Kaotaja. Mikk Pärnits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli mul veel tutvusi politseikooli ajast, kuid ma ei saa sellest täpsemalt rääkida (asjad ei lõppenud hästi).

      6. Veritsevate Rusikate allee, Inc

      „Koolivend!”

      „Aa, sina… Vaatasin korra, et oled keegi teine. Ilus ilm õues!”

      Olen elus tahtnud teha palju asju, kuid politseinikuks ma hakata ei suutnud. Minu tulemused olid liiga halvad, mu suhtumine liiga karm, kuid õiglane. Tõmbasin lõuga, tulistasin püstolist. Siis läksin eksamile ja mulle öeldi, et ma ei läbinud vaimse tervise teste. See oli lugu sellest, kuidas ma sain tööle G4S’i.

      „Koolivend!”

      „Kuulsin juba. Ja sina, ikka veel vabaduses. Selle Prisma tüki pärast sind kinni ei pandudki?”

      „Ära ole nõnda närviline, riläks! Sain tingimisi ja püstolit nad ei leidnudki.”

      „Sul on püstol? Nagu päris tulirelv?”

      „Unustame olnu! Ma olen nüüd detektiiv, lahendan erinevaid juhtumeid ja aitan abivajajaid.”

      „Tule, istume… Siin lähedal on väike pinkidega burgeriputka. Seal müüakse kohvi, vett, Fantat ja kalja.”

      „Nali naljaks, KUSI KALJAKS!” Lõin teda vastu õlga ja järsku lebasin maas, silm valutamas ja huul lõhki. Peale langemist oli ta mulle veel jalaga näkku virutanud. Mõistan inimkonda hästi.

      „Vabandust… Ma ei suutnud vastu panna. Sa oled nii löödav.”

      „Aa, ei, ma ei taha kohvi. Vajan su abi ühe kadunud isiku kindlakstegemisel.”

      „Kas ta on siis leitud?”

      „Mis mõttes?”

      „Kindlakstegemine?”

      „Jah?”

      „Enne pead leidma ju. Siis teed isiku kindlaks… Et kas see on siis see inimene.”

      „Inimene jah.”

      Seisame niiviisi politseimaja ees, tema erariietes ja mina tavalises riietuses. Unustasin, et ta oskab peksa anda. Pole viga! Olen jalutanud looduses, kasteheinas. „Ma siis lähen! Tsau!”

      Jäi seisma, kuidagi hämmeldunud ilmega. Oli näha, et aastad polnud meest hellitanud ja vananemisega läksid mälu ja muud funktsioonid ikka allamäge. Me kõik oleme ühest vennaskonnast, karastunud lahingutes oma deemonite ja selle maailma kurjategijatega. Vahel pole pätt vanglatätoveeringutega venelane, vaid äratuskell või naeratav neiu. Kunagi ei või teada! Mõned meist murdusid enne meie õiget aega ja mul oli kahju näha teda politseiametis, vaevu reaalsusest kinni hoidmas.

      Kontor oli mu kodu, seal oli tapeedirull nurgas ja aken värviga kinni kuivanud. Üsna pea võttis mu elu pöörde, mis muutis mind täielikult!

      „Ai!” Krabasin oma silmast. „Miks sa lõid mind?”

      7. Päikeseloojangul tulevad värdjad välja

      Töötasin täie palga eest, panin jopet selga. Pidin kaduma enne, kui Luudensi hull sekretär aruandeid nõudma tuleb. Väga hea, et ta mulle helistada ei saanud. Laes ei lennanud midagi, igatsesin Hispaania randa ja häid margariitasid. Panin taskusse just gaasiballooni, kui mulle naeratas õnn ning uksest sisenesid (koputamata) kaks endist vangi.

      „No tere, nuhk!” ütles pikem ja astus otse minu ette.

      „Lahedad tätsid!”

      „Vanglas lasi teha. Oleme eksvangid.”

      Lühema nimeks panin Pille ja pikema nimeks Ülle.

      „Näed seda ämblikku siin biitsepsil? Ämblik sümboliseerib narkomaani. Mul on hepatiit ja pohhui.”

      Taganesin, üritades end ebaleva ja ebakindlana näidata. Skorpion ründab äkitselt!

      „Ärge lööge! Ma ei kiida vägivalda heaks. Miks sa vanglas olid?”

      „Näed, ta on juba vastu lõugu saanud,” irvitas Pille. „Kõndisid vastu uksepiita?”

      „Aa, okei, viis aastat halbade naljade eest.”

      Ülle vaatas otsa, võttis laualt mu vana elektrilise kirjutusmasina ja viskas läbi akna õue.

      „Aitäh, mulle ei meeldinudki. Iga kord kui kirjutasin, tuli sealt sitta homoerootikat vanglast ja kuidas seal peded nussivad.”

      „Arvad, et sa oled kõva mees või? Nuhid ringi ja kõvatad. Meil on sulle selline naljakas sõnum, et jäta oma munnimängimine katki ja kao linnast või taome su kirstu.”

      Selja taga sein ja minu ees kaks eksvangi, tätoveeringutega homoseksuaalid. Libistasin käe diskreetselt taskusse, aga Ülle oli seda trikki juba kuskil näinud.

      „Mis sul seal on?”

      „Pipragaas.”

      „Vaata, mis tal seal on.”

      Mu parem käsi väänatakse julmalt selja taha ja ma tahan öelda, et see on mu protees, kui mulle lahtise käega vastu kõrvu põrutatakse.

      „Ongi gaas! Uskumatu vend. Me tahame sind aidata ja sina tahad meid gaasitada?”

      Hoian kätt süles nagu imikut.

      „Lähme ära. Las ta jääb siia oma negatiivsuse sisse. Vaata, naeratab veel. Täitsa põrsas, mees.”

      Lahkudes jäeti uks lahti. Meie intensiivse kehasoojuse poolt tekitatud temperatuur lipsas minema ja sisenes koristajatädi. Vaatasin teda põrandalt, viitsimata püsti tõusta. Pani mopi maha, lärtsuga. Pritsis sogast vett. Laman ja vaatan seda tööinimest.

      8. Infoühiskonna ohver

      Ilmselgelt oli minu klient vaimsete häiretega. Tõenäoliselt oli ta ohtlik, vägagi ohtlik. Oht oli mulle võõras ja vastik, eelistasin üle kõige mugavust ja ettearvatavaid olukordi. Kõigepealt oli vaja tasuda telefoniarve, et saaks vajaduse korral hädaolukordadest politseiametile teatada. Seejärel kliendi süüd tõestada või asitõendite puudusel ta süüdi lavastada.

      Raha oli otsas või kuskile taskust välja kukkunud. Ilmselt nende mitmete rüseluste käigus, mis mul viimastel päevadel ette olid tulnud. Churchill oli öelnud, et kui sind lüüakse, siis nad kardavad sind. Aga mille jälil ma siis olin? Sahtlipõhjast paar rasvakriiti ju ikka leiab! Lükkasin laua tolmust puhtaks ja asusin diagramme ja lahtreid joonistama.

      Kõigepealt suur küsimärk laua keskele. Kadunud isik:

      Luudens. Peaks ta kohta informatsiooni saama, sulgema kõik suuremad lennujaamad ja hoidma silma peal kõikidel väljuvatel rongidel.

      Üks nool viis sekretärini. Skisofreenik ja hüsteerik, naine. Joonistasin talle hajameelselt peenise suhu. Teine nool viis Luudensist eemale ja sümboliseeris salapäraseid eksvange, kellele mu juhtum ei meeldinud. Nad võinuksid ka naised olla, siis ümbritsenuks mind palju tisse ja tusse. Nagu koolis, kust ma välja kukkusin. Vähemalt oli mul nüüd edukas karjäär.

      Gaasiballoonikene СКАЧАТЬ