Armastus kui ookean. Jacqueline Bedford

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ta on minu noormees ja mind huvitab, mida ta sulle kirjutas.”

      Sellise avalduse peale kaotas Sophie mõneks hetkeks kõnevõime. Tema noormees!?

      On vast lugu! vilksatas tal peas. Étienne polnud sõnagi poetanud selle kohta, et tal keegi on. Jumal, kui tobe olukord!

      “Noh, ma ootan selgitusi,” hakkas Samantha jälle rääkima, vaadates, kuidas prantslanna pea kaotanuna ripsmeid pilgutab. “Niisiis, miks sa siin oled?”

      Sophie avas suu, kuid vastust ei leidnud. Praegu toimuv oli nii tobe, et aju keeldus seda uskumast. Ta oli rohkem kui kümme tundi lennanud üle ookeani, et oma kallimat emmata, aga siin selgus, et too elab teisega! Kuidas siis nii? See on vist tänase jabura unenäo jätk, tegelikult tukub ta ikka veel lennuki istmel sooja pehme pleedi all!

      Sophie püüdis kõigest hingest ärgata, kuid taipas ruttu, et lohutab ennast asjatute lootustega. Ta istub tõepoolest räpases korteris ja räägib Étienne’i armastatuga.

      “On vist aset leidnud kahetsusväärne eksitus. Ma arvatavasti lähen,” lausus Sophie ebakindlalt, tõustes diivanilt.

      Ta oleks tahtnud üksi olla ja oma mõtteid korrastada. Praegu visklesid need nagu metsikud linnud puuris.

      “Kindlasti mitte, kui juba tulid, siis oota Étienne’i siin!”

      Samantha lausus seda toonil, millest Sophie mõistis – tuleb alluda! Ameeriklanna istus toolil nagu kuju, näidates kogu oma olemusega, et kui on vaja, kasutab ta füüsilist jõudu, kuid külalist korterist välja ei lase.

      Sophie laskus jälle diivani äärele ja et kuidagi pinget maha laadida, tundis huvi:

      “Aga Étienne on praegu vist proovis?”

      “Proovis!?” hüüatas valgepäine naine, nagu oleks mingit umbluud kuulnud. “Loomulikult mitte! Tema kitarritinistamine ei too mingit raha sisse, sellepärast töötab ta pitsade kättetoimetajana.”

      “Ei või olla!” oli Sophie jälle hämmeldunud. “Kuid ta ju rääkis ja kirjutas, et temast saab varsti kuulus muusik!”

      “Ha-haa!” häälitses ameeriklanna teatraalselt. “Tead, palju on selliseid nagu tema, kes iga päev Los Angelest vallutama tulevad? Parimal juhul õnnestub neil tööd leida mingis restoranis, kus nad mängivad ja loodavad, et sinna satub mõni kuulus produtsent. Kuid Étienne’il ei ole õnnestunud isegi sellist tööd leida. Tal veel vedas, et minuga tutvus ja mina, õilis hing, lasin ta enda juurde elama. Aga muidu vist elutseks ta praegu kusagil silla all koos samasuguste iseteadlike õnnetusehunnikutega.”

      “Ma ei saa millestki aru,” ütles Sophie ja hõõrus sõrmedega meelekohti. “Ta ütles, et üürib Los Angeleses korterit.”

      “See-eest on minul kõik selge,” järeldas Samantha. “Ta ajas sulle maad ja ilmad kokku, sina aga kuulasid, suu ammuli. On nii?”

      Sophie tundis end sedavõrd nõutuna, et suutis vaid õlgu kehitada.

      “Räägi, mida ta kirjutas, mina aga seletan, mis on tõde ja mis mitte,” pani Samantha ette.

      Sophie ei näinud ka ise muud väljapääsu, kui kõik midagi varjamata ära rääkida. Tuli välja, et Étienne oli oma ilusast elust rääkides talle lihtsalt kärbseid pähe ajanud. Tema aga, usaldav lollike, uskus, et noormehel on tema vastu mingid tunded. Küllap oleks keegi teine tema asemel alttõmbamist kahtlustanud – kirjad saabusid liiga harva ja nende sisu oli liiga ühetaoline. Kuid Sophie oli oma kahekümne kahe eluaasta juures nii saamatu armuasjades, et fantaseeris armastuse tühjale kohale. Naiivsuse eest ta nüüd ka maksis. Ta lausa põles häbist, ladudes Samanthale välja nende tutvuse ja kirjavahetuse üksikasju.

      “Kui häbematu ta ikkagi on!” oli ameeriklanna Sophiet kuulates nördinud. “Aga kas sa siis tõesti mitte kordagi ei arvanud, et ta võiks valetada?”

      Sophie raputas pead. Olukord oli nii ebameeldiv, et ta oleks hea meelega maa alla vajunud.

      “Nii ma siis otsustasin ilma ette hoiatamata tema juurde lennata, et talle üllatus teha,” lõpetas Sophie oma loo. “Noh, ja lendasingi!”

      “Üllatus tuli vinge,” lausus Samantha seinakella vaadates. “Étienne tuleb varsti, aga võib-olla tahaksid sa enne tükikest pitsat?”

      Samantha oli tüdruku vastu lahkemaks muutunud. Nähtavasti ei näinud ta enam Sophie tulekus kavalat tagamõtet. Lõppude lõpuks oli Étienne see, kes ta eksiteele viis, kelle pärast ta Prantsusmaalt koos oma roosade unistustega siia tuli.

      Sophie tahtis algul pakutud toidust loobuda – ikkagi kuidagi ebamugav –, kuid tundis, et kõht koriseb näljast. Nii oli alati. Kohe, kui tekkis stressiolukord, näiteks raske eksam, tekkis tal tohutu nälg. Ta võis õgida hullu moodi, kuid õnneks figuuris see kuidagi ei kajastunud. Nagu ema sel puhul ütles:

      “Kõik naised võivad sind kadestada – sööd, palju tahad, vööümbermõõt on ikka ühesugune.”

      Nüüd istusidki Samantha ja Sophie köögis, süües mikrolaineahjus soojendatud pitsat.

      “Anna mulle andeks see jahe vastuvõtt,” ütles ameeriklanna lepitavalt. “Kujuta ette, kuidas sina käituksid, kui elaksid koos noormehega ja ootamatult ilmub välja tütarlaps kohvri ja armastuskirjadega.”

      “Tõepoolest jube,” nõustus Sophie. “Kõik tuli nii rumalasti välja.”

      Äkki kostis esikust kobistamist. Samantha asetas näpu huultele ja tegi käega žesti, paludes külalisel Étienne’ile vastu minna. Too tõusis lauast ja…

      “Noh, Printsess, oled kodus?” küsis noormees tuppa tulles.

      Vastik, teda nimetab ta ka Printsessiks, sai Sophie mõttes tigedaks. Milline häbematu petis!

      Vapustatud Étienne jäi seisma nagu soolasammas. Mis seal salata, sel hetkel tundis Sophie kahjurõõmu. See on mehe enda süü, et ta sellisesse tobedasse olukorda sattus, las püüab nüüd kuidagi välja keerutada!

      “Sophie?” kogeles too, astudes ootamatusest isegi paar sammu tagasi. “Kuidas sina siia said?”

      “Lennukiga,” tunnistas tütarlaps.

      Ta vaatas endist armastatut ega suutnud mõista, kuidas ta võis tervelt pool aastat elada ainult noormehest unistades. Kõik, millest ta oli rääkinud, nii tunnetest kui ka muusikukarjäärist, osutus valeks. Tema ees seisis tõsiselt ehmunud inimene, kelles polnud enam midagi sellest Étienne’ist, kellega ta möödunud jõulude ajal oli tutvust uuendanud. Too rääkis ladusalt, see siin aga mõmises endale nina alla. Tollel olid ilusad sirged õlad ja uhke rüht. Too kavatses maailma vallutada, see siin aga nägi välja nii allasurutud, et kutsus esile pigem kaastunde. Sügav pettumus oli see, mida Sophie kohtumise hetkel tundis.

      “Miks sa siia sõitsid?” küsis Étienne. “See on nii ootamatu.”

      “Aga mis sa arvad, kui ootamatu see minu jaoks oli!” lausus Samantha omakorda ähvardavalt. “Ajasid tütarlapsele kärbseid pähe, nüüd aga küsid, mida ta siin teeb.”

      “Oot-oot, meie vahel pole midagi olnud! Ma ju pole midagi lubanud, eks ju?” Étienne tundis kõrbelõhna ja vaatas anuvalt Sophiele otsa. “Mõelda vaid, paar korda käisime kohvikus, suudlesime! Noh, kallistasime… Aga see ei СКАЧАТЬ