Iseendal jalus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taga. Ainult Marki enam ei ole. Ja kuigi süü jäi tõestamata,ei kahtle keegi,et just Skeet on Marki surmas süüdi. Kust nad seda teavad? Skeet ise on ainus, kes teab, mis tookord juhtus, kuigi selleski on palju küsimärke. Miks? Kuid sellest ei räägi ta ilmselt enne, kui vaid oma surmatunnil. Aga NEMAD teavad sellest ikkagi!

      Lõpuks söandas ta siiski uksele koputada ning koer, kes vahepeal rahunenud, pahvatas uue hooga haukuma.

      Hetke pärast avanes uks.Perenaine, Lisa Dixon, hukkunud Marki ema, vaatas teda pilguga, millesse segunes andestamatu viha, ahastus ja tohutusuur kurbus. Ilmselt olid seal kõik tunded, mis kogunevad ema hinge, kes on kaotanud ainsa poja ning seisab ühtäkki lävel, vastamisi väidetava mõrtsukaga.

      „Mida SINA siit tahad?” küsis ta külmalt. Vastu ootusi oli mrs.Dixoni hääl kähedalt vaikne. Pigem väsinud, kui vihane. „Miks sa siia tulid?”

      Skeet langetas pea. Pidi vägisi sõnu endast välja suruma:

      „Ma…ei teagi täpselt…tahtsin rääkida…”

      „Millest on sul minuga rääkida, Skeet? Sa oled purjus. Mine parem koju magama, enne kui taas mõne lollusega hakkama saad.”

      „Ma olen rahulik, ausõna. Sa ju tead,et ma naljalt märatsema ei hakka.”

      „Tõesti või?” Lisa muigas teadvalt. „Mis vahet sel on? Sa tapsid mu poja.”

      „Issand!” oigas Skket, haarates pea käte vahele.See algab jälle! Süüdistamine, igal sammul – SINA TAPSID! SINA!!! Kuidas ta võiski arvata, et…Ta ütles :„Ma ei teinud seda! Usu mind ometi!”

      „Miks siis…?” Mrs. Dixon sattus korraks segadusse. „Hea küll, eks tule siis sisse!”

      Skeet astus perenaise kannul tuppa ja märkas jälle, kui madal on uks. Ta pidi lausa pea õlgade vahele tõmbama, et edukalt uksest sisse mahtuda. Millanil näis olevat õigus.

      Ralph Dixon istus oma vanas lemmiktugitoolis. Kiilanev vanapapi oma liigse kehakaaluga. Ajaleht käes ning prillid ninal.

      Vaata, Ralph, kes meile külla tuli!” sõnas Lisa ilmetul häälel. Tal polnud vähimatki rõõmu külalise üle. Sellegipoolest juhatas ta teda viisakalt tuppa, olles valmis ära kuulama, mida süüdlasel öelda on.

      Mees vaatas ajalehe tagant üles ning tema pilgust vilksatas korraks läbi õuduse vari. Skeet pani seda tähele. Kuidas olekski võimalik mitte märgata? Kuu aja jooksul polnud ta kodukohas muud näinudki, kui vaid põlgust, vihkamist ja hirmu. Viha oli isegi talutavam, sest ennustas ääriveeri kaklust, mille käigus oleks võinud veidi pinget maandada. Ent kaklust ei tulnud ja kõik jäi ikka talumatult samaks. Martin tundis end hullumeelsuse piirile viiduna, oodates iga hetk midagi, mida tulemas polnud. Ainult vähesed, väga vähesed, suhtusid temasse inimlikult: Marlow, Mayd, Millan…Siiani näis, et rohkem vist ei keegi.

      „Skeet Martin?!” vanahärra tõusis kiirustades kangetele jalgadele ning ulatas talle sõbralikult käe: „Sind poleks ma ilmaski osanud siia oodata! Küll on tore, et sind õigeks mõisteti! Mille puhul sa siis meile eksisid? Sa tulid just õigel päeval. Lisa tegi oma kuulsaid saiakesi.” Ta pöördus naise poole, kes vastupidiselt talle enesele külalisest raasugi rõõmu ei tundnud. „Too, palun, meile kohvi ja sooja saia. Sa ju mäletad, kuidas Skeet su pagarioskusi vanasti alati kiitis.”

      „Ei, pole vaja, ma tahtsin vaid…” pomises Skeet süüdlaslikult maha vaadates.

      Perenaine lahkus köögi suunas.

      Skeet oli enam kui segaduses. Ta ootas siia tulles kõike: koera ja kaigast, sõimu või pisaraid, aga mitte saiakesi, mis hingele nii väga haiget teevad.

      „Vabandust,et tulin nii hilja ja…ma pole päris kaine. Ma ehk…polekski muidu julgenud. Lihtsalt kukkus niimoodi välja.”

      „Ei, pole tarvis vabandada. Oli, mis oli. Me võiksime mineviku unustada, olgu ta pealegi niisugune, nagu ta on. Istu ometi! Oli see su oma idee, et siia tulla?”

      „Ei, õigupoolest oli see Vick Millan, kes mulle pinda käis. Mitte et ma kardaks, aga…”

      „Su ausus on mulle alati meeldinud, poiss. Mõtlen vahel siin omaette, et sa olid meie Markile nagu eeskujuks või nii. Ta küll sattus sinuga pahandustesse, aga…ta pidas sinust ka väga lugu,Skeet. Ta ütles alati, et oled parim sõber.”

      Seda veel tarvis meenutada! – mõtles Skeet Martin vastikustundega. Siis, kui tema püüab kõik meelheitlikult meelest kustutada, tuleb keegi rääkima sõprusest…

      Korraks tekkis painav vaikus. Ralphi silmad muutusid niiskeks.

      „Mark kippus varastama ja valetas tihti. Ma küll ei tohi sellest Lisa kuuldes rääkida, aga see on tõsi. Mõnikord vaatasin ma sind ja mõtlesin, et Mark võiks õppida sinult ausust. Aga ta ei õppinud.”

      Martini peas kihutasid mõtted laviinina. Nagu neil paljudel kordadel, kui temalt tõtt välja pressiti. Hea ja kurjaga, ähvarduste ja isegi jõuga. Ta suutis vaikida. Hädavaevu. Kui palju kordi oli ta enese reetmisele niivõrd lähedal, et hiljem ei suutnud õieti meenutadagi, kas sel korral hoidis veel suud kinni või mitte.

      Ja nüüdki, olles mr.Dixoniga vastamisi, silm-silma, hammas-hamba vastu, kõhkles ta jälle: kas räägin või mitte? Kas räägin või ei? Kõik oleks ju nagu lõppenud. Kõik on hästi. Tõde rebiks haavad lahti, siis on ainus valik külast lahkumine igaveseks. Või tõenäoliselt tagasi vanglasse minek, sest igaüks on valmis teda meelsasti sinna tagasi saatma. Vale piinab ennast, kuid inimesed jäävad ehk lõpuks pikkamisi uskuma. Ta pidi veel kaua-kaua valetama, et nad päriselt uskuma jääksid. Mõnikord näis talle,et kõik näevad teda läbi, poevad otse hinge sisse,et valetamisel pole enam mingit mõtet, et on vaid aja küsimus, mil jälle sõidab ukse ette politseiauto… Aga ometi olid need vaid omaenese südametunnistuse tekitatud luulud. Nagu ei meeldiks tallegi, et Skeet liiga puhtalt süüdistusest pääses. Aga peavad siis seda kõik kindlasti teadma?

      „Hirmus on elada nii, mäletada, kujutleda Marki jubedat surma…” sõnas Ralph nukralt, kadudes kogu hingega oma valusatesse mälestustesse. „Oma liha ja veri…Jumal küll!

      Ükskord saab sinustki isa, siis sa mõistad, kui hirmus see on. Annaks jumal, et sul kõik hästi läheks. Oma käega tapaksin ma selle, kes mu poisile niiviisi tegi!”

      Skeet hoidis hinge kinni, keskendus,tõrjus peast välja kõik mõtted, et jääks järele ainult tühjus.Ta oli seda nii palju kordi harjutanud,et peaaegu suutis sellega hakkama saada. Aga see oli kõik mujal, vanglas, vaenlaste ees, mitte Marki isa vastas. Ta mõistis,et ei suuda.

      „Sa oled siiski selles kuidagi süüdi!” ütles äkki Lisa, asetades samal ajal lauale vaagna ja kohvitassi külalise jaoks. Lõhnavad,äsja küpsetatud saiakesed kõditasid meeli. Skeet igatses neid proovida ja samas pelgas neid mälestuste tõttu, mida nad sisaldasid. Nagu Lisa oli vanasti pannud neisse oma armastuse, nii nüüd oli ta pannud saiakestesse oma viha.

      Skeet tõstis järsult pea,et korraks vaid vaadata naisele silma. See otsene süüdistus tabas teda kui piitsahoop selga, lõi jalad alt.

      „Mis seda tõestab?” sai Ralph pahaseks.„Jäta Skeet rahule! Ta on oma osa kuhjaga kätte saanud.”

      „Mis tõestab? Ema süda. Ma tunnen seda. Isegi, kui sa räägid tõesti tõtt, oled sa siiski sellega kuidagi seotud. Sa ei saa MULLE valetada.”

      „Ma ei…” СКАЧАТЬ