Helleri hind. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma kontorisse välisukse ette jäävat trepihalli vältides, sulgeb ukse tihedalt ja lülitab kohe muusika sisse. Ta asetab õlilambi alla küünla ja süütab ühe väikese seinalambi. Seisan akna all lösutava tugitooli ees ja jälgin küsivalt ta toimetamist. George teab seda, aga ei vaata minu poole, enne kui on ringisebimise lõpetanud ja ruumis valitseb täielikult tema valitud õhkkond – heli, valgus, lõhn. Ta naeratab veel korra ja me istume nii, nagu me alati istume: George sellele tugitoolile, kust avaneb vaade värava poolt tulevale teerajale, ja mina sellele, kust avaneb vaade majaseina kallistavale lillaõielisele elulõngale.

      „Kuidas Lunal Margaretiga läks?” küsin ma elulõngale keskendudes.

      George’i küünarnukid on tugitooli käetugedel ja ta puudutab mõlema käe sõrmeotsi järgemööda teineteise vastu, pöialdest väikeste sõrmedeni ja tagasi. Tap-tap, tap-tap. Ootan, et ta vastaks, aga ta ei tee seda, kuni mul hakkab ebamugav. Ilmselt olen ma teda oma küsimusega kuidagi pahandanud: George on inimeste mugavustsoonide vahel laveerimise ekspert. Kui mul on ebamugav, siis ta tahab, et mul oleks ebamugav. Võitlen sooviga pea longu lasta ja pattu kahetseda. Lõppude lõpuks olen ma juba suur poiss. Nihutan oma pilgu elulõngalt George’i sõrmedele ja lasen sel tema tap-tap-idega kaasa hüpata.

      Mõned hetked veel ja George hakkab rääkima.

      „Kas sa tead, et holistilises meditsiinis usutakse, et sõrmed ja varbad esindavad elu üksikasju? Ritale meeldib sellest rääkida, ise ma olen seda alati lihtsakoeliseks pidanud, aga võibolla selles idees siiski on midagi,” ütleb ta ja tema hääl on sile, ühtlane, pehme. Armastusväärne, aga ebasõbralik. Nii et mul oli õigus – ta on pahane. George ei ole empaat ja ta ei suuda tegelikult mind ja Lunat blokkida, aga kuna tema on see, kes meile kõike õpetas, siis on ta algusest peale meisse kodeerinud sügava, alateadliku vastumeelsuse tema tajumisele, tema tunnetes sorimisele, tema poolt tuleva vastuvõtmisele nii, nagu see teiste inimeste puhul loomulikult toimub. Just kui oleks ta enda ja meie vahele segaja paigutanud ja nii ei jõua lained infoga meieni. Aga ma tean ikkagi, sest empaat on tundlik nii nähtamatule kui ka nähtavale, sellele, mis on kõigile lugemiseks valla. Kehakeelele, hääletoonile, liigutustele, sõnadele, mida inimene otsustab kasutada; sõnadele, mida ta valib vältida; loogikale, mida ta järgib. Ka seda õpetas mulle George. „Täielikult arenenud empaat loeb 360 kraadi ulatuses,” ütles ta. Ja George teab, et ma tean, see ongi nii mõeldud. George’iga ei ole asi kunagi varjamises, teesklemises või näitlemises. George’iga on asi kontrollis. Kui ma tean, et ma pahandasin teda, siis on see nii mõeldud. See, et ma tean, on minu karistus. Või osa sellest.

      George on oma alustatud jutlustusse pausi teinud, et lasta mul oma järeldusteni jõuda. Ta naeratab vaevumärgatavalt, kui näeb, et ma olen kohal. Aga ma ei ole ikka veel valmis pead norgu laskma.

      „Pöial esindab väidetavalt intellekti; nimetissõrm – „mina” ja hirmu; keskmine sõrm – viha ja seksuaalsust; nimetu sõrm – liitusid ja muret, väike sõrm – perekonda ja teesklemist,” jätkab George ja jälgib mind teraselt. Mina jälgin endiselt ta sõrmi, nagu kassipoeg lõngakera.

      „Ja kui sa mõnda neist vigastad, siis viitab see allasurutud pahameelele pisiasjade pärast,” lisab ta ja ma lõpetan ta sõrmede jälgimise ning vaatan talle otsa. Kuhu ta sellega jõuda tahab?

      „Noh umbes nii, et käed teevad üht ja teadvus hekseldab sel ajal millegi muu kallal.” Ta naeratab ja ta hääl on järjest sõbralikumaks muutunud. Olen segaduses.

      „Täna otsisin ma Lunat, me olime kokku leppinud, et me sööme koos hommikust, aga teda ei olnud kusagil.” George lõpetab sõrmedega mängimise ja katsub veidi hajameelselt läbi särgi üht oma kaelas rippuvatest kristallidest.

      „Ma olin mures, ta ütleb mulle tavaliselt, kui ta kuhugi läheb. Seega ma olin hajameelne ja jätsin väikese sõrme sahtli vahele,” lisab ta natuke nukralt ja vaatab siis minu süles lebavaid käsi.

      Neelatan. Lasen pea longu. Sest ma tunnen ennast nüüd tõesti süüdi, mitte selles, et Luna minu juures käis, isegi mitte selles, et George oli mures ja hajameelne ning jättis oma perekonnasõrme sahtli vahele, vaid selle pärast, et ma arvasin, et George üritab mind lihtsalt profülaktika mõttes suruda.

      George laseb mul mõne hetke longuspäi norutada, enne kui püsti tõuseb ja külmikust kaks pudelit vett toob. Ta ulatab ühe mulle ja vastab ükskõiksel, pisut pettunud toonil mu esialgsele küsimusele, täpsustamata, et see on see, mida ta teeb. Aga ma saan aru.

      „Nad ei ole veel lõpetanud,” ütleb ta uuesti maha istudes.

      Joon oma vett ja tunnen ennast halvasti.

      „Luna oli hommikul minu juures,” pakun George’ile vabatahtlikult, sest patukahetsus on puhastav. Süütunne George’i ees annab pisut järele, aga selle asemele sigineb veidi reeturitunnet Luna pärast.

      George noogutab isalikult ja pöörab oma pilgu tagasi mu nüüd külmahigist veepudelit pigistavale käele. „Sõrmedest rääkides,” ütleb ta ja need neli lonksu vett, mille ma just alla neelasin, ähvardavad tagasi tulla, „milliseid sa täna Lunaga kasutasid?”

      Jõllitan teda, ilmselt avatud suuga. George naeratab maailma kõige valgemat, puhtamat, patust priimat naeratust ja vaatab mind kalginõudliku pilguga ning näib tõsimeeli vastust ootavat.

      Mõne hetke pärast tõstan abitult parema käe nimetissõrme, keskmise sõrme ja nimeta sõrme ja hoian neid minu ja George vahel õhus nagu lippu. Valget alistumislippu. Üle muusikasse tekkinud vaiksema koha kostab trepihallist millegi koliseva kukkumine kivipõrandale ja järsk uksepauk.

      George noogutab, joob pisut vett. Laseb mul ennast koguda, järeldustele jõuda, tänase õppetunni salvestada ja selle eest tänulik olla. Oma tõlgenduse lisab ta võibolla kunagi hiljem, mingis kontekstivälises situatsioonis, et seeläbi mind korra veel raputada. Aga hetkel ma tean, et see oli kaks ühes. Minu karistus küsimuste küsimise eest, selle asemel, et vastuseid oodata, ja tema meeldetuletus, et ta teab kõike. Luna kuulub talle.

      Ta kõnnib kirjutuslaua juurde, võtab sülearvuti ja tuleb tagasi, siis küsib ta muretult: „Täna on sul Patrik? On sul sellega mingeid muresid? Tahad midagi arutada?”

      Ja mina vastan peaaegu sama muretult: „Vist mitte, ta ei suuda endiselt vastu võtta teadmist, et välised asjad ei põhjusta ta viha. Me oleme viimased paar korda peamiselt rääkinud ja lõpetuseks koos mediteerinud. Sellest, mis sa eelmine nädalal soovitasid, piisab endiselt. Aga tal läheb paremini, ma ei ole pidanud sekkuma ega ta reaktsioone kohendama, ma teen lihtsalt aeg-ajalt meie jutuajamisse pausi, et ta tähelepanu tema reaktsioonidele ja emotsioonidele juhtida,”

      George noogutab.

      Mingi osa minus tunneb kahetsust, et mul ei ole saba, mida entusiastliku kutsikana liputada.

      „Nii et sul on kõik kontrolli all,” ütleb George kõrvale vaadates ja ninajuurt sügades. See ei ole küsimus, see on konstateering.

      Noogutan, oleksin tahtnud, kiitust kuulda.

      „Ma soovitasin talle tšakraanalüüsi, ta paistis sellest huvitatud olevat. Kas ta võttis sinuga ühendust?” lisan lootusrikkalt.

      George vaikib, sest loeb midagi süvenenult oma sülearvuti ekraanilt. Tõstab pilgu ja noogutab.

      Mina noogutan samuti, joon vett, tajun selle külmust mööda neelu alla voolamas, vaatan oma elulõnga, sõrmitsen läbi kodus peegli eest teadvusesse seotud sõlmed. Selleks ajaks kui George oma kabineti ukse lahti teeb, olen ärksam, vähem rahulolev. Noogutan iseendale. See ka veel, kolm ühes. George tahtis mind äratada, et ma Patrikule parem teejuht oleksin.

СКАЧАТЬ