Kaitstud Eesti. Eero Lattu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulama. Piinlikult pikaks veniva vaikusehetke katkestas viimaks Molotov, kes teatas:

      „Meile ei ole midagi teada piiririkkumistest. Uurime asja ja informeerime teid tulemustest hiljem. Isegi kui midagi taolist on aset leidnud, siis on see olnud isetegevus, millel Nõukogude valitsuse ametliku liiniga vähe ühist on. Aga iga väiksemgi rünne meie laevade või lennukite suhtes toob kaasa adekvaatse vastuse. Siis on hiljem väga raske midagi tagasi keerata ja läbirääkimistel on kriips peal. Seda enam, et olukord on muutunud ja meil on teile edasi anda halb uudis.”

      Molotov jätkas nüüd juba võidukalt: „Saime äsja sõnumi, et Narva lahes on eile õhtul tundmatu allveelaeva poolt torpedeeritud ja uputatud meie aurik „Metallist”. Palju meremehi on hukkunud. Vastav TASS-i teadaanne ilmub ka meie homsetes lehtedes. Võite sellega juba praegu tutvuda. Samuti on Luuga lahes nähtud tundmatute allveelaevade periskoope. Kõiki neid negatiivseid fakte arvesse võttes ei saa Nõukogude Liidu valitsus enam jääda oma varasema ettepaneku juurde, vaid nõuab Eesti valitsuselt 35 000 mehelise jala-, ratsa- ja lennuväe kontingendi paigutamist Eesti territooriumi eri kohtadesse selleks, et ära hoida Nõukogude Liidu kaasakiskumist sõtta ja kaitsta Eesti sisemist korda.”

      Kuigi Selter oli seekord sisimas millekski taoliseks valmistunud, ei võinud ta uuest jultunud nõudmisest kuuldes ometi rahulikuks jääda. Selge pettumusega hääles määratles ta olukorra:

      „Võin teile ütelda, et see ettepanek on Eesti valitsusele vastuvõtmatu. Sisuliselt oleks tegemist Eesti sõjalise okupeerimisega, millega meie kuidagi nõustuda ei saa. Leian, et läbirääkimised muutuvad väga raskeks, kui meie ei pea kinni piiridest, mida kumbki pool ise on juba varemalt ilmutanud.”

      „Kui oleksime möödunud korral kohe jätkanud läbirääkimisi, siis võinuks kokkulepe varasemate tingimustega sündida. Teie aga meelega viivitate. Nüüd on uued sündmused toonud esile uusi probleeme ja Nõukogude Liit vajab oma julgeoleku kindlustamiseks suuremat arvu vägesid,” parreeris omakorda Molotov.

      Mikojan, tundes vajadust sõna sekka öelda, lisas omalt poolt:

      „Ega meie midagi välja ei mõtle, need sündmused on faktiliselt aset leidnud ja olematuks muuta neid ei saa.”

      Uluots andis Selterile silmadega märku, et sekkub vaidlusse ja vastab esitatud süüdistustele:

      „Mina kui Eesti Riigivolikogu esimees, võin teile kinnitada, et aeg, mille jooksul meie parlamendi komisjonid valitsuse poolt teatavaks tehtud Nõukogude Liidu ettepanekute suhtes seisukoha võtsid, oli erakordselt lühike. Sellepärast on täiesti väär väita, nagu oleks Eesti valitsus süüdi viivituses ja selle alusel tõsta üles uusi nõudmisi. Mina toetan täielikult minister Selteri poolt esiletoodud seisukohti ja avaldan samuti kartust, et Nõukogude Liidu valitsuse uue, täna avaldatud nõudmise püsimajäämisel oleks raske, kui mitte võimatu, leida läbirääkimisteks aluseid.”

      Molotov jäi kõigutamatuks, aga pani ette midagi täiesti uut:

      „Meie jääme selle nõudmise juurde. Kui soovite, võib seltsimees Stalin teile seda ütelda ja ettepanekut seletada. Kas soovite temaga kõnelda?”

      Võimalus suhelda otse Staliniga oli mõnevõrra ootamatu, kuid see võeti Eesti delegatsiooni poolt kohe vastu.

      Molotov haaras telefonitoru järele: „Seltsimees Stalin, siin on välisminister Selter ja teised eesti härrad. Nemad vaidlevad meie ettepanekule vastu, nimetavad seda „okupatsiooniks”. Tule aita neile asja selgitada.”

      Möödus kõige rohkem paar minutit, kui uks avanes ja ruumi sisenes Peremees ise, Jossif Vissarionovitš Stalin. Tal oli seljas helehallist riidest nelja nööbitava taskuga frentš, jalas tumerohelised kalifeepüksid ja läikimalöödud säärsaapad. Hakkas silma, et riietus oli enam kui tagasihoidlik. Aumärgid puudusid täielikult. Paremas käes hoidis Stalin kustunud piipu. Eestlastega võrreldes oli ta lühikest kasvu, kohalviibijatest ehk Mikojaniga enam-vähem ühepikkune.

      Pärast vormikohast tutvustust istus Stalin laua taha ja jäi küsivalt Selterile otsa vaatama.

      „Millega meie eesti sõbrad rahul ei ole? Kas võiksite mulle selgitada? Arvan, et on Nõukogude Liidu huvides, aga veel enam Eesti huvides, rahulikult kokku leppida,” alustas ta poolsummutatud häälel.

      Selter kordas Molotovi äsjast ettepanekut ja Eesti poole vastuväiteid, lisades, et auriku uputaja ei saanud kuidagi olla Tallinnast põgenenud Poola allveepaat, kuna viimane hoopis teisele poole liikus ja Gotlandil kaks vangistatud eesti meremeest kaldale lasi. Selter kinnitas delegatsiooni seisukohta, et viimaste Vene ettepanekutega ei saa Eesti valitsus mingil tingimusel nõustuda. Ta tegi seda oma tavalisest kõnemaneerist aeglasemalt, püüdes tabada Stalini äsjast rütmi.

      Molotov ruttas täiendama, et ehk ei olnudki „Metallisti” uputanud allveelaev Eestiga seotud, kuid Soome lahes liiguvad ilmselt kolmandate riikide allveelaevad ja selles mõttes puudub Nõukogude Liidul igasugune julgeolek.

      „Oletades, et teie poolt toodud faktid on õiged, ei ole ometi tõestatud, et need on toimunud Eesti süül. Ilma süülisuseta ei saa aga panna Eestile karistust, mida härra Molotovi ettepanek sisuliselt on,” vaidles Selter vastu.

      „See ei ole karistus, ärge kartke!” hüüatas siiani vaikinud Mikojan.

      Selter selgitas veelkord: „Uus ettepanek tähendab sõjalist okupatsiooni. Kui riiki tuuakse kolmkümmend viis tuhat meest võõrast väge, kui need paigutuvad „mitmesugustesse” kohtadesse ja hakkavad tegelema korra hoidmisega, see on Eesti siseasjaga, siis meie suveräniteedi ja majandusliku korra austamisest ei saa küll juttu olla.”

      Uluots kinnitas Stalinile omalt poolt, et Eesti ei või sellist ettepanekut vastu võtta.

      Stalin oli vahepeal piibu süüdanud ja jälgis arenevat vaidlust huviga. Nüüd tõstis ta märguandeks sõrme ja ütles:

      „Rahustame meie Eesti kolleege. See ei ole karistus, see on tõkestusvahend. Usume ka, et Eesti valitsus pole süüdi. Kuid nähtavasti pesitsevad Eestis mingid rahvusvahelised jõud, kes tegelevad niisuguste asjadega. Teate küll, kuidas imperialistid Nõukogude riiki vihkavad ja kõikvõimalikke riukaid meie teele ette loobivad… Ja neil on mõju rahvamassidele, ka Eestis. Kui nüüd meie lepingu sõlmime, siis ühed rõõmustavad, aga teised hakkavad süüdistama, et olete maa maha müünud. Puhkevad rahutused ja võivad tulla diversioonid. Sellepärast ongi vaja tugevat Punaarmee üksust, et neid ära hoida… Kogu minu austuse juures Eesti valitsuse vastu, ei suuda teie sellises olukorras üksi toime tulla.”

      Professor Piip oli tähelepanelikult kuulanud senist läbirääkimiste käiku, tabamaks mõnd juriidilist nüanssi, mille suhtes tema arvamus võiks kasulikuks osutuda. Senini suutis Selter hästi vastu pidada ja tema seisukoht sõjalisest okupatsioonist oli kahtlemata õige. Aga et parasjagu midagi sellist õhus ei olnud, lausus Piip:

      „Eesti rahvas võtaks rahuldatuna vastu sellise pakti, millele valitsuse esindajad ilma suurema surveta alla võivad kirjutada. Siis pole karta ka mingeid diversioone. Teiselt poolt on sunduse all sõlmitud lepingud rahvusvaheliselt tunnustatud arusaamade järgi juba sündimisel kahtlase väärtusega, tegelikult tühised. Ei tahaks uskuda, et härra Stalin sellise lepinguga end siduda soovib.”

      Stalin kergitas Piibu poole vaadates korraks imestunult kulme, laskis siis pilgu üle lauasistujate libiseda ja sõnas:

      „Rahvas on muidugi igal pool hea ja teab üldiselt, mis õige. Ainult et juhid, kellele meeldib rahva arvamusega vehkida, ise sellest kõige vähematki ei taipa. Meil tuleb selgelt eristada rahvast kui sellist, ja üksikuid inimesi, kes alati midagi korraldada võivad… Ka Eestis leidub СКАЧАТЬ