Bürokraat, võim ja Vanaema. Bürokraatiatõlk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Samamoodi peab selgitus olema mitte ainult bürokraatlik PR-operatsioon, vaid see selgitus peab olema ka usutav ja mis peatähtis, mõistetav. Võtame näitena ettepaneku piirata kiirust Peamises linnas 50 km/h madalamale tasemele, näiteks 40 km/h. Kiiruspiirangutega on kummaline lugu, need ettepanekud kerkivad ikka uuesti ja uuesti ning kõige uskumatute argumentidega. Kõige veidram põhjendus kõlas aastaid tagasi raadios, kus innukalt pooldati kiiruspiirangute seadmist, kuna äärelinna väikesel tänaval juhtus traagiliste tagajärgedega avarii, mil purjus juht kiirusega 120 km/h elektriposti lõikus. Võib arvata, et juhti, kes istub napsisena rooli ja ületab lubatud sõidukiirust 70 km/h, ei mõjuta mingilgi määral kesklinnas kiiruse piiramine 40 km/h või isegi 15 km/h. Muidugi võib kiiruspiirang olla vajalik, kuid õnnetused toimusid ka siis, kui sõidukiirus oli 5 km/h ja ka hobuvankrite puhul. Tulgem välja oma kappidest, kastidest ja kabinettidest ja vaadakem, mis tegelikult toimub. Tegelikult sõidetakse sujuva voona linnas ca 60 km/h ja 30 km/h alas 50 km/h. Need muide on korralikud/arglikud/seaduskuulekad juhid. See viib mõttele, et äkki me oleme midagi valesti mõistnud? Võib-olla on meie regulatsioonis midagi valesti? Kui näiteks rõhuv enamus juhtidest sõidab Pi-Rita teel 70+ km/h, siis võib-olla ongi see õige sõidukiirus? Miks me arvame, et ei ole? Kas me oleme Inimesekeste käest küsinud nende arvamust? Muidu oleme küll kärmed küsima rahva arvamust, eriti kui me teame vastust ette. Seda enam paneb imestama, et sarnasel Pal-Diski mnt-l on 70 km/h lubatud. Selge see, et tipptundidel sõidetakse ummikusse kinni ehk liiklus reguleerib end ise. Ummikuga on aga selline lugu, et kui tekib ummik, siis on Reguleerija midagi valesti teinud. Meie, Inimesekesed, pole tellinud ummikutes istumise teenust. Ja ka selle tühja tossutamisega kaasnevat keskkonna saastamise teenust ei ole me teps mitte tellinud. Me oleme tellinud teede korrashoiu teenuse, teede laiendamise teenuse ja uute teede rajamise teenuse sinna, kus seda vaja. Küll aga tekitab Reguleerija valearusaam sellest, mida temalt tellitud on (valede asjade, vale/liigne reguleerimine, vales kohas) trotsi. Suhtumine: mina, Reguleerija, olen kõige targem, on küll inimlik, kuid ebaefektiivne. Teadja-Inimesekene kindlasti tõusis juba tagajalgadele hüüdega „Aga me oleme siin kõik välja arvestanud ja mudelid näitavad …!”. Tore jutt nendest mudelitest, kuid minul on lihtne küsimus: „Milline, pann, kasu on sellistest mudelitest ja regulatsioonist?, kui tegelik elu ja liiklus käib ikkagi 70 km/h ümber?” Või milliseid andmeid te siis oma mudelites kasutate? Selle jutu peale reageerib bürokraatia muidugi ühte moodi ja see on: suurendab/tihendab kontrollijate arvu ning lükkab trahviveski käima. Reguleerija ei saagi teistmoodi käituda, tema peab täitma regulatsiooni/seadust, kuid meie Inimesekesed saame küsida, kas see regulatsioon on õige või on selle regulatsiooni ainuke tulemus see, et Inimesekene õpetetakse susserdama? Mõne ettepaneku puhul ei teagi, kas nutta või naerda. Mitte kauges minevikus tegid mõned Inimesekesed (millised?) ettepaneku, et Pi-Rita teele võiks seada kiiruspiirangu 30 km/h. Ega meil arvata pole keelatud, kuid huvitav oli kohalike Poliit-Inimesekeste reageering, kes haistsid aktsioonist võimalikku häältesaaki. Kiirelt mõeldi välja, et tore ettepanek jah, siis saavad Inimesekesed (autojuhid?) nautida kaunist vaadet Pi-Rita lahele. Kes peaksid need Inimesekesed olema? Kas autojuhid? Kuidas see võimalik on? Või sõidavad ettepanekusse haakunud Poliit-Inimesekesed vaid palgatud autojuhiga? Peab ütlema, et mina ei naudi roolis olles merevaadet ei 15 ega 70 kilomeetrise tunnikiiruse juures. Ma parema meelega naudiksin, tähelepanelikult teed jälgides, tervena koju jõudmist. Kui ma hakkaksin koduteel merevaadet „nautima”, siis pole küll suurt lootust koju jõuda. Või kuidas teie arvate? Võib-olla on puhkajad need nautlejad? Sama lugu, et roolis olev puhkaja peaks tähelepanu teele koondama ja selle vaate nautimisega tegelema peale seda, kui ta on auto nõuetekohaselt parkinud. Puhkajate jutt on üldse imelik jutt, ega me Vahemere ääres ela. See, kui suvi on aastaaeg, mil on kolm kuud essu suusailma, mille sees on umbes kakskümmend rannailmapäeva, ei vaja küll erilisi liikluspiiranguid. Muide enamuse Pi-Rita ranna külastajatest moodustavad Las-Namäe Inimesekesed, kes tulevad kohale bussidega, ja Pi-Rita linnaosa elanikud, kes tulevad randa jala. Pi-Rita tee ei ole, ega saa kunagi Puhkajate teeks, Pi-Rita tee on koju/tööle sõidu tee, nende Inimesekeste tee, kes sõidavad seda teed päev-päevalt ja aasta-aastalt ning kellele Peamise linna laht on tausta tapeediks (küll väga meeldivaks tapeediks, kui ei haise), aga mitte nautlemise objektiks. Ja muide, tore oleks, kui kohalik Poliit-Inimesekene tunneks ka kohalikke olusid.

      Samas need, kes teevad ettepaneku piirata kiirust kesklinnas, ja sama hingetõmbega väidavad, et see praktiliselt ei pikenda sõiduaega, puudusid arvatavasti koolis 5B klassis matemaatikatunnist. Ilmselt peaks paljude põlvkondade koolijütside hirmuunenägusid täitnud basseiniülesanne kõigile näitlikult selgitama, et kui basseini suubub 50 mm toru ja väljub 40 mm toru, siis millalgi hakkab bassein üle ajama. Liikluses tähendaks see kolossaalseid ummikuid, mis päädiks korraliku keskkonnareostusega. Kuid seda ilmselt ei juhtu, kuna juhid jätkavad tervemõistuslikku „sujuvat sõidustiili”. Näiteid igapäevaelust leiame kõikjalt. Näiteks, kui juhid täidaksid eeskirju ja sõidaksid ümber Kaarli kiriku ümbruse 30 km/h, olekski linn umbes. Olen ise suhteliselt korralik juht ning sõites selles alas ettenähtud kiirusega, olen tõeline sujuvuse segaja ja ohu allikas, kuna teised juhid ei oota minust sellist käitumist. Seega langetades kiirust 10 km/h, saame kas totaalse ummiku või totaalse seaduserikkumise. Just see viimane ongi kõige halvem, kuna harjutame Inimesekest, et seadust võibki rikkuda. Lisaks sellele, miks tunnen ma seadust täites ennast halvasti, miks ma tunnen, et segan kaaskodanikke? Miks, pann, tunnen ma ennast viimase pidurina?

      Seega võtaks märksõnaks ikkagi sujuvus, aga mitte segamine. Kahjuks oleme linnaliikluse reguleerimisel läinud just segamise tülikat ja ebaratsionaalset teed. Kui me ressursid, mida kasutame liikluse segamiseks, kasutaksime liikluse sujuvamaks muutmiseks, oleks meie kõigi elu veidi mugavam. Vaadelgem mõnda uuemat teed. Näiteks Ton-Di tn, kus iga paarisaja meetri järel on rajatud ringike (loe: rahustav tabletike). Kui oleks jätnud tabletid tegemata oleks saanud lisaraha kas bussidotatsiooniks või 10 aastaks politseipatrulli palgarahaks. Kuid selliseid segavaid tabletikesi või teeotste kinniehitusi, eriti kitsukeses kesklinna piirkonnas, võime leida hulgaliselt. Seega, kui küsida, millise variandi valiksite, kui oma raha mängu paneksite, siis õige vastus on: ratsionaalsema. Kui aga küsida, millise variandi valiksite, kui kasutada on avalik raha, siis õige vastus on: „mitmemillise”. Niimoodi sünnivadki meil liiklusesse veidrad eksperimentaalsed, ebaesteetilised ja ohtlikud junnid ning pätsid, mille asemel oleks võinud investeerida sujuvusse ja mugavusse. Mugavus on veel üks võtmesõna. On ju Inimesekene mugav. Paljudesse kohtadesse oleks mugavam sõita bussiga kui autoga, kui … see buss käiks paari minuti tagant, kui … ta sõidaks kogu aeg mööda ühistranspordirada, kui ta … Unistada ju ikka võib. Rumal lugu on selles, et meie siin unistame, ehitame rahustavaid tablette, teesulgusid, junnikesi, pätsikesi, aga teistel käibki elu nii nagu meie … unistame. Vaatad, siis nukralt Skandinaavia maade ühistranspordi korraldust ja rajatud ühistranspordi teid ja tunned uhkust … nende saavutuste üle.

      Ristmike väljaehitamine käib meil ilmselt nagu laulusalm ütleb: „Disainer joonistas üks lainer…” Mõne aasta eest ehitati välja M-Erivälja tee uute ristmike, maha ja pealepööretega ning olukord muutus tõesti paremaks, kuid … vist läks liiga heaks. Näiteks ehitati välja ristmik koos kolme üle tee ulatuva massiivse metalse kaagiga, 14 fooriga, 6 jalakäiafooriga ja 22 liiklusmärgiga. Vaatad ja üks silm naerab, nagu aastaringsed jõulud oleksid saabunud. Samal ajal teine silm aga nutab, kui palju raha raisati ja kui palju nüüd autojuhid asjatult oma aega ja kütust peavad kulutama. Ja ega see ehituskulu pole ainus kulu, peale selle on seal 365 x 24 elektrienergia kasutus, programmikulud, hooldetööd, remondid jne ehk püsikulu. Miks ma väidan, et kogu see asjatu „jõulupuu/energiaõgard” on kasutu, seisneb selles, et selle M-Erivälja teele suubuva teeotsakese liikluskoormus on marginaalne ja on tegelikult reguleeritud nimetatud ristmikust paremal ja vasakul nägemisulatuses olevate ristmike fooride poolt. Seega, kui eesmärgiks oleks sujuvus, tuleks need foorid eemaldada, hoiaks kokku kütust, raha ja Inimesekeste elamisväärset elu. Muide, kas olete mõelnud, palju moodustab nendest valesti paigutatud fooridest tingitud kaotatud aeg, mille Inimesekene võiks veeta oma perega või teha kasulikku tööd. Arvate, et sama tähtsusetu nagu sõidukiiruse piiramine? Ei ole. Pöördugem tagasi basseiniülesande juurde. Võime asjadele vaadata ka niimoodi, et, tuhanded juhid ja jalakäiad täidavad mõttetult mõttetutuid regulatsioone, siis millal nende Inimesekeste СКАЧАТЬ