Kaitstud Eesti. Eero Lattu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasarmu heakorratoimkonda ja laskevõistluste korraldajaks. Kord kuus, alati nädalavahetusel, käis ta Reola kandis emal külas. Tegi seal ära hädavajalikud meeste tööd ja rääkis niisama juttu. Johannesel isa ei olnud – metsatöödel juhtunud õnnetus viis noore mehe enneaegselt hauda. Aga see juhtus päris ammu, 1902. aasta talvel. Väikese Jussi mällu jäid vaid isa lõõtspillimäng ja üks kole tähtis lause: „Poiss, kui suureks kasvad, hakkame koos hundijahil käima.”

      Pataljoniülem kolonelleitnant Ralf Teimann astus üle kasarmusaali ukseläve täpselt kell kümme. Kõlas käsklus: „Püsti! Valvel!”

      Patül jäi seisma poodiumi ees, lasi pilgul pea saalitäiest sõjameestest üle käia ja alustas siis talle omase madala häälega selgituskõnet:

      „Istuge, sõdurid. Kuulake mind tähelepanelikult. Teie teate, et viimasel ajal on esinenud vahejuhtumeid vene sõjaalustega merel ja lennukitega meie õhuruumis. Siiamaani oleme pidanud vaid arvama, millisel eesmärgil neid tehakse. Nüüd paistab siin selgust saadud olevat. Ülemjuhataja on andnud välja operatiivkäsu, mis nõuab meilt muutunud olude tõttu kõrgendatud lahinguvalmidust. Otsesõnu öeldes kavatseb Venemaa siia, meie maale, oma sõjabaase teha ja ähvardab asja kasvõi jõuga läbi viia. Valitsus peab küll läbirääkimisi ja loodame, et need edu toovad, kuid tuleb siiski valmis olla relvaga ründajale vastu astuda.”

      Ülem pidas pausi. Saalis valitses haudvaikus. Meeste näod olid jõudnud tõsineda ja nii mõnigi vaatas maha, et ebamäärast erutust varjata.

      „Kuigi kattekava juba alates tänasest teostama asutakse, jääb meie pataljon põhikoosseisus esialgu oma alalisse asukohta. Teeleasumise valmisolek tuuakse siiski alates homsest 2 tunni peale. See tähendab, et ettevalmistusi tuleb alustada kohe. Edaspidi enam sellelaadseid kogunemisi ei tule – kõik käsud jõuavad teieni otseste ülemate kaudu. Pole vist tarvidust lisada, et puhkused on määramata ajaks edasi lükatud ja kes juba koju sõitnud, kutsutakse tagasi. Minu poolt on kõik. Kompanii- ja rühmaülematel ilmuda koheselt staapi, teistel oodata edasisi korraldusi.”

      Koosolek oli läbi ja mehed kogunesid nüüd väikestesse gruppidesse kuuldut arutama. Tavapärane päevakava enam ei kehtinud.

      Pataljoniülema juurest tulles teatas Laas, et asi on väga tõsine ja nüüd oleneb igaühest, kuidas rühm, kompanii ja lõpuks kogu pataljon hakkama saab:

      „Pidage meeles, siiamaani võis ehk mõni niisama hoobelda, kui kõva eesti mees ta on – edaspidi ei maksa sõnad midagi, ainult teod ja vaprus lahingus… Ja vaadake oma käimad üle, astuda tuleb kõvasti.”

      Kogu päeva jätkus väeosas vilgas tegevus – korrastati relvastust, seati valmis veovahendeid ja muud kraami autodest kuni supiköögini. Sideruumis plõksis aeg-ajalt telegraaf, väljastades diviisi staabist saabuvaid korraldusi.

      Kapral Ilmar Olesk istus pärastlõunal kasarmutoas taburetil ja puhastas optilise sihiku okulaare. Ta tegi seda erilise hoolega, tõstes seadet ajuti silma ette ja siis jälle lapiga üle pühkides. Tema püss seisis siinsamas seina najal, oodates oma järjekorda. Ilmaril oli selle tegevuse juures aega mõelda treeningtundidele tiirus, ringkonna laskevõistlustele, mis nüüd ära jäeti ja muidugi naaberriigi ähvardustele. Kummalisel kombel tundis ta isegi heameelt võimaluse üle venelastega rinda pista. Ilmari vanaisa langes Vabadussõjas Narva all ja seal tahtis temagi neid kohata.

      Saanud püssihooldusega valmis, tõstis Ilmar selle palgele, suunas sihiku aknast paistvale telefonipostile, hoidis hinge kinni ja vajutas aeglaselt päästikule. Kõlas laadimata relva lööknõela nõrk plaksatus.

      „Sellega on nüüd ühel pool,” nentis kapral Olesk ja pistis püssi rahulolevalt presentriidest kotti. Ilmar Olesk oli 2. kompanii snaiper.

      Õhtusöögi järel kummardusid paljud rühma ajateenijad nagu kokkulepitult kirjapaberi kohale. Kuigi sisimas tunti tuleviku ees ebamäärast hirmu, ei hakanud keegi seda lähedastele sõnades väljendama. Kirjutati ikka lootusest, et ehk laheneb kõik läbirääkimiste teel.

      Enne magamaheitmist teadustas Nurk üle kasarmu, nii et kõik ikka kuuleksid, mis ta kogu asjast arvab:

      „Kurat, kui pidulik! Sihukest sigadust annab välja mõtelda – jätta sõdur puhkusest ilma! Ma jõudsin juba koju vanematele kirjutada ja pruudi mõttes pehmeks kallistada, aga säh sulle… Pidin nüüd teatama, et seoses rahvusvahelise olukorraga jääb teie kallis poeg ja peig seekord tulemata. Aga ühte ma ütlen, küll iivan selle eest maksab. Katsugu mulle sõjaväljal ette jääda – saadan neid mõnuga Peetruse juurde andeks paluma.”

      „Ah, mis sa, Volli, jaurad, meil kõigil ühteviisi sitt,” arvas reamees Pihl, kes oli jõudnud teki alla pugeda ja valmistus vastu võtma sõduri meeldivaimat osa ööpäevast.

      Sama päeva, 27. septembri hommikupoolikul, said Riia lennuvälja ootepaviljonis kokku Eesti delegatsiooni liikmed Selter, Rei, Piip ja Uluots, taskus piletid liinilennukile Stockholm-Riia-Moskva. Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip ja Riigivolikogu esimees Jüri Uluots määrati läbirääkimiste juurde presidendi otsusega. Mõlemad olid pikast varasest autoreisist pisut väsinud. Välisminister Selter ja saadik Rei koos neid saatva Nõukogude Liidu Tallinna saadiku Nikitiniga saabusid Riiga lennukiga ja vähemalt Selter tundus heas tujus olevat. Tegelikult oli tema reipa oleku taga teadmine, et eelseisvatel Kremli kõnelustel ei pea ta üksi vastutuse koormat kandma, vaid Piibu ja Uluotsa näol on läbirääkimisjõud palju suurem. Ta kohtus lennujaamas ka Eesti Riia saadiku Hans Rebasega. Selter tegi saadikule ülesandeks informeerida üksikasjalikult Läti välisministrit Muntersit Moskva nõudmistest ja palus rõhutada, et Eesti ei kavatse Moskvas mingit lepingut alla kirjutada.

      Kell 11.45 ruleeris Rootsi lennukompaniile kuuluv Douglas DC-3 stardirajale, tõusis hetk hiljem mootorite ulgudes õhku, tegi lennuväljast eemaldudes poolkaare, võttis kursi itta ja kadus siis pilvedesse.

      Moskvasse jõuti ajavahet arvestades nelja tunni pärast. Pärast ametlikku lühikest vastuvõtutseremooniat suundus Eesti delegatsioon lennuväljalt saatkonda, et ennast sisse seada, arutada rahus kaitsetaktikat ja võimalikke vastukäike, kui venelaste nõudmised peaksid ülearu kasvama.

      Kella poole seitsme ajal koguneti Rei kabinetti. Keset koosolekut tuli teade, et Selterit oodatakse Kremlis veel samal õhtul pool üheksa. Venelased põhjendasid hilist kutset aja kokkuhoiu vajadusega. Pärast lühikest arutelu ja Rei kinnitust, et Kremlis päev alles õhtul algabki, otsustati minna kogu delegatsiooniga.

      Kokkusaamine toimus seekord Molotovi kabinetis, kus lisaks välisasjade rahvakomissarile olid kohal ka viimase abi ja väliskaubanduse rahvakomissar Mikojan. Olles esitlenud vastastikku delegatsioonide liikmeid ja vahetanud viisakusi, võeti istet nõupidamislaua taga.

      „Nu, shto skažite? U vas naverno jest horošije novosti,”4 alustas Molotov ja jäi näpitsprille kohendades Selterile otsa vaatama.

      Selter vastas, et pärast pikka ja põhjalikku kaalumist otsustas Eesti valitsus alustada Nõukogude poolega läbirääkimisi vastastikuse abiandmislepingu sõlmimiseks, võttes aluseks Nõukogude Liidu poolt eelmisel korral pakutud kava.

      Otsekohe lisas aga juurde:

      „Siiski tuleks kõnesolevasse dokumenti teha olulisi muudatusi selles osas, mis puudutab sõjaväebaaside suurust ja asukohti meie territooriumil. Eesti valitsus on arvamusel, et läbirääkimised peaksid toimuma rahulikus õhkkonnas ja seepärast tuleks otsekohe lõpetada meie territoriaalõiguse rikkumised nõukogude sõjalaevade ja – lennukite poolt. Vastav protest on minu poolt edasi antud teie Tallinna saadikule. Olen volitatud teatama, et sarnaste vahejuhtumite jätkumisel jätab Eesti pool enesele õiguse kasutada СКАЧАТЬ