaks saanud, jättes ta üksi Inetukülasse. Siis kohtusid nad Tallyga ja said parimateks sõbrannadeks. Ja kui Shay teine katse ära joosta õnnestus, kiskus ta ka Tally sellesse jamasse kaasa.

      Tally ohkas pikalt, sundides end rahunema. Eelmine suvi võis ju olla õudusunenägu, aga see oli ka põhjuseks, miks ta oli nüüd Krimm ja mitte mingi igav uhiuus ilus, kes püüab mõnda tobedasse ja mitte-erksasse klikki pääseda. Võib-olla oli kogu asi seda väärt, et siia jõuda ja ilus ja populaarne olla.

      Ta vaatas Zane’i, poisi ilusad silmad põrnitsesid endiselt kohvitassi ja ta rahunes. Ta naeratas. Zane nägi välja nii traagiline – istus seal, tumedad kulmud meeleheites kerkinud, endiselt kahetsemas, et ta Londonisse põgenemise ees põnnama oli löönud. Tally sirutas käe poisi kätt võtma.

      „Kuule, sellest СКАЧАТЬ