Bürokraat, võim ja Vanaema. Bürokraatiatõlk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis selleks ta ka jääb. Kuid sellel, kes defineerib olukorda nii, et ta on mitterikas, on kõik võimalused veel ees.

      Tänapäeval tundub vahel, et õõtsutame teistpidi üle võlli, püüdes teeselda, et oleme sama rikkad kui „vanad riigid”. Just äsja valminud värske vein võib olla ju meeldiv vaheldus, kuid see ei saa iial võistelda vana veini nüansi- ja maitserikkusega. Sama on ka riikidega, isegi edukas kuid „uus riik” ei ole lihtsalt suutnud akumuleerida nii palju vahendeid kui „vana riik”, kuigi vurtsu on rohkem. Püüe teiste eeskujul ehitada üles uhkeid süsteeme (ilutsevad ja nn elamisväärsed) on ju inimlikult igati mõistetav, kuid meil puudub selleks ressurss. Tihti kipume ennast võrdlema teiste riikidega, kuid võrdluse juures unustame ajahorisondi. Kui me lähtume, et Soome väljus pärast kaht sõda ja raskeid rahutingimusi sõjast üle kuuekümne viie aasta tagasi, siis on neil olnud enda süsteemide ülesehitamiseks ja vigade tegemiseks ning nende parandamiseks kulunud just nii palju aega. Sama palju on olnud aega ka ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks. Rootsil võib akumuleerimisperioodi lugeda sajanditega. Hea naabri Soome sisu ja visa töö on olnud selle aluseks, et täna võivad nad nautida ca kolm ja pool korda kõrgemat keskmist palka kui meie, pluss teatavaid sotsiaalseid garantiisid ning avalikke teenuseid. Kui meie peame enda jaoks taasiseseisvumist sõja lõpuks (või võõrvägede lahkumist), siis oleme suutnud vaid paarkümmend aastat saavutada hämmastavat edu ja koguda väheseid, kuid mingeidki tagavarasid. Kui võrrelda 1965. aasta elatustaset Soomes (just siis oli möödunud kakskümmend aastat sõja lõpust) ja meie elatustaset tänasel päeval, siis oleks patt viriseda. Ja just seepärast, et oleme kiiresti reageerinud ning mõelnud ka tagavaradele, ei tohigi me üles ehitada kalleid regulatsioonisüsteeme. Meil lihtsalt pole piisavalt ressursse ja seda piskut peame kasutama targalt. Iseseisvus on kallis kaup, iseseisev riik, olgu suur või väike, peab tegema ja tagama teatud tegevusi, ilma milleta see ei ole riik. Puht majandusliku mastaabisäästu loogika järgi tuleb „riigi pidamine” suurtele riikidele, nagu suurtele poekettidelegi, odavamalt kätte. Meie saame oma pudupoodi pidada vaid kiirelt ja paindlikult reageerides. Ehk tuues näiteid lennunduse vallast, kus jätkub ruumi nii väikestele sportlennukitele kui ka mandritevahelistele laineritele. Laineri eelis on, et ta lendab kaugele, kõrgele ja võimaldab paigutada palju Inimesekesi ühe korraga suurte vahemaade taha, samas on ta kohmakas õhkutõusmisel, vajab pikka ja kulukat stardirada ning seadmeid. Väikelennuki eeliseks on hea manööverdusvõime ning teha kiireid tõuse ning pikeesid, isegi „surmasõlmesid”. Nii nagu lainer ei saa teha järele väikelennukile võimalikke kõrgpilotaažielemente, nii ei saa väikelennuk teeselda lainerit, lihtsalt kütust ei jätku ja nii kõrgele ka ei õnnestu tõusta. Oma olemusega vastuollu minek lõpeb katastroofiga. Miks me siis igapäevaelus arvame, et luues teiste järgi küll väärikaid, kuid vääringuliselt meile mittetaskukohaseid süsteeme, ei karistata meid majanduslikult selle väärkujutelma eest? Vanaema Marie ütles ikka, et: „Suu tuleb seada säkki mööda!” Vana ja väärikas on uhke olla, kuid sellega kaasnevad ka haigused. Sama lugu on ka ühiskondadega, kus tekivad vana ja jõuka ühiskonna haigused: ambitsioonitus, ideede erksuse puudus ja mentaliteet, et mina pean saama. Meil pole heaoluühiskond veel saabunud, kuid on meid juba uimastanud ja meie tahet aheldanud. Kõik on ju lõppkokkuvõttes vaatepunkti küsimus, kui ameeriklane ütleb, et aasta oli kohutav, pere kolmest autost tuli üks ära müüa, siis filipiinlane rõõmustab, oli hea aasta, sain osta endale teise T-särgi.

      Enese valesti positsioneerimine toob kaasa tihti ka lootusetuse tunde: „Ma ei suuda!!!” See küsimus ei ole tihti isegi mitte „Kas ma ei suuda/suudan?” või „Miks ma ei suuda?”. Energeetiliselt suudame küll. Lugesin millalgi, et Inimesekene sisaldab nii umbes paarikümne termotuumapommi jagu energiat. Seega pole tegemist mitte ainult suutmisega. Tegemist on pigem käivitusmehhanismiga, ahelreaktsiooni tekitamisega, Inimesekese tahte ja tegevuse vahel. Tuumareaktsioon ei teki ilma kriitilise massita. Kui Inimesekene lihtsalt istub või teeb valesid tegevusi, siis seda käivitust ja ahelreaktsiooni ei tekigi. Milline on regulatsiooni ja tavade osa sellise käivitusmehhanismi loomises? Kas see peaks olema selline nagu mõnikümmend aastat tagasi, kui tööl mittekäivat Inimesekest loeti tööpõlguriks ja ühiskonna vaenlaseks, ning karistati kogu riigivõimu rangusega? Või peaks see olema sisemine puhang ja pürgimus, nagu Inimesekesed tundsid üheksakümnendate aastate alguses? Ja muidugi vana hea, kuid tüütuseni tuntud kalamehejutt näljasele õnge või kala andmisest. Tundub, et mõned Inimesekesed pole siinjuures ära tabanud mõistujutu sisu ja arvavad siiralt, et õng antakse selleks, et sellesama õngeridvaga/roikaga kõigile … vastu pead virutada? Ka see kala ja õnge igivana jutt näitab, et maailmas on väga vähe uusi regulatsioone, on vaid lõputu variatsioon juba tuntud tegevustest. Meile tundub, et enne meid ei olnud midagi ja meie elame igavesti. Kuid kõik on juba olnud, ainult vahel me unustame selle või ei taha mäletada. Nagu ütles Vanaema Marie: „Ei ole mitte midagi uut siin Päikese all, on vaid põhjalikult unustatud vanavara!”

      Loendamatud põlvkonnad enne meid on mõtisklenud selle üle, mida me reguleerime, miks me reguleerime ja mis juhtub, kui me ei reguleeri? Kas me oleme mõningate regulatsioonidega lihtsalt harjunud? Kas me nõustume sellega vaid mugavusest? Või on tõesti tegemist vaid tarviliku pahega? Selleks peame kogu sasipuntra, mida nimetatakse ka süsteemiks, pulkadeks lahti võtma. Ja kui võtame süsteemi lahti ja paneme taas kokku, siis näeme, mis on selles kogumis tarvilik ja mis üleliigne. Selline on minu kui ökonomisti vaade seaduste ja regulatsiooni süsteemile. Ma ei otsiks täiuslikku juriidilist süsteemi, sest siis me jääksimegi otsima ja lihvima. Ajas ja ruumis on kõik muutumises ja seadused saavad panna paika vaid suured põhimõtted, kõik muu on vaid järelnoppimine. Kui me oma tegevuses keskendume järelnoppimisele, siis jääbki põhisaak kogumata. Ma lepiks millegi hoopis vähemaga, kuid tähtsamaga, et regulatsioonide süsteem oleks selline, mis võimaldaks efektiivselt majandada. Kuulen juba rahva õnne eest võitlejate kärehäälset hüüet: „Ega majandus … ega efektiivsus … On palju tähtsamaid väärtusi!” Õige ta on, kuid tähtis on aru saada, mis on primaarne ja mis sellest lähtuv. Majandus-Inimesekene võib teile iga kell öelda, et ilma efektiivse majanduseta ei teki väärtusi materiaalses mõttes, mida saab kasutada vaimsete väärtuste arendamiseks. Seega, jutt tuleb eranditult ebapopulaarne, erakordselt ebapopulaarsetest asjadest, kuid nagu ütleb minu Soome kolleeg, mentor ja sõber Matti, nagunii ei lõpeta me kogu maa ja rahva poolt armastatud poegadena. Seega kõigepealt – pulkadeks lahti. Ja muide nagu vana ütlemine mainib, faktid ei tohi head lugu segada.

      ESIMENE KORRUS: PULKADEST LAHTI

      Osa üks: Riik ja regulatsioon

      Regulatsioon kui teenus

      Niisiis, kordame veel kord üle, milleks meile regulatsioone vaja on: eelkõige populatsiooni ellujäämiseks, seejärel turvatunde tekitamiseks, mis arendaks populatsiooni ja tagaks mõõduka mugavuse. Millises vahekorras peaksid olema ellujäämise ja turvatunde osakaal, võrreldes mugavusega? Riigi majandamises ei ole mingeid teisi põhimõtteid kui perekonna või firma majandamises, osta saab vaid sedavõrd, kui palju oled teeninud. Ka regulatsioonid ei ole mitte lihtsalt regulatsioonid, need on oma olemuselt teenused, mida riik või kohalik omavalitsus Inimesekestele pakub. Kui kehtestatakse mingi regulatsioon, tuleb tagada ka selle täitmine. Tähendab, on vaja ametnikke, kes jälgiksid, analüüsiksid, võtaksid vastu avaldusi, kirjutaksid välja trahve ja jälgiks omakorda nende sissenõudmist. Ametnik ei tee oma toimetusi tühjal väljal, kõledas külmas või lõõskavas päikesepaistes, vaid vajab selleks kontorit, mööblit, transporti, sidet ja palju erinevaid tugiteenuseid. Ah jaa, palka tahab ta ka. Küll mitte nii prisket, kui ajakirjanduses kõmistatakse, kuid ikkagi palka. Palgaga on selline lugu nagu lehma söötmise/lüpsmisegagi: annad ametnikule korraliku palga, saad hea spetsialisti, toidad õigesti ja tublisti lehma, saad korralikult piima. See piimaanni võrdlus tuli meelde, kui kunagi küsisin ühelt hollandi põllumajandustegelaselt, palju nende lehmad lüpsavad, ja tema esialgne reaktsioon oli selge arusaamatus. Peale enda kogumist ütleski farmer, et oleneb, kuidas sööta, ja jätkas umbes tunniajalist spetsiifilist seletust, kuidas tehnoloogiliselt on õige toimida. Jutu mõte oli järgmine: võid pidada paarisada lehma ja saada sööda kokkuhoiuga igaühelt kruusijagu piima või pead СКАЧАТЬ