Juured erinevas mullas. Pia Pajur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hapukurgid, leiva- ja vorstiviilud ning võipaki koos noaga. Hapukapsad läikisid ja toas levis päevalilleõli vänge hais. Heli oli kuulnud, et selline rafineerimata õli on tegelikult tervisele kasulik, aga sellest hoolimata polnud tal ühtki tuttavat, kes oleks selle haisu välja kannatanud. Vänge päevalilleõli seostus Helil lapsepõlves sunniviisil sissejoodetud kalamaksaõliga. Sealtpeale, kui tal ükskord allaneelatud õli otsemaid laias kaares tagasi purskas, jäeti ta rahule. Teistsugust toiduõli poest võtta polnud.

      Nii jättis ta igaks juhuks nüüdki õlised kapsad puutumata ning tõstis taldrikule leiba, vorsti ja hapukurki. Siis ootas, kuni nuga või juures vabanes, määris leivakäärule võid ja pani ühise noa tagasi. Kui ta aga ka vorstiviilukad leiva peale pani, sai võileib nii paks, et seda oli peaaegu võimatu hammustada. Pealegi tahtis kurk tükeldamist ja nii palus ta poolihääli Elviiralt nuga. Aga seda olid siiski kõik kuulnud ja lauda sugenes vaikus. Heli tajus, et oli teinud apsaka. Vaikus kestis seni, kuni nähti ära, mida Heli selle spetsiaalselt köögist toodud ainukese personaalse noaga peale hakkab. Puudub, et mul nüüd toit kurku läheks, mõtles Heli närvi minnes, kui hakkas esimest võileivatükki kahvliga suhu pistma. Siis oleks ühe peenutseva intelligendi arvel lõbu laialt, kasutas Heligi mõttes venelaste armastatud sõimusõna.

      Vaikuse katkestas Aleksandr: „No ärme nüüd sea moodi ka sööma hakka. Proosit!” ütles ta ja sirutas oma viinaklaasi teistega kokkulöömiseks. Heli tardus hetkeks, siis lahvatas jämeduse peale näost punaseks. Ta pani noa ja kahvli taldrikule, võttis veiniklaasi kätte ja lõi teistega kokku. Kui ta Aleksandriga klaasi kokku lõi, kohtusid nende pilgud. Aleksandr naeratas, aga see oli naeratuseks vormitud vaen. Nii lihtsalt võib siis endale vihavaenlase leida, mõtles Heli – aitab, kui söögilauas nuga kasutad. Ja üsna varsti seejärel oled ka fašist, mõtles Heli edasi. Aga võib-olla teisi vihates ja alandades elatakse välja mingit oma alaväärsuskompleksi, keris Heli mõte vahejuhtumi teemat edasi. Haim ja Heli võtsid lonksu veini, teised kummutasid oma klaasi põhjani. Mõnda aega söödi vaikides ning pikkamisi hakkas pinge lauas järele andma.

      „Haim, kuidas sul sess edeneb? Mis tehtud, mis veel teha?” küsis Viktor.

      „Esimene eksam läks metsa, laeva jõuseadmed. Loengul käisin, kui aega oli, ja augud püüdsin entsüklopeediast loetuga täita,” alustas Haim.

      „Entsüklopeediast?” imestas Viktor. „Seda pole mul veel pähe tulnud.”

      „No mis teha, kui muud materjali pole. Aga ei tea, kas minu räägitu polnud küllalt põhjalik või oli see hoopis teistsuguse ülesehitusega, kuid õppejõu kulm läks kortsu ja ta muutus rahulolematuks. Ja palus mul lisaküsimusena kirjeldada allveelaevade sukeldumisseadmeid. Tahtsin tekkinud pinget maandada ning alustasin sellest, et Venemaa laevastiku sukeldumisvõime pandi proovile Tsushima all. Samas taipasin, et olin õppejõu naljasoont valesti hinnanud. Aga oli juba hilja ja ta palus mul nädala pärast uuesti tulla.”

      Heli oli juhtumisi lugenud sellest Venemaale nii õnnetust merelahingust ja tal oli natuke piinlik, et Haim seda oma venelastest sõpradele asja ees, teist taga meelde tuletas. Aleksandr oli ametis klaaside täitmisega, kuid naljasoone mainimise ajal vaatas ta korraks valvsalt üles Haimi poole. Õnneks ei paistnud Aleksandr taipavat, millest jutt käib, ja jätkas pudelitega õiendamist. Küll aga viis Viktor jutu kiiresti mujale:

      „Mul on üks sõber, olime temaga ühel kursusel. Tal vedas kogu aeg eksamitega viltu. Küll ei saanud arvestust kätte ja ei pääsenud eksamile või kui saigi, siis kukkus eksamil läbi. Möödunud sügisel läks ta üle Leningradi, seal on üks tehnikaalane kaugõppeülikool. See sõber tuli nüüd ükspäev mulle tänaval vastu, nägu nalja täis. Küsisin, kuidas Leningradis õppimine läheb ja ta vastas, et hästi, ta on väga rahul, hinded põhiliselt viied, keegi ei nori ja ei mingit muret enam. Kas pole huvitav?” lõpetas Viktor mõtlikult. Hetke olid kõik vait.

      „Hakkas ehk paremini õppima?” pakkus Elviira.

      „Vaevalt küll, pole seda tüüpi poiss,” arvas Viktor ja jätkas: „Küllap saab seal palju kergemini läbi ja selles ongi asi. Niisugune võimalus tuleb kõrva taha panna – juhuks, kui siin peaks võlgnevusi tekkima ja eksmatt paistma hakkab.”

      Haim vangutas pead ja ütles lõpuks: „Ma ei tea. Aga olgu, kuidas on, mina ei kavatse ühe eksamil põrumise pärast kuhugi mujale õppima minna. Lähen veel täna ühe poisi poolt läbi, saan ta käest konspekti ja järgmine nädal otsin selle õppejõu uuesti üles.”

      „Ega tegelikult minagi,” jätkas Viktor. „Olen elanud ainult Viiburis ja Tallinnas, mujale ei tõmbagi,” lisas ta ja vaatas Helile vilksti otsa. Nagu kontrollides, kas seda osatakse vääriliselt hinnata – et ta on elanud ainult endises Soomes ja praeguses Eestis ning seega polegi enam nagu päris venelane.

      Siis pöördus Viktor Aleksandri poole: „Räägi Saša, kuidas su ratsettepanek edeneb?”

      „Ah, viskasin põhimõtted paberile,” vastas see nagu vastu tahtmist ja venitamisi.

      Aga Viktor ei jätnud järele: „Kuidas joonistega on? On sul äkki abi vaja?” Järgnes tehniline arutelu, mida oleks vaja kolmekesi koos teha ja kuidas seda korraldada.

      „Võtame selle peale,” ütles Aleksandr ja kummutas oma viinaklaasi põhjani. Seejärel tõstis leivatüki nina alla ning nuusutas seda sügavalt hinge tõmmates. Ja meeste arutelu jätkus. Kui lõpuks jutud ühele poole said, räägiti veel ühest ja teisest ning siis seadsid Haim ja Heli endid lahkuma. Nad tänasid Elviirat kostitamise eest ja panid riidesse. Kui uks nende selja taga sulgus, hingas Heli kergendatult ja ütles: „Ma arvan, et siia majja me rohkem ei tule.”

      Nad olid jõudnud Heli kodutänavale ja jäid natuke enne Heli maja kõnniteele seisma. Haim võttis Heli käed oma käte vahele ja vaatas talle tükk aega tõsiselt otsa. Siis pani oma käed talle ümber ja tõmbas ta aeglaselt enda vastu. Heli tundis Haimi näo ja rõivaste lõhna. See oli võõras, aga meeldiv ning ta hingas seda sügavalt sisse. Ja ta andis Haimi käte survele järele ja lõpuks nad suudlesid. Mehe huuled olid jahedad ja õrnad ning Heli sulges silmad ja mõneks hetkeks ei olnud ta jaoks maailmas midagi muud kui Haim, ta käed ja huuled ja lõhn. Haim, kes mõtles ja tundis nagu tema, aga teadis elust rohkem kui tema. Järgmise kohtumise olid nad juba varem kokku leppinud ning mõne hetke pärast pani Heli käed mehe rinnale, lükkas enda tasakesi eemale, ütles head ööd ja läks joostes ukseni. Välisust lahti keerates vaatas ta tagasi – Haim seisis samas kohas, lüheldane ja turske. Ta võiks olla pikem ja saledam, käis Helil peast läbi.

      VÄLK LÖÖB SISSE

      Heli oli unustanud kindad kätte panna ja takune pakkenöör oli raamatuid pakkides ta käed kähku kirvendama pannud. Ta pesi köögis käed puhtaks ja kreemitas need hoolikalt sisse. Oodates kreemi imendumist seisis ta akna all ja vaatas välja. Sügisel hoole ja armastusega haritud põllulapp oli keskhommikuks heledat päikesepaistet täis. Küllap mullapind mõnuleb uue kevade soojuses, naeratas Heli. Nagu nurruv kass tuulevarjus päikese käes. Ja samas tuli mõte, kas uued omanikud tahaksidki endale midagi kasvatada. Teeksid ehk hoopis muru. Või mänguväljaku. Minigolfi oma näiteks. Heli mõtted hüppasid tagasi eelmisse sügisesse – siis oli kasvanud seal kümmekond kuldset kõrvitsat, nii suurt, et ta ise polnud jaksanud neid põllult koristada, suvikõrvitsaid nii palju, et lapsed pidid neid sületäite kaupa linna tuttavatele viima. Ja naereid, millest sai suurepärast toorsalatit, rääkimata tavalisest kurgist, porgandist, hernest, oast. Muidugi ka maasikad, vaarikad, õunad ja kõik muu. Hea küll, ütles siis endale. Kui tahan, võib see siin ilusti edasi kesta. See suvi ja veel palju suvesid. Heli pöördus aknast ära ja tõstis endale taldrikutäie pliidil pikalt haudunud putru. Pani või silmaks, kallas klaasi piima ning istus sööma.

      Alguses oli Heli Haimiga kohtama läinud suuresti СКАЧАТЬ