Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saanud. Nad kadusid alati ööpimedusse ja maandusid huupi kusagil, kutsusid endale hõljukauto järele kuhugi kaugesse äärelinna või isegi linnast välja.

      Tally vaatas üle jõe pimedust, mis kattis Inetuküla, ja see peatas peapöörituse. See oli imelik. Looduses veedetud aeg oli nii ähmane, kuid Tally mäletas väga hästi aega, mil ta oli noor inetu, vaatas oma ühika aknast Uute Ilusate linna ja ihkas kuusteist saada. Ta oli alati kujutlenud end siinpool, mõnes kõrges tornis, ilutulestik kõikjal ümberringi, koos teiste ilusatega ja ise ka ilus.

      Loomulikult kandis Tally nendes unistustes tavaliselt ballikleiti, mitte villast kampsunit ja cargopükse, nägu mullane. Ta sõrmitses hargnevat lõngajuppi ja kahetses, et Shay oli selle kampsuni leidnud. Tally tahtis Londoni seljataha jätta, põgeneda kõigi segaste mälestuste eest, põgenemise, enda varjamise ja reeturina tundmise eest. Ta vihkas seda iga hetk liftiukse poole piilumist ja mõtet, kas kostümeeritud eriline on talle siia üles järele tulnud. Ta tahtis täielikult kuhugi kuuluda ja mitte oodata järgmist õnnetust.

      Ehk oli Shayl õigus, kui ta korrutas, et tänane hääletus paneb kõik paika. Krimmid olid üks kokkuhoidvamaid klikke Uute Ilusate linnas. Uute liikmete poolt hääletati ja kui sa juba Krimm olid, võisid alati loota sõpradele, pidudele ja erksatele vestlustele. Aitab põgenemisest.

      Ainus „aga” oli see, et vastu ei võetud kedagi, kes polnud inetuna tempe teinud, kellel polnud rääkida häid lugusid välja hiilimistest, öö otsa lauatamisest ja ära jooksmisest. Krimmid olid ilusad, kes polnud unustanud inetu olemist ja kellele meeldisid vingerpussid ja kriminaalsed tembud, mis muutsid Inetuküla omamoodi lõbusaks.

      „Palju sa sellele vaatele annaksid?” See oli Zane, kes seisis ootamatult tema kõrval kogu oma kahemeetrises maksimaalses ilusapikkuses ja vanaaegses mustas mundris.

      „Annaksin?”

      „Sada milli-Helenat? Viissada? Ehk terve Helena?”

      Tally hingas sügavalt sisse ja vaatas all mustavat jõge. „Ma ei annaks ühtegi. See on ikkagi Inetuküla.”

      Zane kihistas naerda. „Kuule, Tally-wa, pole mingit põhjust meie väikeste inetute õdede-vendade vastu nii kuri olla. Ega see nende süü pole, et nad pole nii ilusad kui sina.” Ta lükkas Tally ühe juuksesalgu tagasi kõrva taha.

      „Mitte nemad, see koht. Inetuküla on vangla.” Need sõnad kõlasid suus valesti, liiga tõsiselt peo jaoks.

      Kuid Zane’il ei paistnud selle vastu midagi olevat. „Sina ju pääsesid?” Ta silitas kampsuni veidraid kiude nagu kõik teisedki. „Kas London oli parem?”

      Tally polnud kindel, kas Zane tahtis ausat vastust. Ta kartis, et räägib jälle nõmedusi. Kui Zane arvab, et Tally on imelik, siis hakkavad vetod lendama, hoolimata Shay ja Perise lubadustest.

      Ta vaatas Zane’ile silma. Silmad sädelesid kuldselt, peegeldasid ilutulestikku nagu imepisikesed peeglid ja miski nende taga justkui tõmbas Tallyt ligi. See polnud kõigest tavaline ilusate sarm, vaid miski, mis tundus tõsine, nagu oleks pidu nende ümbert haihtunud. Zane kuulas alati tema Londoni-lugusid süvenenult. Nüüdseks oli ta neid kõiki kuulnud, aga võib-olla tahtis ta veel midagi teada.

      „Ma lahkusin ööl enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva,” ütles Tally. „Nii et ma ei põgenenud tegelikult Inetukülast.”

      „Õige.” Zane vabastas ta oma ainitisest pilgust ja vaatas teisele poole jõge. „Sa põgenesid operatsiooni eest.”

      „Ma läksin Shayle järele. Ma pidin tema leidmiseks inetuks jääma.”

      „Tema päästmiseks,” ütles Zane ja pööras oma kuldsed silmad taas Tally poole. „Kas asi oli tõesti ainult selles?”

      Tally noogutas ettevaatlikult, sest tema peas keerles eilne šampanja. Või isegi tänaõhtune. Ta vaatas tühja klaasi enda käes ja mõtles, mitu klaasi ta täna juba oli joonud.

      „See oli lihtsalt midagi, mida ma pidin tegema.” Neid sõnu lausudes teadis Tally, et need kõlavad täieliku nõmedusena.

      „Eriolukord?” küsis Zane vildaka naeratusega.

      Tally kergitas kulmu. Ta mõtles, milliste tempudega Zane oma inetu päevadel hakkama oli saanud. Ta ise ei rääkinud eriti midagi. Kuigi ta polnud Tallyst just palju vanem, ei pidanud tema kunagi tõestama, et ta on tõeline Krimm, ta lihtsalt oli.

      Isegi kostüümi jaoks opereeritud kitsaste huultega oli ta ilus. Tema nägu oli voolitud äärmuslikumaks kui enamikul, otsekui oleksid arstid tahtnud Ilusate komitee reeglite piire katsetada. Tema põsesarnad olid teravad nagu noolepead ja kulmukaar tõusis naeruväärselt kõrgele, kui miski talle nalja tegi. Tally taipas ootamatu selgusega, et kui mõnda tema näojoont kas või millimeetri võrra nihutada, näeks ta kohutav välja, kuid samas oli raske ette kujutada, et ta oli kunagi inetu olnud.

      „Kas sa oled kunagi Roostes Varemetes käinud?” küsis Tally. „Siis, kui sa veel… noor olid?”

      „Peaaegu igal õhtul, eelmisel talvel.”

      „Talvel?”

      „Mulle meeldivad varemed, kui nad on lumega kaetud,” ütles Zane. „Nii on servad ümaramad ja vaade on kohe mega-Helenate võrra parem.”

      „Ahaa.” Tally mäletas, kuidas ta varasügisel looduses jalutas ja kui külm siis oli. „See kõlab täiesti… jääkülmalt.”

      „Keegi polnud kunagi nõus koos minuga tulema.” Tema silmad tõmbusid vidukile. „Kui sa varemetest räägid, siis ei maini sa kunagi, et oleksid seal kedagi kohanud.”

      „Kedagi kohanud?” Tally sulges silmad ja tundis, et tasakaal oli täielikult kadunud. Ta toetus vastu rõduäärt ja hingas sügavalt sisse.

      „Jah,” ütles poiss. „Kas kohtasid?”

      Tühi šampanjaklaas libises Tallyl käest ja kukkus pimedusse.

      „Ettevaatust seal all,” pomises Zane, naeratus huulil.

      Pimedusest kostis klirinat ja üllatunud naer levis nagu lutsulaine. See kõlas nagu tuhandete kilomeetrite kaugusel.

      Tally hingas sisse veel mitu suurt sõõmu külma öist õhku ja püüdis end kokku võtta. Kõhus keeras. Tal oli häbi selline olla, kohe-kohe toit üles tulemas pärast paari hädist klaasitäit šampanjat.

      „Kõik on hästi, Tally,” sosistas Zane. „Lase endal ergas olla.”

      Tally mõistis kui nõme see on, et keegi peab talle ütlema, et ta erksam oleks. Kuid isegi läbi kostüümiopi oli näha, et Zane’i pilk muutus mahedamaks, nagu oleks ta tõesti soovinud, et Tally end vabamalt tunneks.

      Tally pööras end tema all laiuvast tühjusest eemale ja haaras selja taga mõlema käega rõduäärest kinni. Shay ja Peris olid nüüd ka rõdul; teda ümbritsesid kõik tema uus-Krimmidest sõbrad, ta oli kaitstud ja kuulus kuhugi. Aga ka nemad vaatasid teda tähelepanelikult. Ehk ootasid kõik temast täna õhtul midagi erilist.

      „Ma ei näinud seal kunagi kedagi,” ütles Tally. „Keegi pidi tulema, aga ei tulnudki.”

      Ta ei kuulnud Zane’i vastust.

      Varitseja oli taas välja ilmunud. Ta seisis rahvast täis torni teises otsas ja vahtis teda СКАЧАТЬ