Iseendal jalus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud ta veel kunagi jõudu katsunud. Casey oli küll kogukas ja pealtnäha paksuke, aga mitte nõrk. Tema võitlusmeetoditest polnud Martinil aimugi. Üldiselt oli Casey ´ga tüli norimine talle vastumeelne.

      „Ei, Skeet, mul oleks sinust kahju. Muide, pudel sai äsja tühjaks, kell on varsti kaks öösel ning mul on homme töörohke päev.”

      „Hea küll.” Skeet ajas end laisalt jalule. „Aitäh, et sa mind üldse sisse lasid. Eks on minulgi aeg koju minna.”

      „Oled sa täna üldse koju jõudnud?” küsis Chloe murelikult.

      „Ei, mulle ei meeldi seal.”

      „Jah, ma saan sinust aru.”

      „See pole õige kodu, tead. Ma pole iialgi varem korteris elanud. Unistasin, et saan kord oma talus peremeheks ja… mis sest rääkida.”

      „Säh sulle saatuse irooniat!” sõnas Chloe Riggs kibedalt. „Mul on tõesti kahju.”

      Skeet Martin võttis korraks Chloe käe ja silitas seda õrnalt oma kareda peoga. Naeratas veidi mõrult. Keeras siis selja, ronis aknast välja, hüppas alla pehmele rohule. Ükski oksake ei praksatanud tema raskuse all. Võib-olla neid polnudki. Pöördus korraks veel tagasi aknast sisse vaatama. Chloe toetus kätega aknalauale.

      „Õnn kaasa!” ütles Chloe naerdes ning lükkas teda peoga vastu rinda, et aknast eemale saada. Martini lootus kerjata veel üks suudlus, läks luhta. Tüdruk sulges vaikselt akna.

      „Häh!” turtsatas Martin, oskamata otsustada, mida nimelt peaks nüüd tegema. Kas nutma või naerma? Naer jäi peale ning endamisi itsitades kõndis ta üle muruplatsi oma tsikli juurde.

      Istus sadulasse ja lõi mootori käima. Aeglaselt liikus „Harley Davidson” paigast. Nüüd ta teadis, et tahab minna koju ja magada. Ja näha unes Chloe Riggsi, kes ei kannaks seda neetud kollast hommikumantlit.

      Külapoeks oli Valgekülas kena väike roheline maja. Lillepeenar ukse ees ja lahke müüja leti taga. Vana Crosby oli seda poodi pidanud kõik kakskümmend viimast aastat. Martin mäletas väga ähmaselt endist majaomanikku. See oli siis lihtsalt üks maja. Crosbyd tegid sellest poe ning külarahvas oli tänulik selle eest, et enam polnud vaja sõita kaugele linna, et osta päts leiba.

      Skeet Martin oli siin igapäevane külaline nagu kõik Valgeküla elanikud. Kuid tema tulekut ei tervitatud siin enam. Pärast mõrva ja vanglat ei tahtnud keegi teda siin enam viisakalt kohelda. Crosby´d, nagu pooled teisedki, olid kaljukindlalt veendunud, et ta on kõigele vaatamata süüdi. Ja mõnikord pani see Martini mõtlema, et kui oleks tapetud tema, mitte Mark, kas teda olekski nii väga tagantjärele haletsetud? Võib-olla mitte. Kuid pood oli olemas ja see oli paraku ka ainus võimalus muretseda suitsu või toitu. Mitte alati ei tahtnud ta sõita pärast tööd linna poole, et veidi kulutada raha. Ebaviisakale kohtlemisele vaatamata astus ta ikkagi sellest uksest sisse. Lihtsalt jonni pärast, näitamaks kõigile, et tal on ükskõik, mida temast arvatakse. Ta oskas olla külmavereline, kui olukord nõudis. Tegelikult ei olnud.

      „Tere, Fanny!” Skeet Martin põrkus poodi astudes kokku selle omaniku tütrega. Mustad lokid õlgadel, miniseelik ja kõrged kontsad. Külatüdruku jaoks nägi Fanny liigagi moekas välja. Ja eks oli tal ju, mille üle uhkust tunda. Martini arvates oli Fanny nii ilus, et võimatu oli silmi ära pöörata. See võimas ilu võttis tal alati hinge kinni ja … kahjuks ka kadunud Markil ja nii mõnelgi teisel veel.

      „Tere!” Fanny läks temast mööda ega aeglustanud isegi sammu. Skeet polnud teda tagasi tulles veel kohanudki. Ta soovis Fannyle midagi ilusat öelda, kuid tüdruk ei vaadanud tema poolegi.

      Ent Skeet ei mõelnud kunagi pikalt, mida teha. Pööras ringi,et järgneda endisele lemmikule.

      „Fanny!” hüüdis ta vaikselt ja haaras näitsikul õlast.

      „Mida sa tahad?” Fanny sõjakas ilme ei ennustanud head, kuid algus oli juba tehtud ja taganeda polnud enam võimalik. Hetkeks seisid nad vastamisi, vaatasid teine-teisele silma. Fanny pikad ripsmed, selge pilk ja sinised silmad tungisid Martinile valusalt hinge.

      „Mis lahti on? Miks sa teed nägu, nagu ei tunnekski mind?” küsis Skeet otse.

      „Vabanda, kui sulle miski hinge peale käib. Ma ei tegele mõrtsukatega.”

      „Ma pole mõrtsukas!”

      „Sa tulid just äsja vanglast!”

      ” Sest mind mõisteti õigeks!”

      „Vaid tänu su vanematele, kes maksid selle eest kodu ja eluga, et memmekas parima advokaadi saaks!”

      Skeet võpatas.See märkus tabas otse naelapea pihta.

      „Mis see sinu asi on? Mu vanemad jäta rahule!” hakkas ta ärrituma.

      „Ega ju pole enam kedagi rahule jätta! Su vanemad olid vähemalt lugupeetud inimesed, kuigi vaesed. Mida sina oma elus saavutanud oled? Sa oled lihtsalt tülgastav, ma ei taha tunda mõrvarit, sest su õigeks mõistmine polnud aus mäng!” Skeet tõmbus rünnaku eest tagasi. Tal ei jätkunud sõnu, et midagi vastu panna. „Ja see, et sa enne juhtunut Markiga minu pärast aina kisklesid, on selge tõestus, et sina teda just tapsidki! Kellel veel oleks olnud selleks põhjust?”

      „SINA pole selleks kindlasti mingi põhjus!” urises Skeet läbi hammaste.„Ma ei tapaks ilmaski SINUsuguse nõia pärast oma sõpra! Sa polegi seda väärt!”

      Fanny tõstis äkitselt käe ning lajatas Martinile vägeva kõrvakiilu. Skeet kannastas selle välja. Põsk kõrbes kui tules, kuid ta ei öelnud enam sõnagi. Ainult pilk, jäine ja ähvardav, sundis Fannyt kiiresti lahkuma.

      See siis ongi kohtumine endise pruudiga! – mõtles Skeet kibedalt. Ja sellise pärast kakles ta veel Markiga? Unustas isegi Melly ja igavese austaja Chloe? Kui naeruväärne! Skeet vaatas tummalt, kuidas Fanny autosse istus ning ema seltsis minema sõitis.

      „Said, mis tahtsid?” naeris keegi.

      Skeet vaatas kiiresti hääle suunas ning avastas enda kõrvalt Melly Archeri.

      „Mida sina siin teed?”

      „Vaatan, kuidas sa naiste käest vastu vahtimist saad,” itsitas Melly.

      „Oli põnev, eks ole?” muigas Skeet hapult, puudutades lõpuks oma hõõguvat põske.

      „Jah, polnud viga. Mida sa talle ütlesid, et ta nii marru läks?”

      „Ma parem ei kordaks seda. Siin on liiga palju võõraid kõrvu ja ma olen surmani tüdinud mõrtsuka hüüdnimest.”

      Melly naeratas siiralt.

      „Oli sul poodi sisse kah asja või tulid ainult tüli norima?”

      „Janu tapab.Ja suitsupuudus.Tuled sa kaasa?”

      „Ei, juba käisin. Kuidas sul söögiga on? Raatsid ikka leiva peale ka raha raisata või eladki ainult õllest ja suitsust? ”

      „Ega ma armastagi õlut. Ära minu pärast muretse, kapid on toitu täis, aga isu ei ole,” tunnistas Skeet ausalt.

      „Miks nii? Sa oled päris kõhnaks jäänud,” muretses Melly ikkagi.

      „Pole СКАЧАТЬ