Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis? Tahad, teeme kahekesi? Või sinu ideed ja minu teostus? Ma laulutekste juba vihun, asi see kriminull pole … Kas sa jälgid mind? Kas sa kuulad, kui andetud on mu plaanid? Tõsi, ma ei saa märkimata jätta, et korteriga midagi nagu susiseb … Aga sulle ma sellest rääkima ei hakka … Sa oled küll klassivend, aga miilits … Saad aru, ma ei saa sulle rääkida … Kuigi tegu on täiesti puhta asjaga!”

      „Faktid on väga alatud asjad. Hoia ennast faktide eest … Mis fakt see on, et kurjategijal olid püksid jalas ja väljas oli pime?”

      „Mõnikord pimedas tuleb säärane tunne, et …”

      „Ära parem räägi. Mis see kõik on, klassivend?”

      „Kust mina tean …”

      „Elu … Keskiga … Talv …”

      „Täitsa võimalik … Kuule, ma loodan, et mõistad: mul polnud plaaniski elu peale kaebama hakata.”

      „Mul ka mitte. Nagu reisijad kupees. Elulood ja elumured ja hüvasti. Mis?”

      Mõlemad toibusid. Vaatasid teineteist piinlikkuse ja hämmeldusega. Midagi oli nagu räägitud, midagi kuuldud – aga mida? Pisike arve maksti kahe peale. Vennalikult? Pedantselt? Kohviku ees tänaval raputasid mehed südamlikult teineteise kätt. Ja tõttasid kohe oma teed – üks hüvale, teine kurale.

      Mis see nüüd kõik oli, mõtles kumbki. Pea kaine ja tühi, tarbetud konjakilõhnad suus, aeglustasid nad korraks sammu. Mis see küll oli? Ei midagi erilist. Üsna tavaline asi. Kaks klassivenda olid kogemata kokku saanud. Priit Heinaste ja Enno Kress.

      Muuseas, kui nad oleksid taibanud, oleksid märganud kaasvestlejat pisutki hoolikamalt kuulata, oleks mõlemal sellest kasu olnud. Aga ligimest kuulata – seegi nõuab annet.

      Erikson tellis, Erikson rääkis. See oli tema õigus. Baaride hämaruse keskmes pulseeris poeedi ahastav koduigatsus. Mida teadis Erikson sellest. V. A. vaikis, noogutas, köhatas. Erikson rääkis asjadest, mis olid talle igavad. Need uhkavad edumehed rääkisid enamasti ikka ühest ja samast. Erikson ütles – minu maja, ja ta hääles kõlas hellus. Ta ütles: valge klaver, ning nägi seejuures välja, nagu oleks ta ise suur pianist. Kõige rohkem rääkis Erikson „Mercedesest”, mille ta lihtsalt pidi saama, maksku see mis maksab. Veel tahtis ta igasuguseid esemeid: Soome ülikonda, Jaapani stereokombaini, videomakki, Kellermanni romaani „Sinine lint”, sertifikaate ja igaks juhuks kahte litsikest. Viimane soov tekkis juba neljandas kohas, „Kastani” baaris. Eriksoni nägu oli punane, ta polnud vist paha poiss, ainult fantaasialend polnud tal kõrge.

      V. A. ei tahtnud viimaks enam midagi. Isegi koju mitte. Seda oli mõttetu soovida. Erikson hoidis teda raudses haardes. Segadus tekkis alles mitu tundi hiljem. Teel järjekordsesse kohvibaari nimetas Erikson V. A-d Vikiks. V. A. ütles, et ta pole kunagi Viki olnud.

      Erikson jäi koguni seisma, üks jalg lumehanges. Kui sa Viki pole, siis oled sa Andres, ütles ta ärritatult, mis seal vahet. Ei, ma pole ka Andres, ohkas V. A. Kui sa ka Andres pole, kuidas ma siis sinuga pidu pidada saan, küsis Erikson nutuselt nagu pettunud laps. Seda mina ei tea, vastas V. A. Aga kas sa luuletaja ikka oled, küsis Erikson lootusrikkalt. Vahest olen, siis jälle pole, kuidas tuju juhtub, tunnistas V. A. Kes sa siis oled?! nõudis Erikson. Ma olen V. A., ütles V. A. Kuradi kahtlane mees, aga tule lähme edasi, teeme ühed vihased džinnitropid, ütles Erikson seepeale läbi hammaste.

      Tolles viiendas baaris kadus Erikson varsti ära. V. A. oli juba hakanud temaga natuke harjuma. Aga enne, kui talle äng peale jõudis tulla, astus ligi tuttav TV-mees.

      V. A. torkas talle pöidla kõhtu ja hakkas naerma.

      „Ma vahetan korterit, ausõna. Kuule, kes see Erikson peaks olema?”

      Enda meelest oli V. A. esitanud teisele inimesele väga raske küsimuse. Aga telemees vastas täiesti rahulikult:

      „Heldur või? Elu peremees. Ta ehitab kaminaid. Sul pole aimugi, mis see töö maksab! Kohvi tahad? Napsi tahad? On ju?”

      6.

      TUNGID JA TAHTMISED

      „Niisiis, lapsed, nüüd jätan ma teid meie uue pioneeri juhiga omavahel vestlema. Palun teda austada ja armastada. Tema esindab meie šeflustehast. Kallid lapsed, ärge tehke häbi oma koolile ja malevale! Kuulake onu Aleksandrit, oma vanemat seltsimeest! Palju edu teile, seltsimees Aleksander!”

      Noor klassijuhataja läks tagumikku hööritades minema. Karloff ei kiitnud seda heaks. Ta oli sügavalt veendunud, et kasvava põlvkonna eest vastutavad naisisikud ei tohi tagumikku hööritada. Nad ei tohi kanda liibuvaid seelikuid ja sviitreid. Nad ei tohi silmalauge siniseks ja huuli pruuniks värvida. Nad ei tohi hambaid irvi ajada. Nad ei tohi rääkida nagu mingid seltsidaamid või, taga hullemaks, allakäinud naised. Kohe samas tuli pähe ideevisand naisõpetajate mundri asjus – midagi nunnarüü ja teetöölise rõivaste vahepealset. Aga siis paugatas uks, Karloff pöördus klassi poole. Naisõpetajate aktuaalsest probleemist otsustas ta kirjutada haridusministeeriumisse. Hetkel ootasid teda suured teod ja otsustavad sammud. Kakskümmend üheksa kuuenda klassi pioneeri ning pioneeritari vaatasid ootusrikkalt vanemale seltsimehele vastu. Kahekümne kaheksal neist oli kaelas punane rätt, ühel aga mitte. See üks! See oli tüüpiline irduja, kes ei kandnud koolivormigi, vaid mingit pruunitähnilist kuube. Juuksed olid tal kammimata, rääkimata nende pikkusest. Tegelikult kandsid pikki juukseid küll nadkõik, aga sellel irdujal olid need lihtsalt ebatervelt, ühiskonnavastaselt pikad. Karloff teadis ammu, et sääraseid irdujaid leidub igas kollektiivis. Nad tegid viha, aga olid imelikul kombel tarvilikud. Sest nad teenisid püha otstarvet – nad sütitasid. Karloff tundis nüüdki, kuidas ta temperatuur hoogsalt tõuseb. See polnud palavik, see oli palang. Ta pidas seda oma loomulikuks seisundiks. Ta tõmbas oma kiilja lõuaga läbi õhu, kostis vihinat. Pool klassi ehmus vaikseks. Sellist trikki polnud nad veel näinud. Karloff astus ligi ja küsis noorelt irdujalt:

      „Mis su nimi on?”

      Volask oli Karloffist juba pikemaks sirguda jõudnud, küllap seepärast ei mõistnud ta ohu suurust hinnata. Ta sirutas jalad lodevalt välja, kangutas käed kukla taha, raputas oma rasvast lakka.

      „Arva ära, töölisnoor,” ütles ta haigutades.

      Pioneerirühm muidugi reageeris. Kahjuks ebamääraselt. Mõned vist koguni itsitasid. Karloffi palang oli selleks ajaks umbes neljakümne kraadini tõusnud. Tal oli soe, äge ja kindel tunne. Ta ei kartnud klassivaenlast ega väikekodanlast, mis siis alaealistest rääkida. Ta silme ees läks mustaks. See oli talle samuti meeltmööda. Teda valdas õilis raevusööst, elu edasiviiv jõud. Just nende sööstude pärast teda austati ja kardetigi. Just säärased hetked olidki loonud ta kordumatu isiku. Ka tema ise austas oma raevusööste väga. Ta teadis, et see oli tõde ise, mis temast välja pakatada soovis. Seekordne raevusööst, puhang, tõehetk väljendus ennekõike galopis. Karloff hakkas klassi ees jooksma. Ta lõug lõikas vilinal sumbunud õhku, ta kore kampsun paisus nagu puri.

      „See paneb nüüd ilmarekordi miilijooksus,” püüdis irduja oma liini jätkata, aga klass oli kohkunult vait.

      Hoogu kahandamata keeras Karloff pingiridade vahele, tormas irduja juurde tagasi ja röögatas:

      „Püsti!!!”

      Ta hääl lajatas kalgilt ja kaunilt. Mürinal hüppas püsti terve klass, terve pioneerirühm. Seda polnud Karloff tahtnudki, aga ega neid puhanguid nii täpselt reguleerida ka saanud. Juba vaatasid mõned ülekasvanud plikanirud niiske pilguga Karloffi süsimustadesse silmadesse. Karloff sai aru küll, ega СКАЧАТЬ