Juured erinevas mullas. Pia Pajur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uksel hüüdis veel naerul näoga nägemist ja tänaval ta oligi.

      Käes oli aasta kõige pimedam aeg. Päike tõusis alles poole päeva paiku ja siis ka mitte idast, vaid kagust, koperdas natuke taevavõlvi serval ja vajus väsinult edelasse. Vaid paar-kolm tundi lõuna paiku oligi heledamat aega. Helile meeldis see napp aeg, eriti seepärast, et seda sai nautida vaid pühapäeval. Selle laupäeva valge aeg tuli kui lisakingitus. Aga ikkagi, kui loojanguvärvid tuhmusid ja saabus pimedus, hingas Heli alati kergendatult. Aeglane sukeldumine hämarusse, siis tulevalgusse ja lõpuks ööpimedusse oli loomulik. Veel enam, oli kui puhkust tõotavasse salapärasesse teise ellu astumine, kui mingi teiste eest kaitstud iseenda aega libisemine.

      Koduteel jõudis Heli väljakuäärse juurviljakioskini, mille juures lookles pikk saba – müüki olid tulnud mandariinid. Need olid esimesed lõunamaa puuviljad sel talvel, millele Heli oli peale sattunud. Võimalik, et niisugust õnnelikku juhust enam rohkem ei tulegi. Saba polnud kuigi pikk ja puuviljakaste oli mitu virna. Kui sabas peetakse korda ja ühele inimesele müüakse puuvilju piiratud hulk, siis peaks hea õnne korral neid jätkuma temani, kaalutles Heli ja jäi saba lõppu seisma. Üldiselt oli sabas seismine tüütu ja isegi alandav seal sageli puhkevate tülide ja sõnasõja tõttu ning väikseimalgi võimalusel püüdis ta sabasid vältida. Kuid õhtul ta läheb Imbi poole, et koos peole minna, ja nii ilus oleks mõned mandariinid Imbile kaasa võtta.

      Üsna ruttu venis saba Heli selja taga tüki maad pikemaks ning kõik olid pahurad, valvsad ja kannatamatud. Heli taga seisja hakkas talle ennast aina rohkem peale suruma. Eespool seisjad tõstsid samal ajal häält müüja vastu, kes oli kellelegi müünud mandariine terve kastitäie, ja nõudsid, et ei tohiks müüa üle kahe kilo korraga. Heli heitis pilgu üle õla ja nägi enda taga tüsedat venelannat, kes oma suure rinnapartiiga talle selga trügis. Heli ei tahtnud sõnelema hakata ja kui saba ta ees edasi liikus, nihutas oma õlakoti tahapoole, et see jääks tema selja ja venelanna rindade vahele. Järgmise edasinihkumise ajal aga astus naine nii räpakalt edasi, et lükkas Heli omakorda eesseisja vastu. Heli vabandas, astus siis järjekorrast välja ja palus enda taga seisjal mitte trügida. See vaatas teda ülalt alla vihaselt – Heli oli rääkinud eesti keeles – ning kui Heli kohe pilku ära ei pööranud, venitas ülalt alla ähvardavalt tševoo-tševoo ning lükkas oma rinna veelgi enam ette. Naise tagant kummardus järjekorrast välja vaatama igerik mees, jope rind aurahasid täis, ja ütles tinase pilguga Heli sihtides: „Kui sellele …” Heli ei saanud paarist järgmisest sõnast aru, „miski ei meeldi, hakaku astuma. Me oleme kõik kultuursed inimesed, igasuguseid daamikesi pole siia vaja.”

      Heli tajus neis kahes sellist vihkamist enda vastu, et tal hakkas süda kloppima. Vilksatas mõte, et oma tervise huvides peaks ta sabast loobuma ja teeseldud rahulikkusega minema kõndima. Aga enne, kui ta seda teha jõudis, pöördus ta ees seisnud naine ümber, vaatas korraks Helile ja seejärel rahulikult mõlemale venelasele silma ning ütles Helile, et tulgu ta seisma tema ette, et kui vaja, siis nende kahega vahetab mõtteid tema. Samas poetaski ta neile moka otsast midagi Helile arusaamatut. See oli keskealine tugev eesti naine, pikka kasvu ja sirge seljaga. Kui nad kohad olid vahetanud, ütles ta poolihääli, et ainult Heli teda kuuleks: „Töötan niisugustega iga päev koos ja tean, milline olek ja sõnavara neile mõjub. Viisakalt nendega ei saa.” Ja imelikul kombel ei öelnud ega teinud venelased talle vastuseks midagi. Tüse venelanna ei avanud suudki, suunas oma pahura pilgu vaid kaugusse ja mees tõmbus sabasse tagasi, midagi küll vaikselt omaette sisistades, aga see oli kõik.

      Koju jõudnud, pani Heli mandariinid vaagnale ja vaatas neid uhke tundega, sest need pidid kindlasti ka kasuemale rõõmu valmistama. Oma tabelipidaja palgast, mis oli vaid kolmandik kasuema omast, Heli söögiraha ei maksnud, nii oli kasuemaga kokku lepitud, aga Heli tundis moraalset kohustust üks ja teine kord midagi head koju tuua.

      Ta ajas elektrikannus vee keema ning tegi endale kruusi teed ja paar vorstivõileiba. Tuba oli külm, aga tuld pliidi alla otsustas Heli teha hiljem, siis jätkub sooja ehk õhtuni. Ta laotas tugitooli isa karvase maani reisikasuka, tõi diivanilauale teekruusi ja võileivad ning pooleli oleva Feuchtwangeri. Siis istus kasuka sisse, tõmbas hõlmad üle jalgade ja põlvede vaheliti, jättes välja vaid käed, et süüa ja raamatut hoida. Nii möödus mõnus pooltund. Kui tee joodud ja võileivad söödud, tõmbas Heli ka parema käe kasuka sisse ja luges veel mõned leheküljed. Lõpuks pani raamatu lauale, pööras end küljele, keris ka jalad tugitooli, kohendas kasuka endale tihedalt ümber, toetas pea seljatoele ja uinus.

      Kui kasuema koju tuli, tõi Heli keldrist briketti, kooris ära kartulid ja kaalika. Kasuema oli teinud pliidi alla tule ning keetis leotatud kruupide ja soolalihaga külasuppi. Kui nad söönud said, riietus kasuema pühapäevaselt ja asutas end minema külla oma vanemale vennale. Seda lonkavat hädist meest, kelle ta naine oli äsja maha jätnud, isa ei sallinud ja kasuema passitas venna külastamised ajale, kui isa polnud kodus. Heli jõudis vaevu veel öelda, et ta läheb õhtul Imbiga peole, et ta tuleb koju natuke hiljem.

      Heli oli sunnitud üsna varsti pausi tegema, sest talvega oli ta aiatööst võõrdunud ning selg ja käed olid harjumatusest kiired väsima. Nagu igal kevadel, pidi ta omaette naeratades tunnistama, et läheb kindlasti paar nädalat, kuni keha uuesti harjub füüsilise koormusega ning jalad ei väsi ära juba lõunaks.

      Ta läks majja, kontrollis üle pliidi ja kamina ning pani siibrid kinni. Siis meenus, et vaja viia rõdule päikse ja tuule kätte tekid-padjad, et neist õhtuks oleks talvine niiskus kadunud ja päikse lõhn ligi. Seejärel puhkas korraks lehtlas jalga ja jätkas riisumist.

      VALEL PEOL

      Selsamal õhtul oligi Heli Haimiga esimest korda kohtunud. Tantsupeol Ohvitseride Maja sammastega saalis. Tollal oli levinud kuuldus, et Ohvitseride Majas käib palju huvitavaid tehnikatudengitest poisse ning nii juhtuski, et sel laupäeval sattus Heli oma parima sõbranna Imbi initsiatiivil sealsele tantsuõhtule. Kohapeal sai üsna varsti selgeks, et neile oli unustatud öelda, et seal käivad ainult venelastest tudengid. Nagu kogu majagi oli vene ohvitseride oma. Heli leidis, et nad oleksid Imbiga ise pidanud selle peale tulema, sest kumbki polnud oma ihusilmaga kunagi ühtki eestlasest ohvitseri näinud. Küll rääkisid Eesti ohvitseridest sageli vanemad inimesed, mõeldes nende all kunagise Eesti Vabariigi ohvitserkonda. Kuid need ohvitserid, haritud ja galantsed, oli nõukogude võim nii või teisiti teise ilma saatnud. Nagu Poolaski, sai Heli hiljem teada.

      Heli esimene mõte oli minna kohe tagasi garderoobi, võtta riided ja peolt lahkuda. Tal oli veel värskelt meeles lõunane vahejuhtum juurviljakioskis ja ta arvas, et targem oleks peolt lahkuda enne, kui tekib järjekordne konflikt või muidu ebameeldivusi. Ta veenis just Imbit lahkumise mõttekuses, kui kõlasid avavalsi helid ja teda kohe tantsima paluti. Rõõmsa üllatusega tundis Heli ära Vello – poisi, kellega ta oli isegi paar korda kohtamas käinud. Aga mingil ajal olid nad ühel meelel ja sõbralikult asja sinnapaika jätnud. Vello oli olnud Heli meelest liiga suur lobasuu, tema pidev komejanditamine oli juba paari kohtamise järel tüütuks muutunud. Kuid siinses ümbruses oma tuttavat kohata oli kui ootamatu kingitus, mis tegi südame soojaks. Tegelikult üks kuldaväärt omadus oli Vellol ka – tantsimine. Ta ema oli olnud varieteetantsijatar ning midagi sellest oli poeg ilmselt juba sündides oma liikmeisse kaasa saanud. Ja Sossis või Pritsumajas või Lõunas või kus tahes nad peol kokku sattusid, polnud Helil midagi selle vastu, et paar tantsu Velloga tantsida.

      Ja seegi kord algul veel tühjal parketil nad lausa lendasid suure saali ühest otsast teise ja teispoolt marmorsambaid jälle tagasi. Ei varem ega hiljem tundnud Heli tantsimisest enam sellist joovastust kui tookord Ohvitseride Maja kuldsete sammastega saalis, enne Haimiga tutvumist. Oli see eelaimdus, et kohe-kohe lööb ta ellu sisse äike ja pöörab kõik pahupidi? Igatahes tagantjärele tõlgendas Heli seda kui alateadlikku hüvastijättu oma neiupõlvega.

      Ka Imbi oli esimese tantsu tantsinud – mundris mereväelasega. Ja ta lubas Helile, et kui see mundrimees teda rahule ei jäta, teeb ta otsemaid silma mõnele СКАЧАТЬ