Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga ta ei kaotanud meelekindlust. Ta ütles Pistale:

      „Mul on hea meel, et meie kollektiivis valitseb demokraatlik ning elavalt kriitiline vaim. Mul on hea meel sinugi üle. Sinagi oled üht-teist meilt kaasa saanud.”

      „Tead, meie kollektiivis valitseb samuti kriitiline vaim,” kiitis Pista.

      Mine tea, kuhu jutt oleks jälle pööranud, aga siis avardusid Tiina niigi liigsuured silmad, ta rind hakkas sviitri all paisuma nagu kaheosaline õhupall, ta punasuu ümardus suureks üllatunud O-ks.

      „Oi, ma suren, lapsed! Oi, kino tuleb! Kas meist hakatakse filmi tegema või? Kes need on, Erika?”

      Erika ei tõstnud laugugi.

      „Ah, need on TV-dokipoisid. Dokumentalistid, noh. See pole minu rida. Kes tuleb nurga taha suitsu tegema?”

      Baariuksel seisid tõesti mõned karvased noormehed. Neil olid ülbed ja näljased pilgud. Neil olid kaamerad ja prožektorid. Asi lõhnas suurte segaduste järele, nagu kinotegemisel kombeks. Telerežissöör Juku Taak väntas tõepoolest dokumentaalfilmi ajakirjanike argipäevast.

      V. A. istus madala ja ebamugava laua taga. Ta selg valutas.

      Ta otsmik oli vaevahigis. Ta kartis minestust.

      Ta kirjutas:

      „4-toal. kõigi mug. krt. kesklinnas vahet. 4 krt. vastu.”

      Käsi tõmbus krampi. V. A. pani pastaka lauale. Keeleots suunurgast väljas, luges V. A. kirjutatu üle. See oli kuues variant. Käekiri oli ilus, kõik muu õudne. V. A. tõmbas blanketi puruks ja läks üle saali uue järele. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Büroodaamid täitsid oma pabereid, teine klient tegeles oma asjadega. Tol mehel oli seljas tumepruun dubljonka ja peas kohev karvamüts. Müts välja arvatud, tundus asi igati õige. Aga V. A. oli umbusklik. Ta ei lasknud ennast sel näiliselt ohutul situatsioonil petta. Ta aimas halba. Parimal juhul saab ta riigi blankettide raiskamise eest riielda, halvimal infarkti. Talvisel ajal oli ta täiesti kaitsetu. Ta ihkas tagasi koju, oma akna alla, oma laua taha. Aga ta oli tulnud siia oma kodu reetma. Ta hing valutas väga.

      Viimaks haaras teda traagiline inspiratsioon. Ühe hooga kirjutas ta saatusliku kuulutuse valmis.

      „Väheste mugavustega väikeste ruumidega korter südalinnas (4 tillukest tuba, elektripliiti pole, parketti pole, prügišahti pole) vahetada võimalikult ruttu mitme eraldi korteri vastu, kõik mugavused nendes sunduslikud, kaasa arvatud helesinised kemmergupotid.”

      Ta vaatas teksti üle. Nii jultunud kuulutust polnud ta veel iialgi lugenud. Ta läks leti juurde tagasi, olles veendunud, et nüüd tuleb skandaal. Tal polnud selle vastu midagi. Olnukski parem, kodu jääks reetmata. Aga ametnikust piiga ei kergitanud kulmugi, tegi rea lühendusi ja nõudis V. A-lt kaheksa rubla kopikatega.

      V. A. kummardas aupaklikult, pani mütsi pähe ja siirdus ukse poole. Ta ei saanud millestki aru. Ta ei suutnud oma vedamisse uskuda. Kas tõesti ei kutsuta miilitsat, kas tõesti ei tulista keegi teda kuklasse? Kas tõesti ei meelitata teda kuhugi nina soojendama, juttu puhuma?

      Tal oli ukselink juba peos, kui selja taga lajatas vali hääl:

      „Hei, luuletaja? Sina või?”

      V. A. tardus paigale. Kui ta ringi pöördus, oli ta nägu lubivalge. Võõras mees seisis pliiats käes, käsi reipalt õhus, kasukahõlmad valla. Kohev müts silmil! Noor priske mees, tugevad husaarivurrud, lokkis juuksed, suured kandilised prillid – nii, nagu nad kõik viimasel ajal välja nägid, need edukad, need uhkavad. V. A. seda meest küll ei tundnud.

      „Ei tunne ära või?” küsis võõras, käsi sirus.

      „Tunnen küll,” valetas V. A. väriseva häälega. Ta ei tahtnud olla upsakas. Ta ei tahtnud olla sklerootik.

      „Siis on kena! Ma juba vaatasin, et uhkeks läinud! Tead, luuletaja, lähme kuhugi, mis? Kurat, ma hakkan „Mercedest” ostma, see asi tahab tähistamist. Ära karda, mina maksan. Eriksoni Heldur on alati maksnud.”

      „Seda küll,” sosistas V. A., huuled kuivad. Ta ei tundnud ühtki Eriksoni, ühtki Heldurit.

      „Aga sina, luuletaja, vii mind selle eest kõigepealt ajakirjanike baari. See on vist siinsamas majas? Ma pole seal veel käinudki. Peaks ikka üle vaatama, kuidas need leheneegrid ka elavad. Joome tassi kohvi ja kogu lugu. Ära karda, ma oskan kultuurselt käituda.”

      „Ega ma kardagi,” valetas V. A.

      „Kuule, miks sa nii kahvatu oled? Nagu krahvinna, ha-ha-haa! Tervis või? Eks ta ole, talvine aeg, gripid ja angiinid … Tervist tuleb hoida, luuletaja! Kujuta ette, mina olin ka hiljuti palavikus, seda pole enne juhtunud! Kuule, ja kui ongi, siis ainult konjakist … Seda mina ei salli. Muide, ole täitsa, ütle mulle – aga ainult ausalt – , kes siin Eestis see kõige parem maalikunstnik ka peaks olema.”

      „Jüri Arrak,” ütles V. A. kõhklemata.

      „Kuule, mis sul on, luuletaja – süda torgib või?”

      „Ei torgi.”

      „Tead, minul küll torkis, kui ma haige olin. Näe, siit … Sa ei usu või? Arvad, et Eriksoni Heldur ei tohigi haige olla?”

      „Usun,” ütles V. A. Ta ei tundnud ühtegi Eriksoni ega ühtegi Heldurit.

      „Noh, läki!” kamandas Erikson.

      „Jah,” ütles V. A. Ta hääl sai loomuliku kõla tagasi. Ta hakkas ennast mehiselt ülal pidama. Saatusele polnud mõtet vastu hakata.

      Kümne aasta eest oli üks Tallinna keskkool ellu läkitanud kaks noorukit, kaks kohmetut keskmist kasvu selli XIc-st. Südamesõbrad nad polnud, niisama malepartnerid ja pillimehed koolipundis. Hiljem viis argipäev nad põhjalikult lahku. Vahepeal olid ainult korra või kaks tänavasaginas paar sõna vahetada jõudnud. Nüüd istusid nad kohvikus „Palace”. Mõlemal oli vähe aega – amet, perekond, asjaajamised, probleemid. Sada peal, gaas põhjas, jube tamp – nagu iseloomustati linlase elutempot juba nende lapsepõlves. Siiski oli juhuslik kohtumine südalinnas neid siia nurgalauda toonud. Kohmetuseks ja võõristuseks polnud mahti, kohe asuti asja kallale, söödi viinereid, telliti kohvi ja piisake konjakit. Väljast imbus saali tuhmi talvevalgust, kuigi kell näitas alles varajast pärastlõunat. Kella vaatasid klassivennad sageli. Tahtmatult jäi mulje, nagu oleks tõesti tuli takus, gaas põhjas, sada peal, nagu oleks „time is money”. Tegelikult oli mõlemal paar tundi üsna hooletu. Aga seda ei söandanud kumbki teisele välja näidata. Nad kartsid valestimõistmist. Nende iga kohustas neid.

      Millest rääkisid kolmekümnele liginevad klassivennad kartulisalatit ja viinereid süües? Nii veider, kui see polnud, nad rääkisid lipsuvärvidest.

      „Hommikul vaatasin, kas sobib selle vesti juurde,” jutustas üks neist murelikult. „Naine oli ka juba läinud, polnud kellegi käest küsida. Nii et pole ikka liiga maitsetu, ütle ausalt?”

      „Ütlen nagu ekspert – lips mis lips. Peaaegu sama hea kui minu oma.”

      „Noh, sinu jaoks on lips vist juba midagi välise tundemärgi sarnast?”

      „Lips? Seda lausa mitte … Lips on lips.”

      „Ahah.”

      Lips, millest räägiti, oli lillakas.

      Pärast СКАЧАТЬ