Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Perekonna Moskvasse saabumine oli tegelikult suur võit. Noorel pereemal koos tütre Riinaga lihtsalt polnud oma elamist. Siisi vanemate maja võttis võim ära ja jättis endistele omanikele vaid ühe toa, kus Kaljo Kiisa ämm elas kitsastes oludes koos oma tuberkuloosi põdeva pojaga. Siisi ja Riina elasid Kaljo vanemate juures Kohtla-Nõmmel, kus Riina oli ka sündinud. Lahked vanavanemad võtsid heal meelel pisikese Riina hoida, kuid oma toa ja loa puudumine oli mureks nii Kaljo Kiisa perekonnale kui paljudele teistelegi rasketel sõjajärgsetel aastatel, kui rohkesti maju oli rusudes ja üldine viletsus suur. Ja ega elu Moskvaski polnud meelakkumine, sealgi tuli pingutada. Siisi Kiisk: “Alguses oli mul Eesti esinduses töötamine raske, sest suur osa asjaajamisest käis vene keeles. Palju me ikka keskkoolis seda õppisime. Mul tuli keelega vaeva näha, aga sain hakkama.”

      Entusiasm oli suur, hoolimata sellest et elu Moskvas ei pakkunud mingeid mugavusi. Ühiselamud olid pigem kasarmud, esimestel kursustel pandi ühte tuppa üle kümne tudengi. Ja kuigi lisaks riiklikule stipendiumile maksti veel eraldi raha Eestist, oli tudengitel nälg varuks. Mäletatakse kartulipraadimisi ja jahupudru keetmisi ühiselamus. Aga hing jäi sisse. Kaljo Kiisk: “Majanduslikult teab mis hõisata ei olnud, kuid peab ütlema, et ega me viletsamini ei elanud kui teised. Niisugusel tasemel elasid Moskvas ju miljonid. Meie saime stipendiumi. Kuigipalju saime ka vabariigilt. Mind aitas see, et elasin perega koos, Siisi sai ju palka. Ma mäletan isegi seda, kui Siisi küsis, kas sul raha on? Ma vastasin, et on küll – 30 kopikat. Oi, seda oli kõvasti! Leivad-saiad – kõik sai selle eest kätte. Peamine oli kõik see, mis hingele. Minul vedas, kui loodi kursuse komsomoliorganisatsioon. Kui sa olid komsomol ja õppisid viite peale, siis said kõrgendatud stipendiumi. Mina sain Stalini stipendiumi. Issake, see oli ju hirmus suur.

      Mõned pisikesed seigakesed aitasid. Lõunat sõime GITIS-e sööklas, aga see söökla oli kuidagi… sooja toitu oli vähe, kuidagi tehtud salatikesed. Meid päästis konservatoorium, sealne söökla oli issand kui odav ja toit oli hea. Kui hakkasime seal käima, küsiti, et “otkuda võ?” Rääkisime, et oleme eesti stuudiost, siitsamast kõrvalt. “Horošo, prihadite!” Niisugune hea suhe oli. Eesti stuudiolased olid väga aktiivsed konservatooriumi saali külastajad, sest seal toimus palju huvitavaid kontserte. Istusime tihtipeale seal Siisiga.”63

      Stalini stipendium oli oluliselt suurem tavalisest stipendiumist, varieerudes 500 ja 1000 rubla vahel, vanas vääringus muidugi. See summa oli täiesti võrreldav pisikese palgaga, mida said oma tööd alustavad teenistujad. Perega koos elaval Kaljo Kiisal on täiesti olemas stiimul pingutada, et see stipendium kätte saada.

      GITIS-esse jõudis Kaljo Kiisk teisele kursusele ja pidi õppetööks peagi hakkama tegema katkendeid näitemängudest ja proosast. Näitlejat kasvatab klassika ja seda oli ka katkendite hulgas rohkesti. Mängiti stseene Shakespeare’i “Romeost ja Juliast” ja “Kaheteistkümnendast ööst”, Sheridani “Seltsidaami”. Aga ka eesti klassikat, nii mäletavad paljud Jussi ja Mari stseeni “Tõest ja õigusest”, mida mängisid ette Ervin Abel ja Asta Lott. Kuid ega eesti klassikagagi polnud asi niisama lihtne. Harry Karro: “Kui siin Eestis hakkas natsionalistide otsimine ja tagakiusamine, siis sel ajal meie tegime katkendit “Libahundist”. Mäletan, et Kiple mängis Tiinat, Areni-poiss Margust. Eestis ju keelati “Libahunt” ära, kogu Kitzberg keelati ära. “Libahunt” veel eriti, kuna vanaema räägib seal meie puhtast tõust, sinistest silmadest ja heledatest juustest. Sudakov ise töötas selle katkendiga. Ütlesime siis Sudakovile, et Eestis on see ära keelatud, et kas me tohime siin üldse seda mängida. Me saame ikkagi valitsuselt stippi. Sudakov palus teha tervest näidendist reaaluse tõlke. Tal ei olnud seda. Vello Rummo, kes oli korpuses olnud ja oskas vene keelt, korralik nagu ta oli, tegi Sudakovile reaaluse tõlke. Sudakov luges paar päeva, tuli tundi, virutas näidendi lauale ja küsis: “Missugune loll selle näidendi ära keelas? See on suurepärane näidend. Siin pole mingit rahvavaenulikkust. Stuudio eest vastutan mina. Teeme seda edasi.””

      GITIS-e Eesti stuudio kohtub Eesti esinduses Moskva Kunstiteatri näitleja Klavdia Jelanskajaga. Esimeses reas istuvad (vasakult) Endla Hermann, Leili Bluumer, Tamara Erglis, Virve Aruoja, Asta Lott, Silvia Laidla, Aasa Käsi, Ellu Puudist. Teises reas istuvad Vello Rummo, Harry Karro, Arvo Kruusement, Klavdia Jelanskaja, Ben Drui, Jaanus Orgulas; tagareas seisavad Ülo Kalju Voltri (ei lõpetanud), Ervin Abel, Kaljo Kiisk, Karin Sepre, Virve Kiple, Tõnis Kask, Edvin Hanschmidt (ei lõpetanud), Grigori Kromanov, Olev Padar (ei lõpetanud), Rein Aren, Heldur Lukas (ei lõpetanud) ja Olev Kitsas.

      Et Kitzberg on Eestis ära keelatud – see oli ülepingutatud käsitlus. Ent klassik sattus Stalini ajal tõepoolest avalikkuses põlu alla ja selle probleemiga nägi Kaljo Kiisk veel hiljemgi vaeva. Põlu alla pandu hülgamiseni pidi nõukogude inimene ise oma mõttetöö ja tahtega jõudma, kuid Ilja Sudakovi tundides see läbi ei läinud. Seal tehti “Libahunti” vaimustusega. Virve Kiple: “See oli teisel õppeaastal, kui me tegime juba katkendeid näidenditest. Meie Rein Areniga ja Karin Seprega valisime teise vaatuse “Libahundist”, mängisime selle tervikuna maha. Ma ei mäleta, kes seda rääkis, et kui me siis Rein Areniga seal metsas hullasime, siis Sudakov oli püsti karanud ja vaadanud üksisilmi, et mida need seal nüüd ometigi teevad. Ta läks nii kaasa iga väikese eduga. Jäi täiesti niisugune mulje, nagu ta oskaks eesti keelt. Tegelikult oli tal ees reaalune tõlge, ta teadis, mida me räägime. Tekst oli tal kodus eelnevalt läbi töötatud, ega ta ei tulnud tundi ja hakanud sõrmega järge vedama. Ta oli muidugi vaimustav. Võrratu inimene.”64

      Mängiti ka katkendeid tolle aja vene autorite näidenditest. Esitati lõike Aleksandr Korneitšuki “Platon Kretšetist” ja Aleksei Arbuzovi “Tanjast”. Vähemalt omas ajas oli nende СКАЧАТЬ