Helleri hind. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Okei,” ütleb Luna ja tõmbab oma käe viimaks kotist välja ja surub pooliku sigaretipaki mulle pihku.

      „Margareti omad,” vastab ta mu kulmukergitusele.

      Margaret on Luna praegune rändur. Passiiv. Luna töötab meist kõige enam passiividega, tal on minu meelest selleks ka ainsana vajalikud eeldused, ehkki George veenab mind aina, et ka mina saaks hakkama, ja aeg-ajalt satuvad mullegi mõned.

      „Sul on täna temaga viimane kord?” küsin ma sigaretti läites.

      Luna noogutab, aga ei täpsusta. Ma ei hakka pinda käima. Oma ränduriga lõpetamine on alati raske, peaaegu sama raske kui alustamine, mõnikord isegi raskem, ja passiivide puhul seda enam, sest passiivid kaovad seepeale tihti pildilt. Mõnikord reageerivad üle, korraldavad stseeni või „vajavad järelemõtlemisaega”. Tehniliselt võttes ei ole teejuhi ja ränduri suhe passiivide puhul sada protsenti aus, sentiment, millele George alati nii tulihingeliselt vastu vaidleb, et isegi nüüd, omaenda kodu ja sisemonoloogi privaatsuses seda mõeldes, tunnen tahtmist silmad kinni suruda ja pea õlgade vahele tõmmata. Loodan, et Margaretiga lõpetamine ei ole Luna jaoks väga raske. Sellest, mis ma siiani Margareti kohta kuulnud olen, tundub mulle olevat hea võimalus, et ta liigub valutult passiivist aktiiviks ja Luna annab oma teejuhikohustused lihtsalt George’ile üle – see oleks ideaalne variant. Midagi, mis George’i kahtlemata rõõmustaks, lõppude lõpuks on see passiivirännaku soovitud tulemus ja samas midagi, mis ei oleks Luna jaoks nii lõplik, läbilõikav ja armistav, sest Margaret jääks alles. Teda võiks juhuslikult kohata Kodu terrassil ja Lunale jääks õigus kutsuda teda mõnikord sushit sööma või varbaküüsi lakkima või mis iganes see on, mida Lunale meeldib oma tuttavate naistega teha.

      Luna katkestab mu taasalanud sisekeskustelu säästlikult süütu suudlusega huultele ja kaob uksest välja. Paari sekundi pärast näen aknast, kuidas ta oma punastesse tennistesse kätketud imelistel jalgadel kergelt tantsiskleval sammul nurga taha kaob.

      2

      Umbes tund aega hiljem on minu kord mööda korterit tammuda ja asju kokku otsida, ainult et mul on neid Lunast tunduvalt vähem ja nad kõik mahuvad taskutesse – sigaretid, tikud, rahakott, telefon, päikeseprillid. Seisatan enne ukse avamist paariks hetkeks peegli ette ja vaatan ennast pealaest jalatallani üle. Nimetan ennast ära, loen ennast ette, tajun seda, et ma olen füüsiliselt olemas, et mul on varbad, sõrmed, munn ja huuled. Peatun korraks sellel, millise tunde tekitavad mu nahka puudutavad riided ja korjan endale sügavalt silma vaadates välja hetkel domineerivad emotsioonid. See on osa minu ettevalmistusrituaalist, enne kui ma oma rändajaga kokku saan. See on veidi gei ja väga emo, aga elu on juba kord selline. Peale selle on see üks George’i heakskiidetud eemaldumisnippidest, viisidest, mille abil ma tagan selle, et ma mäletan, et mina olen mina ja teine inimene on teine inimene; meetod, millega ma suudan ennast oma rändurist enamasti piisavalt distantseerida, et tema abistamisel mitte segadusse sattuda.

      Peeglist vaatab mulle vastu kergelt muigav, võrdlemisi rahulolev, laisalt silmi kissitav Heller.

      Mina, Heller.

      Näen võrdlemisi hea välja.

      1,82 meetrit, 72 kilogrammi.

      Tihedad, tumedad kulmud.

      Rohelised silmad.

      Sirge nina, hetkel punaseks põlenud.

      Sügava, pisut plikaliku kaarega huuled.

      Pruunid, lõualuuni ulatuvad juuksed. Kammimata – seda on nad alati.

      Kerge lohk lõuas.

      Must V-kaelusega T-särk, see on korduvalt pestud ja pehme, aga ei ole veel räbal. Ma ei mäleta, kust see pärit on. Lõhnab pesupulbri, sigarettide, apelsiniõie eeterliku õli ja Luna järele. Treenitud käed, aga kitsamapoolsed õlad.

      Vasakust särgivarrukast piilub osa mu tattoost, mis lõppeb mõned sentimeetrid enne küünarnukki, see on ümber mu biitsepsi mässitud räbalduva köie tätoveering, samasugune on ümber parema randme, vasaku reie ja parema pahkluu. See oli ammu. See on pikk lugu.

      Pleekinud karvadega päikesepõlenud käsivarred.

      Parema randme ümber on musta nahast rihma ja mitme pandlaga kell. Selle kinkis mulle George kolm aastat tagasi, aga ma tean, et Luna valis selle välja.

      Pikad sõrmed, laiad sõrmeküüned, veresooned käeseljal on selgelt näha. Eriti siis, kui on palav ja täna on väga palav. Õhk on niiske ja kuum – kleepub tihke ja kammitsevana su ümber, nagu kellegi ahne suu.

      Kitsad puusad, pigem peenikesed jalad. Mustad kitsad Dieselid, aga mitte skinny’d, rihma ei ole. Tumepruunid madalad kauboisaapad, ka Dieselid. See on juhus. Ma armastan neid saapaid, juba ainuüksi nende saabaste kandmine aitab mul ennast maandada, sest neid kandes on raske unustada, et su jalad puudutavad igal sammul maad. Et gravitatsioon hoiab sind, nagu iga teistki.

      Tõmban sügavalt hinge ja vaatan endale otse silma. Nopin oma hetkeolu nurgakivid välja ja seon igale mõttes sõlme peale, nagu hajameelne teeb oma taskurätiga, et see talle meenutaks midagi, mida ta kindlasti tegema pidi. Kõnnin kööki, valan Madaamile värsket vett ja krõbuskeid.

      Ja ma olen valmis uksest välja astuma, kõndima need mõnisada meetrit Koju, kus mind ootab esmalt tavapärane jutuajamine George’iga ja seejärel pärastlõunane seanss Patrikuga.

      Kodu on suur heleroosaks värvitud kahekorruseline maja, mille ümber on linnaosa arvestades võrdlemisi avar, viljapuude ja hoolitsetud muruga aed. Umbes poolel teel hargneb kellanupu ja kaameraga varustatud väravast eesukseni viiv kividest laotud teerada kaheks ja kitsam haru teeb aupakliku ringi ümber maja ning viib tagaukseni. Just selles hargnemiskohas tabab mind täna veider kõhutunne, mis sunnib mind seisatama ja selja taha vaatama. Värav minu järelt on sulgunud, kõik on vaikne ja rahulik. Rada palistavad puusakõrgused laternad, mis praegu, augustis, lähevad põlema õhtul kell kaheksa. Muru on hiljuti niidetud, ilmselt täna hommikul. Huvitav, kes seda tegi? Kas haldusfirma? Või mõni ränduritest oma vajaliku füüsilise puhastuse programmi raames? Tõmban suure suutäie magusat rohelist õhku ja püüan kõhutunnet tõlgendada. Veidrust paigutada. See ei õnnestu. Kõik, mida ma näen, haistan ja kuulen, on perfektses harmoonias, täiuslikult ootuspärane ja hindamatult rahumeelne. Aga ärev kõhutunne jääb. Kehitan õlgu ja loobun põhjuste otsimisest ning luban kõhutundel mind vedada. See sunnib mind jalapealt kitsamale rajale pöörama ja tagaukse juurde minema. Ma ei lase ennast sellest ülemäära häirida, seda juhtub empaatidega sageli. Empaat, näed, ma olen alles paar sammu George’i territooriumil ja ma kasutan juba terminoloogiat. Ma vihkan tegelikult seda sõna, seda nime, seda määratlust ja silti. Kuigi see on see, mis ma olen ja mul ei ole midagi selle vastu – mulle lihtsalt ei meeldi iseendast ja Lunast seda sõna kasutades mõelda. Aga George ütleb, et see on oluline, ja nagu alati, suudab ta mind mõjutada, tundub, et umbes viiekümne meetri kauguselt. Turtsatan ja kougin taskust tagaukse võtme, kui see just hetk enne, kui ma lukuauguni jõuan, avaneb. Minu ees seisab leebelt naeratav George, jalas kummalised idamaised sussid, naturaalvalged, linased nööriga püksid ja seljas must linane nööpideta ja pika kaeluselõhikuga särk. Ta pikad, arutult blondid juuksed on hobusesabas ja särgikaelusest paistavad naharibad, mille küljest ripuvad tema kristallid ja talismanid.

      „Oi, Heller,” ütleb George meeldivalt ja ma ei saa aru, kas ta ootas mind, teades või olles näinud, et ma tagaukse kaudu tulen, või on ta üllatunud mind siitkaudu sisenemas nähes.

      Surume kätt ja ma astun sisse, ta pöördub kandadel ja kõnnib piki savipunast koridori. Järgnen talle sõnatult, osa СКАЧАТЬ